Mul ei ole midagi väga öelda, mul on liiga palju, mida mõelda, aga kõne eesmärk ongi vist öelda seda, mis on veel mõtlemiseks.
Veebruaris sain teada, et „Tähed Agnesele“ on nomineeritud vabaauhinna kategoorias kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiale. Elevust tekitav kategooria – ei see ega teine, ent siiski midagi väärtuslikku. Märtsis nomineeriti raamat eesti naiskirjanduse auhinnale. Jätsin vabaduse hetkeks kõrvale ning mõtlesin enda tööst läbi naiseks olemise filtri. Nominatsioon viis mind sooidentiteedi põhjalikuma avastamise asemel mõistmiseni, et naiskirjanduse auhind on neile, kelle õpetaja hingas enne nende kirjandite lugemist rahulikult sisse ja välja. Nii tublidele tüdrukutele kui ka neile, keda utsitati sõnadega „ma vean kihla, et sa ei julge“. Neile, kes treenisid meeskirjanikest klassikuid lugedes empaatiat, ent säilitasid selle kiuste arusaamise iseendast. Neile, kes pole õppinud aru saama, vaid ennekõike arusaamisest aru saama.
Loomingulise tegevuse eri tahke tunnustavad auhinnad mõjuvad karastavalt neile, kes on harjunud mitte sobituma. Neile, kes kukuvad kogemata, pea ees, trepist alla, aga maanduvad kolmandal komistusel kogemata turvaliselt kahele jalale, mõistes alles pärast mitmendat nominatsiooni, et mõistatuslik perifeeria on tegelikult fookusesse jõudnud.
Maikuus sain teada, et olen Siuru stipendiumi laureaat. Vabadusest ja naiseks olemisest nooruseni – olen alla 30aastane ja paljulubav. Kahekümneneljaselt olen juba mõned head aastad „noor“ olnud, jõudnud oma tegevusega igasuguseid asju lubada. Paistab, et olen isegi palju lubanud. Ilmselt lähemas tulevikus kukub aruandluse haamer vastu lauda.
Seni küsitakse minult, „miks noored teevad seda?“, „kuidas noored mõtlevad teemadel x ja y?“. Noorsooga seotud moraalne paanika on ilmselt osa evolutsiooni paratamatusest. Ma ei tea, kuidas umbkaudu vastata mingisugustele noortele adresseerivatele küsimustele, olemata üldistav ja üleolev. Ma ei oska rakendada muud meetodit, kui et kirjutada see kõne häbitult naiivses ja ennast kehtestavas stiilis, mida koolis arvamuslugusid harjutades olime õppinud.
Tunnustatud eksperdina nii nooruses kui ka lugemises painab mind „miks noored ei loe“ asemel hoopis küsimus, mida me lugemiseks peame. Kas ainult kirjandus on lugemist väärt ning mis – kui painajalikult detailidesse laskuda – see „kirjandus“ tänapäeval üldse on? On see peaasjalikult paberile tihketes lõikudes trükitud romaan? Kõvade kaantega köide? Kas kaugel elavale sõbrale kilomeetripikkuste sõnumite saatmine on kirjutamispraktika? Kas ekraani kaudu video või filmi narratiivi järgimine on samuti lugemine? Olgu, aga kui seal on subtiitrid? Tugeva käekirjaga loodud Instagrami profiili põhjalik läbitöötamine ning postitustesse märgitud tegelaste omavaheliste suhete analüüs? Vetsukabiini seinale kraabitud luuletuste lugemine? On vaid avaldatud tekstid kirjandus?
Kui mõni aeg tagasi võisid Dostojevski ja Camus näida täiesti eri ajastuid esindavad autorid, siis mida aeg edasi, seda teineteisele lähemale nihkuvad nad lugejale tuttava inimkogemuse ajateljel. Kui suurem osa „väärt“ kirjandusest põhineb empaatia harjutamisel aina suureneva võõristuse kaudu, siis kuidas saakski niisugune kirjanduse mõtestamise mudel olla jätkusuutlik?
Oma teost kirjutades ei võtnud ma noortepärasust eesmärgiks. Millelegi vastandumata soovisin jääda truuks iseendale ning sellele, kuidas olen harjunud informatsiooni töötlema. Mu töövahendis on avatud 20 veebibrauserit ning neli märkmeid täis pdf-faili. Guugeldan, saan samal ajal sõpradelt sõnumeid, klikin akende vahel ning üritan paberraamatuid läpaka kõrval lahtisena hoida. Tähelepanu detailide vahel hajutades moodustub eklektiline tervikpilt, mille dramaturgia lähtub teistsugusest loogikast. See sundis unustama nii mõndagi, mida kirjutamise ja lugude kohta „teadsin“. Mul oli siiras huvi vaadata, mis saab, kui reeglid ise sean, ning kas see reeglistik võib kellelegi teisele kodusena mõjuda.
Noorusest vanuse kontekstis rääkida on igav. Noorus on mõtteviis, võib-olla isegi teadlik metoodika ning uudishimu säilitamise praktika. Julgus katsetada, näha iseend ja teisi muutumisvõimelisena. Huvi otsida üllatumisvõimalusi, õppida ning juba omandatud teadmisi aeg-ajalt uue nurga alt vaadata ja küsimuse alla seda. Noorus on luba mängida nii, nagu see on inimloomusele omane.
Millal saab paljutõotav aeg läbi ning kunagistelt noortelt-andekatelt oodatakse tõotuste elluviimist? Millest tingituna toimub järsk pööre, kus loomingulist tegevust ei projitseerita enam abstraktsesse tulevikku, vaid hinnangute andmiseks suunatakse pilk järsult seljataha jäävale ekraanile? Loodan, et leiame viise, kuidas noorusele ruumi anda. Süsteemselt, mitte vaid individuaalselt.
