tere-hei-jou. käisin kontserdil. Vasks 80. elukaar muusikas. ja mul on küsimusi …

„Ta on oma enam kui poolesaja aasta pikkusel loometeel kasvanud algusaastate noorest, vihasest ja modernistliku helikeelega avangardsest autorist silmapaistvaks kunstnikuks omanäolise ja äratuntava helikeelega.“¹

esiteks, miks me räägime jälle mingisugusest müütilisest noorest ja vihasest loojast? olgu, jaa, noore looja identiteedi juurde käibki tihti otsingulisus ja mässumeelsus ja toorus ja rahutus jne j n e. nii lihtne on ju öelda kellegi kohta noor ja vihane, see on nii loomulik ja suupärane väljend, a kas keegi üldse mõtleb sellele, mida see üldse tähendab, mis pildi see loojast loob? ok, modernistlik helikeel sealjuures annab veidi rohkem infot, aga miks me ühendame modernistliku või avangardistliku kohe vihase või mässumeelse looja pildiga? ma ei vaidle vastu, et ta ei võiks seda olla, pigem küsin, miks seda nii kergekäeliselt tehakse. #modernismus ja #avangardismus olid ju Vasksi loomeperioodi alguseks nii harjumuspärased, isegi kinnises Lätis, et mingit suurt mässu küll sellest välja lugeda ei pruugiks. ja mida annab meile noore ja vihase ühendamine? võrdusmärk nende sõnade vahel mõjub nii ilmselgena, nii turvalisena, et ausalt öeldes tundub säärane sõnakõlksutus lihtsalt laisk. nooruse toorusega võrdsustamine võtab sellelt ära nii palju sügavust ja annab jõudu juurde kõigile negatiivsete eelarvamustega inimestele. et jah, noh, ta ongi veel noor ja loll ja peab kõige vastu mässama. äkki on noored lihtsalt kirglikumad, neid kisub millegi parema poole. ehk ei ole neile veel selga kasvanud rutiini ja harjumuse samblakiht, mis nad apaatseks muudaks? okei, lasen Vasksil endal ka rääkida.

„Avastasin peagi, et avangardism oli egoistlik. See oli huvitav käputäiele spetsialistidele, kuid mitte publikule. [—] Ent sel moel oma ideaalidest, vabadusest, identiteedist rääkides ei saanud inimesed aru, see polnud lihtsalt võimalik.“² Kuidas saavad inimesi mitte puudutada „Tihase sõnumi“ verd tarretama panevad sõnad ja massina lõikavad ängistusklastrid, -värelused, -karjed? Kuidas saaks sõjaisanda naeru³ väljendada mõni pehmem ja klaarim kooskõla kui see kõhe naerupahvakute laine? Siiski pöördus Vasks selgema, lihtsama helikeele poole. Schiller rääkis juba XVIII sajandil, et ainult ilu võib inimesi ühendada: „Esteetikariigis on igaüks – isegi kõige madalamate oskustega tööline – vaba kodanik, kellel on võrdsed õigused kõige õilsamatega.“⁴ Kas meie ühiskond toimib tänapäevalgi nagu XVIII sajandil? Selle asemel et vastandada tehnoloogilist arengut ja utilitarismisuundumust meelelisele kogemisele, nagu tehti siis, vastandatakse tänapäeval (ehk pärast Teist maailmasõda) kunstis eemaletõukavat modernismi ja avangardi näiliselt üldarusaadava ja meeldiva uuslihtsusega. Alessandro Baricco kirjutab ühes oma essees, et uus muusika elab tehislikus modernsuses ning on päris maailmast ja seega publikust irdunud.⁵ Kas ühe hea looja ülesanne ongi siis kõik oma teravamad nurgad maha siluda, et alles jääks see, mis suurt hulka publikut ühendaks ja kokku tooks?

noorustooruse kõrval tuuakse välja küpse helilooja selgus, lootus(rikkus), tasakaalukus. ma ei vaidle vastu, et kellegi loometeekond võib säänsele mudelile vastata, tõepoolest tegid mitmed 20. sajandi teise poole loojad niisuguse transformatsiooni läbi. aga miks peetakse lihtsuseni jõudmist nooruse rahutusest nii palju paremaks? äkki on otsingutest loobumine hoopis mandumine? sest mis on inimesel, kes on loobunud küsimuste esitamisest ja vastuste otsimisest (mitte tingimata nende leidmisest), üldse selles ilmas teha? ta jõuab oma objektiivse tõeni. mina aga objektiivsusse ega tõesse ei usu. no lihtsalt ei usu. igaühel on oma kogemused, mis neid vormivad, oma küsimused, oma võimalus ükskõik mida ükskõik kuidas tõlgendada. aga ühtegi neist ei tohiks pidada õigemaks teistest. kõigi inimeste erinevad tõed võivad ju eksisteerida samaaegselt ning olla ühel ajal tõesed. loomulikult juhul, kui need kedagi ei kahjusta! kui mind selline selgushelgus ei puuduta, kas asi on tõesti lihtsalt maitses või ka selles, et ma näen maailma teisiti, mustvalge asemel kõigi vahepealsete toonidega?

