Piirkondlikku arenguvajadust, ühtlasi ka arengut on lihtsam märgata betoonis kui suhetes.

Suletud tehas, koolimaja või külapood on selge märk elu lahkumisest. Ent piirkonna elujõudu iseloomustavad ka teised märgid: kui palju usaldatakse üksteist ja institutsioone, millised on suhtlus- ja koos tegutsemise harjumused, kas tajutakse, et tulevik on enda kätes.

Füüsiline taristu on loomulikult vajalik. Ilma toimivate teede, koolide, ruumide, teenuste ja töökohtadeta ei saa tõsiselt rääkida ei regionaalarengust ega õiglasest üleminekust. Ent füüsilistel taristuobjektidel on piiratud võime juhtida tegelikku arengut.

Uued võimalused ilmuvad suuresti suhete ja kontaktide kaudu. Kui neid ei ole või jäävad liiga hapraks, võivad ka hästi rahastatud meetmed jäädagi kasutamata võimalusteks.

Sotsiaalne taristu

Siin on abiks sotsiaalse ehk suhete taristu mõiste, mis kitsamas tähenduses viitab suhtlust ja kohtumist soodustavatele kohtadele, mis on näiteks raamatukogud, koolid, pargid, kogukonnamajad, kultuurikeskused ja spordirajatised. Üldistatult ei tähenda sotsiaalne taristu ainult kohta, vaid tervet süsteemi, kus ruumid, teenused, organisatsioonid, vahendajad, suhtlusformaadid ja korduvad tegevused aitavad luua kontakte ja suhtlust, mis heal juhul viib usalduse, vastastikuse abi ja kollektiivse tegutsemiseni.¹

Sotsiaalse taristu võib lihtsuse huvides jagada neljaks kihiks. Esimene ongi füüsiline, s.t hooned, ruumid ja avalikud alad. Teine seostub pakutavate teenustega, nt huvitegevus, noorsootöö, kultuur, keeleõpe ja sotsiaalkaitse. Kolmas on organisatsiooniline ja institutsionaalne panus kohalikelt omavalitsustelt, vabaühendustelt, koolidelt, raamatukogudelt jt kohalikelt tegutsejatelt. Neljas ja kõige abstraktsem on suhtlusformaatide ja inimeste tunnetuse tasand, mis hõlmab harjumusi, usaldust, kuuluvustunnet, norme ja osalemiskultuuri.

Ehkki kogu suhete taristut tajutakse üldiselt „pehme“, pigem lisaväärtust andvana, kipub see viimane kiht arengupoliitikas kõige kergemini kaduma minema. Isegi kui ruum luuakse, ei pruugi selle elluäratamine ja elushoidmine tähelepanu ega toetust saada.

Nõrkade sidemete tugevus

Sotsiaalse taristu tähtsus tuleb eriti hästi esile siis, kui peetakse silmas innovatsiooni ja piirkondlikke muudatusi. Tugevad sidemed, näiteks pere ja lähedased sõbrad, pakuvad emotsionaalset ja praktilist tuge ja turvatunnet. Ent Ameerika sotsioloogi Mark Granovetteri klassikaline käsitlus „nõrkade sidemete“ või „põgusate suhete“ paradoksaalsest tugevusest rõhutab, et uued ideed, inspiratsioon ja töövõimalused jõuavad inimesteni sageli just nõrgemate sidemete kaudu. Neid pakuvad näiteks tuttavad, (endised) kolleegid või üldse teistsuguse taustaga inimesed.²

Nõrgad sidemed tähendavad sõbralikke ja põgusaid, ka sõnatuid suhtlus­episoode, nt naeratust poemüüjale, tervitusnoogutust naabrile. Sellised lihtsad kombed väljendavad ja samal ajal kinnitavad taju, et me inimestena oskame ja tahame sõbralikult, vajaduse korral ka koostöiselt elada.

