Ma olen Jüri Mildebergi kunstist kunagi varem ka ühe loo kirjutanud, aga see oli nii ammu, et isegi vanemad inimesed ei mäleta seda enam. Ma ise ka ei mäleta. Nõnda ei hakanud ma seda üle lugema. Stilistiliselt on neis töödes tolle kunagise kirjutamise tundest endiselt midagi tuttavat sees ja mulle sellest täiesti piisab. Ma ei saaks väita, et praegused tööd on teinud keegi teine Mildeberg – oleks nagu ikka seesama.

Aga milleks üldse küsida, kas see võiks olla ka mingi teine Mildeberg? Sellepärast, et Teise küsimus on kaudselt kogu „Hingedeusu“ näituse üks põhiteemasid. See pole küll väga esiplaanil, selleni tuleb kontekste mööda minna. Aga üks suur osa taustast on Argo Moori sama pealkirjaga raamat, mida saab näitusesaalis lugeda ja mille saab kohapealt ka ära osta, kui saalis lugemisest ei piisa. Ja kindlasti ei piisa, sest raamatus on 368 lehekülge. Raamatus on Jüri Mildebergi illustratsioonid ja needsamad on ka näitusel väljas. Nii et siin on tekitatud palju ristseoseid ja need on vaja küll visuaalide tagant välja otsida.

Mäletan, kuidas kunagi väga ammu maausulised sõbrad rääkisid kellestki Argo Moorist, kes ka uurib eesti rahva­usundit ja teeb seda mingi teise fookusega kui standardsed akadeemilised etnograafid ja folkloristid. Loob oma sõltumatut tõlgendust. Eks nüüd ole suur osa sellest, mille loomine oli tal juba varastel 1990ndatel töös, „Hingede­usu“ raamatus kirjas. Mina tookord Argo Moori kuulamas ei käinud, nii et ei saa oma tolleaegset seisukohta lauale panna. Loen siis nüüd tema raamatut.

Ja selle pealt ütlen, et jah, siin on selgelt kaks täiesti erinevat võimalust „Hingedeusu“ näitust vaadata: üks on ilma raamatuta ja teine koos raamatuga. Ilma raamatuta võib Mildebergi näitusest mõelda kui mikrotonaalsest aurupungist. Kunagi alguses oli aurupungi autorite tähelepanu fookuses viktoriaanliku maailma mehaanika ja stiili tagasitoomine. Kogu see üldsegi mitte nii väga low-tech hammasrataste ja kangide universum, mida juhitakse näiteks torukübarat või pitskleiti kandes. See oli isevärki alternatiivne tehnoloogiline tulevik, kus mehaanika tegevus on aus ja nähtav ja kuhu digitaaltehnoloogilised viirastused pole kunagi kummitama pääsenud. Hiljem muutus aurupungi esteetika üha enam pelgaks dekoratsiooniks, kus mehaanika eksponeerus ainult välispinnal – peale stilistika ei jäänudki suurt midagi järele.

Aga vähemasti kunstnikel oli (ja on) ikkagi olemas üks läbipääsutee: korjata kokku kolahunnikutesse pudenenud vanad asjad ja nende tükid. Sellised, millel on aurupungi esteetika äratuntav vari küljes, aga millel on seljataga pikk ja töine elu, tehes päriselt ka midagi mehaanilist või optilist. Nõnda on need tükid igal juhul midagi rohkemat kui lihtsalt dekoratsioon. Ning seda päris asjade taaskasutust ongi Mildeberg väga osavasti teinud. Tema skulptuurid balansseerivad kusagil ehtekunsti piiril, ta lihtsalt pole neid moodustavatele kahvlitele, objektiivikeermetele ja kruvidele andnud ehtelist konditsiooni. Ma ei hakka eksponeeritud skulptuure detailselt kirjeldama, nende koosteloogika on läbivalt sarnane, aga detailitihedus ümberjutustamiseks liiga suur.