Kas võib olla, et seesugused küpsed loojad on lihtsalt maailmas pettuda jõudnud ja idealismist loobunud? Kas tõesti ainult jeunesse oblige⁶ inimest otsingulisusele? Noorus ongi igavesti hukas, küll varsti tuleb elukogemus, mis sunnib kõik vaikima ja rahu otsima. Tundub, et ühel hetkel lihtsalt lepitakse maailmas valitseva korraga, mis justkui tühistaks kõik katsed sellele vastu hakata. Nagu on kirjutanud Herbert Marcuse: igasugune kultuur kinnitab iseenda toimemehhanisme ja n-ö neelab alla kõik, mis hakkab sellele kuidagi vastu.⁷ Paistab, et paljud kunstnikud on teinud sellest järelduse, et kui ka piire kompav kunst ei suuda kuidagi katkise ühiskonna alustalasid kõigutada, siis pigem üldse mitte neid kombata. Parem teha midagi kutsuvat, tujutõstvat, publikusõbralikku, ühendavat, populaarset, hästi müüvat, kergesti pakendatavat, tulutoovat … Hiljuti ütles Tõnis Kaumann ühes intervjuus, et ta tahaks, et tema tööd oleksid lihtsasti kuulatavad, kuna kaasaegse muusikaga on raske inimesi meelitada.⁸ Selline alandlik publikule vastutulek näib oma loomingu kergesti tarbitavaks tooteks muutmisena. Teiste seas kritiseerib turureeglitele alluvat kunsti Theodor Adorno, öeldes, et nii muutub see massikultuuriks, pelgaks kaunistuseks.⁹ Aeg on küll Adornost edasi läinud ning ühiskond, mille kohta kriitikat teha, palju muutunud, aga tõsiasi, et toodetakse palju maitselagedat kunsti, mis publikule peale läheb, aga suuremat esteetilist väärtust ei oma, kehtib ikka veel ja isegi rohkem kui tollal. Ühel hetkel peab ju ka kunstnik aru saama, et teda kasutatakse ära, ning tema loominguline jõud tasalülitatakse enne, kui see jõuab üldse realiseeruda.

ja kas asi on tõesti muusikas või hoopis selles, kuidas seda kirjeldatakse? kui sellise mudeliga viidatakse justkui positiivsele eeskujule, et näe! vaata! siin on küps helilooja, kes käis nooruses natukene teist teed mööda, aga siis leidis õige raja, omaenda äratuntava keele (mis väljendub peaaegu alati selles kontekstis ilusa ja harmoonilisena) – vat siis lähevad mu peas häirekellad tööle. võib-olla tundsin torget iseenda identiteedi pihta: olen ju minagi noor ja otsin midagi. aga kuidagi vastukarva on näha selles midagi vihast, agressiivset. see on lihtsalt üks väljendusviis, täpselt nii, nagu keegi väljendab end muusikas romantiliselt või lihtsakeelselt. kui kõike seda nähagi mingisuguse vastupanuaktina, siis võetakse sellelt justkui ära neutraalne eksisteerimise võimalus. et tõsiseltvõetavaks saadakse justkui siis, kui sa oled juba vana ja otsingutest loobunud. aga võib-olla ei peaks see olema peamine väärtus, mida esile tõsta.

PS. see tekst siin ei ole tõesti etteheide Vasksi muusikale – nägin kontserdil tast rida tagapool istudes, kui südamlikult ta ise oma varasemale loomingule kaasa elas. võib linnarpriimägilikult sedastada, et Vasksi noorusea tundlik sotsiaalne närv kohustab teda ka kõrgemas eas tasemel püsima.¹⁰ just tema noort ennast toetav suhtumine võiks olla teistelegi eeskujuks mitte anduda kiusatusele panna loojad lihtsustavatesse ja isegi labastesse kastidesse. sest mida sääne lahterdamine muud teeb, kui ainult kunsti tarbimise ja reklaamimise lihtsamaks, selmet anda kätte teeviidad ise helilooja-kunstniku siseilma avastamiseks. tahaksin Vasksi moodi tunda rõõmu muutumisest ja mitte omaks võtta ahelaid, millesse üliefektiivsusele suunatud maailm püüab meid suruda.

Loe ka Emilie Ruusi võidutööd „Puhas kõla, rahutu mõte“!