Praegusel ajal on tavaks vaadata kõiki teemasid julgeoleku vaatenurgast ning ka suhete taristul on selge julgeolekupoliitiline mõõde. Näiteks sel kevadel Soome innovatsioonifondi Sitra Soome kohta avaldatud analüüsis rõhutatakse, et kriisivalmiduseks ei piisa materiaalsest valmisolekust, riigikaitsest ega üksikisikute toimetulekust. Ühiskonna julgeolek sõltub üha enam usaldusest ja kogukondlikest suhetest. Varude ja juhiste kõrval vajab kerksus tuttavaid suhtlusskeeme ja kogukondlikke sidemeid.³

Eri tüüpi suhteid vajatakse ka regionaalarengus. Probleem ei ole ainult selles, kas suheldakse piisavalt, vaid ka selles, kellega suheldakse ja milliseid sildu need suhted loovad. Õiglase ülemineku kontekstis on Sirbis kirjutatud püüdlusvõimekusest, mis laias laastus tähendab võimet kujutleda enda ees teistsugust tulevikku ja näha olemasolevaid võimalusi endale realistlikena.⁴

Kui puudub usk, et uued oskused, töökohad või arengusuunad on „meiesugustele“ kättesaadavad, ei pruugi ka korralikud investeeringud ja toetusmeetmed tegelikeks valikuteks osutuda. Sarnaste inimeste tihe omavaheline suhtlus ja üksteise toetamine aitab küll hakkama saada, aga võib kinnistada väga kitsa võimaluste horisondi. Suheldes peamiselt endasarnastega, liigub selles ringis ka ettekujutus, mis on „meiesugustele“ võimalik, mõistlik või kättesaadav. Selline käsitus võimendab juba olemasolevaid erisusi: tugeva tegutsemis- ja püüdlusvõimekusega grupid toetavad ja inspireerivad oma liikmeid veelgi rohkem edasi püüdma. Paraku kehtib sama ka vastupidises suunas.

Endasarnaste inimestega suhtlemisest kujunev sidus sotsiaalne kapital on tähtis, kuid muutuse ja innovatsiooni seisukohalt on vaja ka sildavat ja ühendavat sotsiaalset kapitali: kontakte eri keele-, vanuse-, ameti-, haridus- ja institutsionaalsete rühmade vahel ning usaldusväärseid seoseid inimeste ja institutsioonide vahel.⁵

Ida-Virumaa erisused

Sotsiaalse taristu poolest ei ole Ida-Virumaa Eestis erand. Siin on muster siiski pisut erilisem, sest kokku saavad keele- ja kultuuripiirid, suured erinevused maakonna sees, rohepöörde majanduslik surve ja tööstuspärandi ümbermõtestamine, julgeolekupoliitiline tundlikkus ning elanike tajumus, et nende tulevikku kujundatakse kusagil mujal.

Õiglase ülemineku fondi (ÕÜF) rahastusel tehtud värske Ida-Viru küsitlusuuring näitab, et piirkonnas on suhete ja kogukondlikkuse näitajad üpris kõrged. Küll aga eristuvad inimeste kogemused mitmetes küsimustes, näiteks ilmneb vastaja emakeelest tulenev märkimisväärne vahe argikogukondlikkuse ja formaalse kodanikuühiskonnas osaluse vahel.

Argikogukondliku suhtluse ja osaluse tüüp keskendub üksteise abistamisele. Siia kuuluvad need, kes vastasid küsitluses, et on käinud vastastikku abiks remondi-, aia- või muudel töödel, hoidnud lapsi, aidanud eakaid või teisi transpordi ja poes käimisega, vahetanud või laenanud toiduaineid, kodumasinaid, tööriistu jms.

Teisalt mõõtsime sidemeid kodanikuühiskonnaga, nt kogemust projektiraha taotlemisel, osalemist mõne kodanikuühenduse või organisatsiooni tegevuses või tegevustes, mille eesmärk on kohaliku elu ja piirkonna elanike heaolu edendamine, sh talgud, arenduskoosolekud jms.

Nende kahe osalustüübi puhul joonistusid välja selged erisused. Argikogukondlikkust puudutava kolme väite – vastastikku abiks käimine, teiste aitamine ning asjade vahetamine või laenamine – keskmisena märkis 26% venekeelsetest ja 19% eestikeelsetest vastajatest, et teeb seda sageli. Teises otsas ehk nende seas, kes ei ole seda teinud ega tunne ka vajadust, oli venekeelsete vastajate osakaal 22% ja eestikeelsete vastajate osakaal 27%. See näitab, et venekeelses grupis on sellist tüüpi kogukondlikkus märksa levinum.

