Raamatuaasta on küll läbi saanud, kuid rõõm eesti kirjakeele juubeliaasta vääriliste raamatute üle tahab jagamist. Ilmus ka kaks väljaannet, kus kajastub kirjasõna kujunemislugu selle murrangulisel ajal, XVII sajandi algusest kuni XVIII sajandi neljakümnendate aastate alguseni. See oli tollal peamiselt vaimuliku kirjakeele kahe variandi, tallinna ja tartu keele kujunemise aeg, mil tõlgiti piiblit, arutati kahel konverentsil piiblikeele üle ning võeti kasutusele lugema õppimiseks sobivam kirjaviis. Kirjakeelt arendasid peamiselt saksa kirikutegelased ja pingutused tipnesid tallinnakeelse trükipiibli ilmumisega 1739. aastal.

Üks esinduslikest väljaannetest, Eesti Keele Instituudi teadlaste Inge Käsi, Maeve Leivo, Ahti Lohu, Anu Pedaja-Anseni, Heiki Reila, Kristiina Rossi ja Annika Vihi koostatud ja toimetatud suurtöö „Eesti vanema piiblitõlke sõnastik 1600–1739“ (EKSA, Tallinn 2025), pälvis ka 2025. aasta keeleteona peaauhinna. Tallinna ülikooli teadlane Aivar Põldvee andis aga välja Forseliuse aabits-katekismuste teaduslikult kommenteeritud faksiimilekasseti („Kuus Bengt Gottfried Forseliuse aabits-katekismust. Vanimate säilinud eesti aabitsate faksiimiled“, Ilmamaa, Tartu 2026). Mõlema teose ilmumine näitab, et eesti kirjakeele mineviku mõtestamine on tänu pühendunud keele- ja ajaloouurijatele heal järjel.

Rahva kirjakultuuri arenguloos pole ilmselt palju olulisemaid teoseid kui aabits ja piibel. Mõlemad eelnimetatud väljaanded pakuvad väärtuslikku uut ja üldistavat teavet kultuuri- ja haridusloo ning eesti kirjakeele arengu kohta. Peale ajalise kokkulangevuse ühendab neid uurimusi luterliku vaimsuse taust: veendumus, et jumalasõna peab kõlama rahva emakeeles ja et selle mõistmiseks on vaja lugemisoskust. Nii olid piiblilugu ja aabits XVII sajandil lahutamatud: eesti vanimatest aabitsatest õpiti lugema silbitatud katekismusetekstide järgi.

Mida leiab piiblitõlke sõnastikust?

Pooltteist sajandit hõlmav piiblitõlke sõnastik võtab ülevaatlikult kokku Kristiina Rossi töörühma umbes 20 aastat kestnud piiblitõlkeuurimise tulemused. Sellest hiigeltööst paistab 926-leheküljelises pabersõnastikus paratamatult vaid jäämäe veepealne osa. Sõnastiku taustal on paarkümmend allikat ja üle kahe miljoni tekstisõna hõlmav veebiandmebaas „Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants“ (https://eki.ee/piibel/). Kümne olulisema allika sõnavara on esitatud süsteemsel kujul 13 185 märksõnaartiklina. Sõna­artikkel koosneb tänapäevastatud märksõnast, vajadusel tähendus- või kasutusselgitusest ja osutusest esinemiskordade arvule. Edasi esitatakse ajalises järjestuses vastavat sõna sisaldavate allikate lühendid, allikates esinenud sõnakujud (allmärksõnad) ja sõnakuju esinemiskordade arv allikati. Järgnevad näitelaused kõige varasemast ja kõige hilisemast allikast, võimaluse korral Wastsest Testamendist (1686) ja 1739. aasta piiblist. Märksõnaartikli lõpus on vajaduse korral viidatud liitsõnadele ning omaette märksõnadena esinevatele vormidele ja sõnakujudele. Kasutajat toetab ka hästi läbi mõeldud viidemärksõnade süsteem: heledama trükikirjaga viidemärksõnad lähtuvad allmärksõnadest, et viia need kokku sobiva põhimärksõnaga (nt odank vt õdang).

