Looduse märkamine ja tähelepanekute eri vormides üles tähendamine on kultuuritraditsioon, osa igapäevasest keskkonnaga suhestumisest. Selle näiteks võib tuua läbi aastate ilmamuutuste jälgimise logiraamatutes ja päevikutes, esimeste kuldnokkade saabumise märkimise seinakalendrisse, looduse, koosluste ja maastike kirjeldamise, joonistamise ning pildistamise folkloristide ja etnoloogide välitööpäevikutes, RMK matkaradade külalisraamatud, ühismeedias populaarsust koguva looduspäevikute pidamise või taimede joonistamise kunstiringid vaimse tervise hoolekandjana. Sellised loovad tegevused on põimunud kirjakultuuri – looduskirjanduse ja ilukirjandusega. Seejuures on seni vähevõitu teadvustatud loodusest ja looduskogemustest kirjutamise ja jutustamise tähtsust keskkonnakriisi ajastul, kuidas selline tegevus võimaldab kohaneda kiirete muutustega ning suure inimmõjuga maastikel tegutsedes teisi liike märgata ja neile ruumi jätta.

Tartu ülikooli ökosemiootikud on viimasel kolmel aastal projekti „Coevolvers“¹ raames Tartus Ülejõe, Raadi ja Kvissentali piirkonnas katsetanud koostöös elanike, ekspertide ja loovisikutega mitmesuguseid loodusest kirjutamise ja jutustamise viise ning uurinud, kuidas need linnaruumi läbimõeldumale kujundamisele kaasa aitaksid. Katsetused hõlmasid kohapärimuse ja teiste liikidega kohtumise lugude kogumist, jalutuskäikudel lugude jutustamist, vestlusringe ja loovkirjutamise töötuba. Kirjutame allpool neist kogemustest ja ehkki keskendume loodusele linnas, toimivad kirjeldatud meetodid eri tüüpi loodussuhete ja koosluste puhul.

Lood kui tähelepanu ja seoste loomise vahendid

Missugust rolli mängivad lood – nii kirja pandud tekstid kui ka jutustatud kogemused – loodusega suhestumisel? Lood on osa tähelepanuvõime arendamise kunstist.² Kellegi märkamine on esimene samm tema olemasolu teadvustamisel, millest edasi hargnevad võimalused teise olevuse eluviiside, elamistingimuste, vajaduste ja seosevõrgustiku mõistmiseks või vähemalt nende järele küsimiseks. Seda ilmestab hästi üks meile saadetud lugu Tartu Peetrituru tiigi vesilikust, kellesarnase kohtamine hiljem koduaias tekitas omakorda küsimusi kahepaikse linnaruumis liikumisvõimaluste kohta: „Paar suve tagasi võttis mu poeg Peetrituru tiigist läbipaistva ämbriga vett, lootes veeputukaid leida. Pange üles tõstes märkasime seal aga hoopis täpilist oranži kõhuga vesilikku. Elukas tundus mulle üsna kummaline ja ka ootamatult eksootiline oma kirka värviga. Kuigi ka ise lapsepõlves sageli tiikides solberdasin, ei olnud ma varem vesilikku kohanud. Veelgi üllatavam oli minu jaoks see, kui suve lõpu poole leidis poeg vesiliku meie maja hoovis ühe plekitüki alt. Elame tiigist paar tänavat eemal, tundus uskumatu, et loomake oma elutsükli jooksul nii kaugele rändab oma peenikeste jalgadega … või kust ta siis ikkagi meie õuele sai?“³

Kohtumiste ja märkamiste jagamiseks sobivad loovad väljendusviisid. Vahetute kogemuste üles tähendamiseks ja nende mõtestamiseks sobivad hästi kirjanduslikud lühivormid, nt miniatuur, proosaluuletus, lühiessee, millega tutvumine loovkirjutamise töötoas andis võimaluse harjutada eneseteadlikumat kirjutamislaadi ja läheneda teiste liikidega kokku puutumisest jutustamisele kas narratiivselt, kogemust kirjeldavalt või arutlevalt. Eri žanridega katsetamine avardab kaudselt ka arusaama, millele ja kuidas tähelepanu pööratakse.