Ent kui lugeda Argo Moori „Hingede­usu“ raamatut näituse juurde ja arvestada, et näitus ja raamat on omavahel tihedalt seotud, näeb siin väljapanekul midagi muud. Need pole lihtsalt kunagiste mehaaniliste ja optiliste agregaatide osised, millest on komponeeritud uued objektid. On näha, et asjade hingekesed tulevad niimoodi tagasi, moodustavad uusi kogumeid ja hakkavad elama uusi elusid. Ja ma kasutan siin teadlikult deminutiivi: mitte selleks, et pisendada, vaid selleks, et rõhutada: need asjad (ja nende hingekesed) on väikesed, nende elud on meie eest varjul ja neisse tuleb suhtuda hoolimisega. Nagu öeldakse Baturini „Karu südames“ surnud laste hingede kohta: „hingepuus nemad puhka, siis sünni uuesti“*. See veendumus tuleb samast kultuuritraditsioonist, kust paljud näited Argo Moori raamatus.

Vaadetelt bioloogina tahaksin muidugi eelneva tasakaalustamiseks öelda, et võib-olla on inimkond oma mõtlemisega lihtsalt pöördesse läinud ja kogu see animismide ja monoteismide korrusmaja on lihtsalt meie keelelise võimekuse deliirne äärmusrakendus. Võib-olla pole üldse midagi sellist olemas, kõik see on meie liigi väljamõeldis? Kui inimene välja sureb, surevad välja ka kõik need lood, animismid ja deisimid, ja loomad elavad jälle edasi nii nagu siis, kui keegi veel ei rääkinud. Aga muidugi on ka sellisel viisil juba mõeldud, ja eks ma lähen nõnda Zhuangzi teed. Selle näituse puhul ei aita hingedele mõtlemisest loobumine mitte kedagi ega midagi.

Nii et ehk on siin kõige mõistlikum mõelda, et need hingekesed on kohal mingil kvaasireaalsel viisil (see võiks olla hingedele ju täiesti arusaadav eksisteerimismoodus). Kui jätta Argo Moori raamat lugemata, siis võiks „kvaasireaalsele kohalolekule“ vastata näiteks termin „mikrotonaalsus“. Need objektid ja poololendid, keda Jüri Mildeberg on skulptuurideks kogunud, on välja astunud varjunditest ja märkamatusest ega sobitu niikuinii mingisse hästi tempereeritud sotsiaalsesse süsteemi. Nad on mikrotonaalsed. Või siis (juhul kui „Hingedeusu“ raamat mängib näituse tõlgendamises kaasa) kõiguvad asjade hingekesed piirjoonel, kus nende tegeliku eksistentsi üle on raske otsustada, kuid kus neil on selge kohalolu, mida markeerivad väikesed mõjuväljad. Iga kruvi ja objektiivikeere võib olla hingestatud. Seda umbes samasugusel kvaasireaalsel viisil, nagu näiteks vanades kultuurides, kus seostati objekti ja hinge.

Mina neisse seostesse ei usu, aga seda, mida kunagi arvati, uurin alati väga tähelepanelikult. Tunnetuslik reaalsus konstrueeritakse bioloogilise reaalsuse peale, ja ega seal saa olla midagi muud kui see, millel on potentsiaali bioloogilisest reaalsusest välja kasvada. Sellepärast võibki seda nimetada kvaasireaalseks. Iga mõttemuster, mille inimene on välja mõelnud, iga jutt ja iga seos on alati juba kvaasireaalselt kohal ja teeb mingit oma tegemist.

Aga kui tahate seosesüsteemi õige tihedaks ajada, otsige välja Paavo Matsini teos „Baeri laulud“ ja näete, et seal on samuti Jüri Mildebergi illustratsioonid. Selles raamatus saavad paljudes kohtades ja lausetes kuju üsna samasugused mikrotonaalsed ja kvaasireaalsed tegelased, kes on eksponeeritud „Hingedeusu“ näitusel. Ega Matsin juhuslikult sellele näitusele saateteksti ei kirjutanud.

* Nikolai Baturin, Karu süda. Tallinn, Eesti raamat 1989, lk 96.