Kodanikuühiskonnas osalemise puhul oli pilt vastupidine: eestikeelsete vastajate osakaal oli suurem. Näiteks mõne kodanikuühenduse või organisatsiooni tegevuses oli osalenud 33% eestikeelsetest ja 24% venekeelsetest vastajatest. Märkimisväärne vahe – venekeelsetest vastajatest 41% ja eestikeelsetest 23% – ilmnes ka nende seas, kes sellest üldse ei huvitu.

Sama muster paistis välja toetuste taotlemise puhul. Venekeelsetest 67% vastas, et ei soovi toetust taotleda ning 23%, et ei ole taotlenud, aga sooviks. Eestikeelsete vastajate seas olid vastavad arvud 46% ja 35%.

Need näitajad osutavad, et suurele osale vene emakeelega elanikest on eestikeelne kodanikuühiskond võõras. Ei osaleta ega soovitagi osaleda näiteks vabaühendustes, linnaosa- või külaseltsides ega kirjutata kodanikuühiskonna edendamise projekte.

Küsitlustulemustest tuli erisus välja mitte ainult keele puhul. Ka vanuserühmiti olid erinevused selged, näiteks noorte osalusnäitajad olid läbivalt madalamad ja noorte osalus vajab kindlasti eraldi tähelepanu.

Siin on tähtsad kultuurilised mustrid, aga ka konkreetsed barjäärid, nt keeleoskus, millest sõltuvad teatud suhete struktuurid, et osalusvormid oleksid kättesaadavamad ja loomulikumad. Suurte erisustega kaasneb ka risk, et kodanikuühiskonna arenduse rahalised vahendid ja tegevused jaotuvad ebaühtlaselt ning mingi osa kogukondlikkusest jääb märkamata.

Õiglase ülemineku fondi projektid: võimalus ja risk

Ida-Virumaa eripära on see, et viimastel aastatel on piirkonda tulnud märkimisväärselt toetusraha. Tänuväärne on, et õiglase ülemineku fondi piirkondlike algatuste toetamise eesmärk ei ole olnud ainult kitsas majanduslik ümberstruktureerimine. Ülemineku fondi territoriaalses kavas tuuakse välja, et „sekkumise eesmärk on suurendada piirkonna säilenõtkust, andes inimliku mõõtme ja konstruktiivse emotsionaalse tausta üleminekuprotsessile ning toetades kohalikke rohujuuretasandi algatusi, mis aitavad kaasa ÕÜFi üldmissioonile“. Selle meetme kõrvalmõjuna nimetatakse „kodanikuühiskonna tugevnemist, piirkonnas elavate inimeste kuuluvustunde paranemist, piirkonna atraktiivsuse suurendamist ja sotsiaalse ettevõtluse arenemist“.⁶ On omaette väärtus, et õiglast üleminekut ei ole mõtestatud ainult tööstuspoliitika või tööturumeetmena.

Eesti oludes avaldavad muljet ÕÜFi rahastatud projektide hulk ja ulatus. Nende seas on väga mitmesuguseid algatusi – kogukonna- ja kultuuriüritusi, uusi objekte ning tegevusi –, millel on selge sotsiaalse taristu potentsiaal.

Hea näide on Alajõe uus kogukonnamaja, mille ehitus sel suvel lõpetatakse. Eesti kohta on see eesrindlik arendus, kus mitmeotstarbelisse hoonesse on koondatud kogukonnaruum, kohvik, raamatukogu, lastehoid, kaugtöövõimalused ja turuplats. Ideaaljuhul võiks selline ruum tõesti toetada väga erinevat tüüpi kohtumisi. Samal ajal kuulub Alutaguse vald rikkuselt Eesti jõukamate omavalitsuste hulka ja kogukonnamaja profiil reedab, et Ida-Viru haavatavate rühmadeni ei pruugi see maja jõuda.