Lugude jutustamine aitab kaasa ka seosepõhisele mõtlemisele inimeste ja mitteinimeste suhetest. Keskkonnahumanitaarid Deborah Bird Rose ja Thom van Dooren on leidnud, et arvestades maailma praegust olukorda ja inimtegevuse mõju teistele liikidele, tuleks lugusid jutustada niisugusel moel, mis kätkeb endas ka mitteinimlikku kogemust. Selles kontekstis on lood „võimsad’seosepõhise mõtlemise’ vahendid“,⁴ mille abil suhestutakse erisuguste elamise ja reageerimise viisidega. Lood toovad tähelepanu keskpunkti paralleelselt eksisteerivad ning üksteisega läbi põimunud inimlikud ja mitteinimlikud kogemused ning tähendusloomeviisid, aga ka küsimused inimese vast(ut)amisvõime ja -võimaluste kohta kooselus teiste liikidega.⁵ Lood toimivad seosepõhise mõtlemise vahendina kahel tasandil: võimaldavad luua suhte teise liigiga ja samal ajal selle suhte kuulajale-lugejale ka nähtavaks ja kuuldavaks teha.

Üks võimalus seosepõhiselt mõelda ja rääkida on täiendada vahetut keskkonnakogemust looduskultuurilooliste taustateadmistega. Näiteks palusime loovkirjutamise töötoas mõtiskleda inimese ja taimede suhete üle Eestis invasiivse ja tõrjutava taimeliigi kanada kuldvitsa (Solidago canadensis) kaasabil. See linnaruumis lihtsasti märgatav ja visuaalselt köitev taimeliik toodi Põhja-Ameerikast Euroopasse XVII sajandil, Eestisse poolteist sajandit hiljem ning tema leviku ja invasiivistumise lugu on seostatav nii Ameerika koloniseerimise, botaanika arengu kui ka iluaianduse moevooludega. Taimeliigi praegust käekäiku mõjutavad seevastu hoiakud võõrliikide suhtes ja tema invasiivsus Euroopa taimekooslustes paneb inimesi tegutsema viisidel, mis on vastandlikud sellele, kuidas taime varem on hinnatud ja koheldud. Nende teadmistega arvestades saab tuua nähtavale seoseid selle vahel, kuidas taimedele omistatud tähendused kultuuris ajaga teisenevad ja kuidas muutuvad teiste liikidega lävimisviisid. Invasiivse taime taustalooga suhestumisest võib saada tõhus analüütiline vahend liikidevaheliste suhete uurimisel, aga ka ökoloogiliselt teadlikuma keskkonnasuhte kujundamisel. Kuldvits, nagu kirjutas tabavalt üks töötoas osaleja, on „meeldetuletus sellest, et mis võimuga võetud, võtab võimust“.

Kolmandaks saab lugude jutustamise kaudu suhestuda ka teiste liikide omailmadega. „Omailm“ on baltisaksa bioloogi Jakob von Uexkülli mõiste kirjeldamaks, kuidas iga liigi ja indiviidi maailm on erinev sõltuvalt sellest, millised on ta tajumodaalsused ja mida ta keskkonnas teeb. Teiste liikide omailmad ei ole inimestele kergesti ja iseenesest ligipääsetavad, selleks peab vaeva nägema (vahel vähem, vahel rohkem), näiteks tundma liigi elukeskkonda, toimimist ja vajadusi. Nii võib oksahunnik aianurgas olla inimese omailmas suurema tähenduseta, ent kesksena toimida siili omas.

Loovkirjutamine annab teist liiki olendite omailmade tinglikuks kujutamiseks rohkelt mängulisi võimalusi. Palusime töötoas osalejatel teha mõtteeksperiment ja ümber sõnastada mõni isiklik kohtumiskogemus kohatud olendi vaatepunktist. Omailmateooriat appi võttes saab vahetute tähelepanekute ja fantaasia kõrval põimida teist liiki olendi perspektiivi kirjeldusse ka loodusteaduslikke teadmisi selle liigi kohta ja teha selle pinnalt oletusi, kuidas mõni mitteinimolend võiks maailma kogeda. Näiteks asetas üks töötoas osaleja selle meetodi abil end võluvalt siili kingadesse: „Ega ma väga kiire pole, mul on lühikesed jalad, aga püüan neid nii kiiresti liigutada kui võimalik. Liikumine on ohtlik ja ettearvamatu, palju olen ma näinud endasuguseid lömastatuna. Suuremad reisid teen üldiselt öösel, on vaiksem ja turvalisem. Siin, kus ma elan, on palju ruumi, vähe vaenlasi, aga suurimad on muidugi suured masinad. Vahel mulle paistab, et mõned hiiglased justkui sätivad enda hoove nõnda, et mul oleks ka hea, kuigi kindel ei saa olla. Mõnel palaval suvel on keraamilised veetiigid, mõnikord leian ka liha. Või piima. Piim ajab mind oksele ja tekitab pohmelli, nii et võimaluse korral väldin. Aga vahel ikka võtan. Häda ajab härja kaevu.“