Väljaandest õhkub sügavat asjatundmust: materjal on esitatud kindlaid valiku- ja esituspõhimõtteid järgides. Huvilisel on palju avastada, nt ainult tartu­keelsetes tekstides kasutatud sõnade, nagu hütt ’tuvi’, man ’juures’, tsagama ’raiuma’; ilmekate vanade tuletiste, nagu jüngrik ’naisjünger’, kinkendik ’kingitus’, sõnaline ’käskjalg’, või liit­sõnade, nagu heldemeelelik ’järeleandlik’, põuanemaa ’kõrb’, äkkmeel ’raev’ kohta. Piibliloolastele ja sõnade päritolu uurijatele võivad huvi pakkuda sõnastikus sisalduvad aramea ja heebrea laenud, nagu sabeha ’harf’; zémer ’metskits’, ramót ’korallid’. Vanade piiblitekstide lugejat-uurijat ja nimeteadlasi huvitavad kindlasti ka põhimärksõnadena esitatud koha- ja isikunimed (nt Lüükia, Mustmaa ’Etioopia’; Jekonja, Kislon) ja nende kirjakujud vanades tõlketekstides. Kohanimedega koos on kõnekad ja vajalikud eraldi märgendatud demonüümid ehk elanikunimetused, millest on abi piibli mitmekülgsete reaalide mõistmisel, nt jaamin[lane] kohanime Jaamin või simron[lane] kohanime Simron läheduses. Tähelepanu keskmes on sõnavara ja selle kohanemine keeles, tähenduste ja kirjakujude muutumine ajas. Ilmekad ja huvitavad on ka omaaegset kasutust avavad näitelaused.

Tartu- ja tallinnakeelsed aabitsad

Umbes poolt sajandit hõlmav vanimate aabitsate publikatsioon võimaldab lugejal oma silmaga vaadata esimesi säilinud eestikeelseid aabitsaid ning uurida XVII sajandi lõpukümnendite eestikeelset teksti kahes piirkondlikus variandis, tartu ja tallinna keeles. Kuigi eesti aabitsa lugu algas arvatavasti 1641. aastal Joachim Jheringi aabitsaga, mis pole säilinud, on Forseliuse aabitsatel oluline roll eesti kirjakeele ja hariduse ajaloos. Nende abil õpiti häälikumeetodil lugema ning toetati ka esimest kirja­viisireformi ehk üleminekut ühtlustatud ja lihtsustatud vanale kirjaviisile, mida tutvustas Johann Hornung oma grammatikas ja mis on kasutusel ka 1739. aasta piiblis.

Nii nagu varasemad võrdlevad keele­uurijad lähtusid ühe allikana aabitsate katekismusetekstist, saab nüüd võrrelda eri variantidena tallinna keelt ajavahemikus umbes 1690–1700 ja tartu keelt ajavahemikus umbes 1690–1741. Kummaski keeles on kassetis kolm kujunduse värvilahendusega eristatud aabitsat, originaale säilitatakse Hannoveris Gottfried Wilhelm Leibnizi, Lundi ülikooli ja Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus. Võimalik on kõrvutada ka põhja- ja lõunaeesti trükiseid, et märgata kahe keelekuju häälikulisi, vormilisi ja sõnavaralisi erinevusi, nt tallinna­keelses meieisapalves leiba, tänna pääw, ärranis ’vaid’; tartukeelses leibä, täämbä ’täna’, enge ’vaid’.

Miks see väljaanne on oluline? Sellises süsteemses koosluses ei ole vanad väljaspool Eestit säilitatavad aabits-katekismused varem trükis ilmunud. Väljaandele lisab väärtust Aivar Põldvee ülevaatlik seitsmest peatükist koosnev saatesõna. Sealt leiab lugeja vajalikku taustateavet eesti aabitsa algusaegade kohta. Tutvustatakse ka Forseliuse aabitsat ja tema uuenduslikke õpetamismeetodeid, säilinud tallinna- ja tartukeelsete aabitsate ülesehitust, Forseliuse aabitsate leide ja päritolu, aabitsakuke ajalugu ning XVII sajandi lõpu kirjakeele uuendajate Forseliuse, Hornungi ja Virginiuse elukäiku ning vaateid. Saatesõna viimases nummerdatud jaotises on kassetis sisalduvate trükiste bibliokirjed ja viited digikoopiatele. Saatesõna on Aivar Põldvee pikaajalise uurimistöö esinduslik kokkuvõte. Päris uue faktina esineb seal muuhulgas Johann Hornungi „Grammatica Esthonica“ täpsustatud ilmumisaasta 1698 (seni on selleks peetud 1693. aastat).

Aabits ja piibel on sümbolväärtusega raamatud, millel on eesti kirjakultuuris väärikas koht. Tunnustust ja imetlust väärib ka vanade tekstidega tegelejate süvenenud ja järjekindel tööpanus. Mõlemad siin tutvustatud väljaanded võiksid suunata tänapäeva lugeja mõtlema eesti keele ja kultuuri püsiväärtuste üle ning ärgitada sügavamat huvi minevikuteemade vastu. Ühtlasi on need teetähised, mis tuletavad meelde, et vana kirjakeele uurimine ei ole lõpetatud projekt, vaid pidev teekond meie keelelise ja kultuurilise olemuse mõistmise poole.