Tugev sotsiaalse taristu potentsiaal võiks olla ka Narva motoklubi Magnum MC projektil „Koostöögaraaž 13“. See on ruum, kus saab õppida ja tegeleda mootorrataste, mööbli, kodumasinate ja muude esemete parandamisega. Algatus on eriti väärtuslik, sest meeste kogukondliku tegevuse võimalusi on Eestis vähe. Samuti on mujalt maailmast toodud toimivate näidetena parandamis- ja meisterdamistegevust, mis annab meestele eesmärgi ja pakub võimalust ühiseks ajaveetmiseks.⁷

ÕÜFi projektidest on sotsiaalse taristu poolest väga hea näide ka Jõhvi toiduringluskapp, mis ühendab füüsilise ja korraldusliku poole. Toidu jagamise võimalusest võiks saada üksteise toetamise harjumus. Jõhvis ehitatud kapp näib töötavat: korraldajate sõnul tühjeneb kapp „kiiremini, kui seda täita jõutakse“ ja esimestel kuudel ei tulnud kapist midagi ära visata. Vähemalt esialgu paistab kommunikatsioon seal olevat eestikeelsete keskne, sest infot jagatakse eestikeelses grupis „Toiduringlus Jõhvis“. Loo venekeelne kajastus näitab siiski, et algatus on jõudnud ka venekeelsesse inforuumi.⁸

Ida-Virumaa heterogeensus muudab ÕÜFi-taolised toetusmeetmed keeruliseks. Kuidas teha nii, et lisanduvad ressursid tasandaksid erisusi ega suurendaks vahesid veelgi? Keelerühmade vahel on siin olemuslik ebavõrdsus, sest sotsiaalse taristu rahastus läheb paratamatult aktiivsele institutsioonile (projekti taotlemiseks peab organisatsioon olema registreeritud ja valmisolekus projektimaailma reeglite järgi tegutseda). Üksteise mitteformaalne abistamine ja asjade laenamine on küll väärtuslikud, aga jäävad toetuste radarilt peaaegu täiesti välja. Siin on oht, et uus raha mitte ei vähenda, vaid suurendab olemasolevaid erisusi ja ebavõrdsust.

Kogukonda ei saa valmis ehitada

Nii kõigi ÕÜFi projektide kui ka teiste lühiajaliste projektipõhiste rahastuste puhul jääb põhiliseks dilemmaks see, et sotsiaalse taristu mõju ei kasva (projekti vaates) piisavalt kiiresti. Kas edukas üritus, kokku kutsutud võrgustik või avatud ruum suudab luua püsivama suhtlusformaadi?

See ei ole etteheide ühelegi konkreetsele projektile või rahastusvoorule, vaid näitab sotsiaalse taristu arendamise üldist keerukust. Usaldust, koostööharjumust ja sildavaid võrgustikke on projektiloogika ja piiratud ajaga palju raskem üles ehitada.

Sotsiaalne ja suhete taristu kujunevad ideaalis ise ja orgaaniliselt. Aga kui ei kujune, on ka raske järele aidata. Kogukonna ülesehitamist väljastpoolt tulnud toetuse abil on kirjeldanud Aet Annist oma märgilises uurimuses sotsialismijärgsetest keskusküladest. Annist näitab veenvalt, kui keeruline, koguni võimatu on kogukonna „ehitamine“, eriti kui seda tehakse imporditud mudeli järgi kohalikke olusid ja pingeid arvestamata. Tagajärjeks võivad olla mitte ainult raha raiskamine, vaid ka negatiivsed mõjud, näiteks väljastpoolt jõustatud sädeinimeste ja „kogukonnavedurite“ läbipõlemine, konfliktid kohalikega, keda ei ole arenguprogrammi koolitustel „valgustatud“.⁹

Ometi ei tähenda see, et kogukonnaarendus või sotsiaalse taristu toetamine oleks lootusetu. Annisti välitöödest on praeguseks möödunud pea 25 aastat. Kogukonnaarenduse mõneti naiivsed Eestisse imporditud mudelid on nüüd nüanssideni läbi mõeldud: lähtutakse elanike enda potentsiaalsete ressursside tuvastamisest ja võimestamisest. Ka eesmärgid on realistlikumad. Enam ei pea tervet kogukonda „aktiveerima“. Sageli piisab tagasihoidlikumast ja praktilisemast küsimusest: millised kohad, vahendajad ja korduvad tegevused loovad kontakte inimeste vahel, kes muidu ei kohtuks? Millised formaadid aitavad usaldust kasvatada nii, et need ei mõju kunstliku, moraliseeriva või pealesunnituna? Mis annaks põhjuse midagi koos teha, mitte ainult järjekordsel koosolekul arvamust avaldada?