Jutustamine ja kirjutamine kui paljuliigilised loomevormid

Kuidas on võimalik väita, et kohalikud, keskkonnaga seotud lood kaasavad teist liiki olendeid seostesse ja aruteludesse? Tähenduste andmine, tõlgendamine ja suhtlus ei ole ainult inimesele omased, me jagame neid paljude teiste liikidega, kellega meil on semiootiline ühisosa. Üksteisega kohtutakse, üksteise käitumist tõlgendatakse, linnas kasutatakse sageli samu elupaiku või ressursse, mõnikord on näiteks liikumisteed või barjäärid samad nii inimestele kui teistele liikidele. Rebane, vesilik või hakk ei jutusta lugusid ega väljenda end sümbolite või keele abil, ent viise, kuidas nad suhtlevad, tähendust loovad ja tegutsevad, saab edasi anda inimkultuuri kaudu. Lood on sääraseks keskkonnakommunikatsiooniks üks võimalus. Kohasidusad, keskkonda kirjeldavad ja jutustaja kehalisel tajul põhinevad jutustamisžanrid nagu kohapärimus, looduskirjandus või argised mikronarratiivid teiste liikide märkamisest võimaldavad dialoogi omailmade vahel ja kaasolendite loodud tähenduste vahendamist.

Lugude jutustamine on paljuliigiline praktika, sest see põhineb suhtlusel, märkamisel ja kogemisel, ümbruse jälgimisel, mistõttu kirjutamise ja jutustamise viisid on avatud teiste olendite tähendusloomele ja võimaldavad seda hõlmata. Looduskeskkond ja teised olendid ei ole neis lugudes pelgalt inimeste välja mõeldud või ette kujutatud, nad on iseendana kohal: nende eluviis, suhtlus, käitumine ja olemus mõjutavad autori kogemust, loo kulgu ja jutustamise viise. Sageli tuleb lugude algimpulss või inspiratsioon loodusest, kohtumisest või märkamisest. Seetõttu jutustatakse keskkonnaga seotud lugusid iga kord mõnevõrra erinevalt, sõltuvalt kohatud liikidest, nende käitumisest, aastaajast või ööpäeva rütmist.

Nii võimaldab loodusest kirjutamine-jutustamine tõlgendada ja nähtavaks teha mitte ainult meie kujutlust loodusest, vaid ka teiste liikide tegevust ja valikuid ning näidata, kuidas nemad inimesi tajuvad või end linnakeskkonnas tunnevad. Hästi ilmestab mitteinimlooma omailmale tähelepanu pööramist lõik ühest meile saadetud tekstist, milles kirjeldatakse õhtust kohtumist rebasega: „Tõmbasin kord Narva mnt 89 ühika rõdul keset külma talvist ööd suitsu. Ilmselt oli vaja mingi koolitööga tegeleda, sest ümberringi kõik magasid ja tänavad olid tühjad. Järsku siis jalutas ühika tagant mööda rebane, kes oli kuskilt linnu kätte saanud, mida ta nüüd võidukalt hammaste vahel tassis. Ilmselt tekitasin kogemata mingit heli, sest rebane peatus ning vaatas viivuks minu poole, omal suled suust välja tolknemas, enne kui siis kiirema sammuga edasi lippas. Tervitasin teda mõttes ning soovisin talle jõudu külm talv üle elada. Mis mõtted reinuvaderil mulle varuks olid, jäi tol korral täpsustamata.“

Selles loos on sõnadesse pandud vastasmõju märkamine: kuidas isegi väikesed, pea tajumatud muutused inimese tegevuses („tekitasin kogemata mingit heli“), võivad ajendada teise liigi reaktsiooni, käitumise kohandamist (rebane peatus, vaatas, lippas kiirema sammuga edasi) ja kuidas rebase käitumine kujundas jutu kulgu.

Ehkki inimesed ei saa iseenda omailmast või keelevõimest välja astuda, saab paljuliigiline jutustamine siiski toimida vahendina, mille abil suunatakse tähelepanu nii mitteinimliikidele omistatavatele kultuurilistele tähendustele kui ka omaenda bioloogilistele ja sotsiaalsetele positsioonidele. Keskkonnakogemusi ei anta lugudes kunagi edasi universaalsest inimvaatepunktist, vaid see sõltub mitmesugustest bioloogilistest ja sotsiaalsetest teguritest: kogeja kehast (taju eripärast, soost, vanusest, emotsioonidest, tervisest), sotsiaalsest taustast ja kultuurilisest identiteedist (haridusest, rahvusest, religioonist, senisest kirjutamis- ja lugemiskogemusest, keelelisest enesekindlusest ja vilumusest, oma ajastu arusaamadest looduse kohta) jne. Loovkirjutamine, lugudele keskendunud jalutuskäigud, kohapärimuse kogumine ja vestlusringid annavad võimaluse selliseid eristavaid ja ühendavaid filtreid selgemalt teadvustada, tähendusraamidega kriitiliselt suhestuda, neid mänguliselt avardada ja selle kaudu mõista, millisena eri liigid linnaruumi tajuvad ja millist vajavad.

