Soome arhitektide liidu vedamisel tähistatakse tänavu põhjanaabrite juures Helsingi avatud majade festivaliga „Open House Helsinki“ arhitektuurivõistluste 150. juubeliaastat. Vahendatakse, et selline arhitektuurivõistluse traditsioon on rahvusvaheliselt ainulaadne: avatud, läbipaistva ja kvaliteetse protsessi tõttu sünnivad kestlikud ehitised ja hea linnaruum. Samuti leitakse, et 1876. aastal alguse saanud ettevõtmine on soome arhitektuurile toonud maailmas kõrge maine.
Kuidas on ühiskonna teenimisega Eestis? Vahest võib olla üllatav, ent meil on jõukatsumisi olnud veelgi kauem. Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula oletab, et esimene võistlus võis toimuda Laia tänava nurgal olnud, 1855. aastal põlenud ja 1859. aastal taastama hakatud Tallinna linnateatri ehitamiseks. Nimelt leiab 1860. aasta Revalsche Zeitungist kirjelduse, et Aleksandr Arhierejev on saanud esimese koha. Kunstnike puhul polnud siiski oluline mitte niivõrd auhind, vaid osavõtuga sooviti väljendada patriootlikku huvi – teatri uus hoone oli ju kogu linna elanikkonna omand. Samas kohas, ent juba korduvalt täiesti ümber tehtud majas tegutseb publiku seas nii nuku- kui ka noorsooteatrina tuntud asutus siiani. Veel paremini teatakse omaaegse saksakeelse teatri kodu, mille arhitektuur valiti eri riikidest kogunenud 61 projekti seast. Praegu on see Eesti Draamateater.
Järgnes 1861. aastal Kadrioru supelsalongi võistlus, mille võitis 35 projekti seas Peterburis töötanud baltisaksa arhitekt Ludwig Bohnstedt. Viimane oli muide just see, kes võitis aastal 1876 Soome arhitektuurivõistluste kombele aluse pannud pangahoone konkursi, aga kavandas ka Riia ooperiteatri. Võib nõustuda Hallas-Murulaga, et konkurents suurendas isikupära esiletõusu ehituskunstis.
Samuti tehti Tallinna kesklinna uued koolimajad arhitektuurivõistluse abiga: 1881 otsiti lahendust Peetri reaalkoolile ning 1911 Tallinna linna tütarlaste kommertskooli ja kaubanduskooli majale ehk praegusele inglise kolledžile. Omariikluse tulles korraldati ka sobivate, moodsas keeles nn standardlahenduste ehk maakoolimajade saamiseks mõõduvõtmisi. Loomulikult polnud needki tehtud arhitektide ja insenerideta, nagu paistab arvavat praegune Tallinna meer. Noorte arvelt neis hoonetes ei koonerdatud ja kommertskooli maja kirjeldatakse 1916. aastal Tallinna Teatajas kui kaasaegse tehnoloogiaga sisustatut: „Füüsika-kabinetis on aparadid kino- ja udupiltide jaoks, kusjuures kinopilta saalis olewa ekrani peale wõib juhtida. Kolmandal korral leiawad ruumi – Jaani uulitsa pool: kommertskooli klassid, lahutusteadusline laboratorium ja joonistamisesaal; paremal tiiwad: turnisaal, saal külma- ning soojawee duschidega ja õpeabinõude ruumid. Õue peale tuleb weel mänguplats ja wäike lilleaed purtskaewuga.“
Muide, Soomes on tänavu juubel ka disainil. Nimelt on Iittala globaalselt lokku löömas selle üle, et 90 aastat vanaks saab Alvar Aalto vaas. Sel puhul tehti vaasikujuline – olgem ausad, visuaalselt pigem disainkäimlat meenutav – alumiiniumpaviljon ning spetsiaalne erikollektsioon. Arhitektuuri- ja disainimuuseumis, mis loomulikult võistluse kaudu varsti uue hoone saab, on avatud ka Alvar, Aino ja Elissa Aalto näitus.
Mulle näib, et tahame siin kaldal end ise maha suruda, põhjendada keskpära ja hallust säästuga, püüdes olla vaimult väike, mitte avara pilguga. Ometi võiks nõudlik tellija olla omalaadne hea avaliku ruumi misjonär. Arhitektuurivõistluse ning ka kutsemeistrite palkamise mõte on leida pikaks ajaks parim lahendus. Ma usun, et linnapea valetab: vaevalt ta ei tea, et pealinnaski on otsitud tüüpseid lahendusi, renoveerimiseks sobivaid meetodeid ning vanakraami kasutusvõimalusi. Nii on ettevõtlusinkubaatoris eelmisest kodust toodud trepp, Lasnamäe ringmaja seinas aga vangla võimla põrand ja kasutuna seisnud tellised.
Mitte ainult muumid ja Marimekko, põhjamaise heaolu sümbolina näidatud Aaltote loodu, vaid ka praegused valikud – Oodi ja stiilsed saunad – on aidanud Soome suureks mõelda. Ärme vaata näpp suus seda kõike kõrvalt! Meilgi on kõik see võimalusena olemas: väärtuslik disain Lutheri vabrikust alates ning külalist ja haritumat kohalikku kõnetav arhitektuurimaastik.