Rahvusvahelised näited osutavad samadele tendentsidele. Näiteks Inglismaa programm „Big Local“ ei toetanud vaid kohalikke projekte, vaid pikaajalist, elanike juhitud otsustamist. Oluline oli kümne aasta pikkune ajahorisont, mille jooksul kasvas mitte ainult tegevusviiside arv, vaid ka kollektiivne kontroll, enesekindlus ja kohalik otsustusvõime.¹⁰

Vajalikud on ka olemasolevad kesksed institutsioonid, mis täidavad sotsiaalse taristu rolli. Raamatukogude näited Hollandist ja Soomest Helsingist osutavad, et avalik hoone ei ole automaatselt kohtumispaik. Raamatukogu saab olla sotsiaalne taristu siis, kui seda juhitakse ja mõtestatakse avaliku ja kogukondliku ruumina, kus toimub tegevus – seal on personal, paindlik kasutus, ligipääsetavus ja teadlik töö eri kasutajarühmadega.¹¹ Eestis ongi raamatukogud see struktuur, mis võiks toimida sotsiaalse taristu ja kogukonna ankurinstitutsioonina, kuid probleem on alarahastamine. Kui ressursse on napilt isegi hoone ülalpidamiseks, siis ei jätku neid ka selleks, et kujundada ruum ja tegutsemisvõimalused tõhusalt toimivaks sotsiaalseks taristuks.

Poliitikutele ebamugav taristu

Sotsiaalse taristu toimimiseks vajalik töö on üldiselt rutiinne ja nähtamatu, kätkedes endas ruumide avatuna hoidmist, vahendamist, selgitamist, kuulamist, väikeste lubaduste täitmist. Samal ajal ei nõua taristu sotsiaalse toimivuse tagamine kuigi palju raha. Kogukonna mikroprojektid, koordinaatori osakoormusega tööaeg vms on kõikide muude investeeringute, sealhulgas betooni valatud eurode, kõrval väike kulu. Sellise taristu süsteemne toetamine eeldab aga selle väärtuse teadvustamist ja sellest rääkimist.

Sotsiaalse taristu arendamine ja toetamine ei ühti hästi praeguste süsteemide tegutsemisloogikaga. Projektirahaga ehitatud hoone või taristuobjekti lindi saab avamise puhul pidulikult läbi lõigata. Usalduse, kuuluvuse või nõrkade sidemete puhul on palju keerulisem näidata, kas, millal ja kuidas on toetus midagi muutnud.

See ei tähenda, et sotsiaalset taristut ei oleks võimalik mõõta. Tõsi, sisulisemate tulemuste, nt usalduse, kuuluvustunde või uute suhete tekke, hindamine eeldab vähemalt väikest küsitlusuuringut. Kuid on ka hulk indikaatoreid, mida saab jälgida ilma eraldi uuringuta.¹² Näiteks võib vaadata ligipääsetavate kooskäimiskohtade arvu ja paiknemist, regulaarsete tegevuste ja neis osalejate arvu kuus, korraldajate ja partnerorganisatsioonide hulka, koordinaatori või kogukonnatöötaja töömahtu ning seda, kas tegevus jätkub ka pärast projektirahastuse lõppu.

Kahtlemata on sotsiaalse taristu ja „pehmete“ teemade mõõtmine üks suund, mida tuleb edasi arendada, kuna sotsiaalne taristu peab olema nähtavam, paremini kirjeldatav ja lihtsamini hinnatav.

Aitab ka see, kui võetakse teadmiseks, et areng ei sõltu ainult sellest, mida piirkonda ehitatakse või kui palju raha sinna paigutatakse. Sama tähtis on, millised suhteid ja suhtlustavasid arendatakse, milliseid võimalusi pakutakse eri inimeste sõbralikeks kohtumisteks ja sidemete ning koostöö kujunemiseks.

Sotsiaalsed kontaktid ja suhete taristu ei ole regionaalarengu või õiglase ülemineku „pehme“ lisateema, vaid eeldus, et tegelik muutus üldse aset leiaks.

Marko Uibu on Tartu ülikooli sotsiaalse innovatsiooni kaasprofessor.

Uurimistöö on tehtud „Ida-Viru ettevõtluse teadmusmahukuse suurendamise toetus: teadusvõimekuse pakkumise arendamine Ida-Virumaal TA võrgustiku loomiseks“ raames, grant „Ida-Viru elanike sotsiaal-majanduslik heaolu ja tööjõu seire“.