Lugude roll tasakaalustatuma linnaruumi kujundamisel

Antropoloogid Thom van Dooren, Eben Kirksey ja Ursula Münster on seoses tähelepanu arendamisega kirjutanud, et „teadmine ja elamine on sügavalt põimunud ning tähelepanu pööramine võib ja peaks olema aluseks paremate võimaluste kujundamisele ühiseks eluks.“⁶ Samas ei tähenda mõnest mitteinimesest kaaselanikust jutustamine automaatselt seda, et hakatakse aktiivselt ühise elu võimalusi kujundama, seetõttu on oluline, et lood oleksid põimitud ruumiloome ja argieluga ning et need vajaduse korral suunaksid ja jõustaksid ka tulevikuvisioone. Linnaruumi kujundamisel on võimalik lugude jutustamisega põimida eri liikide vaatepunkte aruteludesse ja planeerimisse, et nad oleksid sedakaudu esindatud otsustamises, mille abil kujundatakse ühist ruumi. Lood pakuvad praktilist abi mitmel viisil: annavaduusi teadmisi, toovad nähtavale kaaselanikke ja omailmu, mis muidu kipuvad otsustustest kõrvale jääma, ja võimaldavad nihutada linnaelanike kogemuse planeerimisprotsessi keskmesse.

Lugudele keskenduvad tegevused täiendavad kodanikuteadust, loodusharidust ja koos õppimist ning annavad tähtsaid teadmisi kriiside ja muutustega toimetulekuks. Kogemuslikele suhetele või inimese suhetele teiste liikidega ei pääse ligi sotsioloogiliste küsitluste või liigiinventuuride kaudu, sest tarvis on seosepõhist mõtlemist ja siin aitavad kaasa loovad meetodid.

Kohasidusad lood on osa kohalikest ökoloogilistest ja kultuurilistest teadmistest, mille tähtsust on varem rõhutatud traditsioonilisi või pärismaiseid kogukondi silmas pidades ja mida enamasti linna puhul esile ei tooda. Kuid kogemus loovate meetodite katsetamisest Tartu Raadi, Ülejõe ja Kvissentali elanikega näitas, kuidas lood annavad teadmisi elupaikade ja liikide kadumisest, uute liikide ilmumisest, imetajate liikumisteedest või inimeste maastikukasutuse muutumisest intensiivse arendussurvega linnaservades.

Ühise ruumi planeerimisel kipuvadtähelepanuta jääma need inim- ja mitte­inimolendid, kelle kohalolu on meile vähem märgatav ja kellega suhestumine keerulisem. Näiteks kui palusime meile kirjutada kohtumistest teiste liikidega, kirjeldati ülekaalukalt tuttavamaid ja linnas nähtavamaid liike nagu rebased, siilid ja mitmesugused linnud. Teada on, et nii bioloogilise mitmekesisuse seires kui sotsiaalsetes eelistustes kipuvad imetajad ja linnud olema palju enam esil ja kajastatud kui näiteks putukad või teod,⁷ ka planeerimisprotsessis muretsetakse sageli just suurte imetajate või lindude elupaikade pärast. Inimesed mõistavad omailmasid, mis on neile sarnasemad. Loovate jutustamise meetoditega on võimalik tähelepanu alt välja jäävaid liike esile tuua. Tartus suunasid tähelepanu seni tagaplaanile jäänud liigirühmadele või kogemisviisidele näiteks kanada kuldvitsale pühendatud loovkirjutamise harjutus ja retked, mis kutsusid märkama puuseeni või öist linnaelu.

Kohasidusad lood aitavad mõista, kuidas linnaruumi kogetakse ja lugude jutustamise kaudu on võimalik põimida kogemusi ka linnaruumi planeerimisse. See on tähtis, sest seni on nappinud vahendeid ja meetodeid, kuidas põimida mittemõõdetavaid või subjektiivseid aspekte, nt inimese ja looduse suhted, kohaidentiteet või isiklikud ruumikogemused, ruumiloome aruteludesse ja sedakaudu ka otsustamisse. Meile saadetud ja jutustatud lood kinnitavad, et linnaelanike kohaidentiteedi kujundamises on looduse ja teiste liikidega suhestumine sama tähtis kui naabrussuhted, asumi eripära või liikumisviisid, mida on linnalise eluviisi puhul peetud omasemateks identiteedimarkeriteks. Samal ajal on selge, et lood toimivad tähelepanuvõime ergutajana ja loovad ühendusi teiste liikidega vaid seni, kuni mitteinimestest liikidel linnades ruumi ja elupaiku jätkub.