„Üheksa korda mõõda, üks kord lõika“ – see vanasõna võiks ilmestada kainet talupojamõistust, mille puudust pidevalt välja tuuakse. Ütlus võiks silme ees olla ka organisatsioonide juhtidel, kes on väga agaralt asunud tegelema ruumiloomega, kavandama linnu ja kujundama arhitektuuri.
Tallinna linnapea Peeter Raudsepa ERRile* antud intervjuust kumab läbi, et arhitektide maffia on süüdi ehitamise kalliduses, sest arhitektid muudkui suruvad peale oma rätsepaülikonnana tehtavaid lahendusi. Kordagi iseenda ja oma juhitava organisatsiooni asjaajamiskultuuri otsa vaatamata on ta leidnud müütilise vaenlase, keda süüdistada selles, et raha on vähe. Võiks ju analüüsida, kas ruumispetsialistidele antud lähteülesanne on üheksa korda mõõdetud, kõigi kasutajate vajadusi arvestav ja realistlik. Või eeldatakse juba eos, et kvaliteetse lahenduse saab kätte odavalt ja kiiresti ning kui töömaht suureneb, siis kulud jäävad ikka samaks? Ka selle lehe veergudel selgub vestlusringis üsna selgelt, et tellija ehk linna ülesanne on teha realistlik ja detailne tööde kirjeldus. Kui kõik on ebamäärane ning pole selge, kas maja hakatakse remontima või täielikult ümber ehitama, siis ei saa eeldada, et lõpptulemus on samaaegselt odav, kvaliteetne ja kestab kaua. Kui tellid Temust kümneeurose akutrelli, ei saa eeldada, et see töötab kümme aastat laitmatult.
Äraspidine mõtteviis „üheksa korda lõika, üks kord mõõda“ kumab läbi ka Estonia juurdeehitise kavandamisest. Kõik selle juures on kiiva kiskunud juba algusest peale. Juba hetkel, kui juurdeehitis kultuuriehitiste nimekirja lisati ja riigikogule otsustamiseks esitati, oli selge, et tegu on rapsides sündinud visiooniga. Enne ei arutatud, kas sellist juurdeehitist on üldse võimalik Tammsaare parki teha või mis kujul selle tegema peaks. Ka poliitikud, kes nimekirja kinnitasid, ei küsinud kordagi, kas maaomanik on nõus, kas seadused võimaldavad, kas linnaruumi analüüs toetab mõtet. Nüüd tuleb seda suppi helpida väga paljudel, ja see kuum supp ei näi otsa saavat. Estonia ei astu sammugi tagasi, ei näita üles ühtegi kompromissikohta, ikka jonnaka järjekindlusega nõutakse vaid üht: juurdeehitist ajaloolisele hoonele Tammsaare parki. Kust tuleb selline enesekindlus ja soovimatus kuulata teiste valdkondade spetsialiste? Ummikseisu ilmestab kas või seegi, et protsess pole enam ammu läbipaistev, hea tava kohane ega jälgitav.
Vaatamata analüüsidele, kohtumistele ja töötubadele pole leitud lahendust, mis sobiks linnaplaneerimise vaatest ning vastaks seejuures Estonia nõudmistele. Ometigi ei anta alla. Üks kirje kultuuriasutuste nimekirjas näib olevat kõvem sõna kui UNESCO pärandi nimekiri, kui maaomaniku arvamus, kui linnaehituslikud analüüsid. Rahvusooperi Estonia juurdeehituse ettevalmistamiseks on moodustatud komisjon, mille eesmärk on kokku panna riigihange, millega leitakse arhitektuurivõistluse aluseks olev ruumiprogramm. Samal ajal koostatakse aga alles muinsuskaitse eritingimusi. Mis saab siis, kui selgub, et hankega välja valitud lahendus eritingimustele ei vasta? Kuidas siis edasi minnakse ja mida painutama hakatakse?
Üks asi on see, et rapsides tehtud otsused mõjutavad ruumikultuuri ja ehitatud keskkonda pikka aega, sest ümberehitamiseks ja vigade parandamiseks ressurssi pole. Ja erinevalt arvamusest, et ruum on ruum ja pole vahet, kus elad või aega veedad, näitavad teadusuuringud, et ruumil on väga oluline roll inimese kujunemises ja elus hakkamasaamises. Teine aspekt, mis joonistub välja olukordadest, kus ebakompetentsed juhid hakkavad ruumi looma, nagu kits hakkab kärneriks, on aga juhtimiskultuuri puudulikkus ja käpardlikkus, usalduse puudumine oma meeskonna ja ekspertide vastu, arvamine, et küllap kõik on lollid ja pahatahtlikud. Rääkimata sellest, et neid, kes tunnevad asja ja on valdkonna spetsialistid, ei kuulata, nende teadmisi ja arvamusi lihtsustatakse ning nad tembeldatakse vaenlaseks. See sovetiaegne juhtimiskultuur on nii juurdunud, et tihti pole olukordi juhtivad niidistikud nähtaval või tunduvad iseenesestmõistetavad.
* Indrek Kiisler, Raudsepp: hakkame arhitektide asemel kasutama rohkem standardlahendusi. – ERR 10. VI 2026.
