Taas on põhjust rääkida pronkslaest. See mõiste on pärit Elo Kiiveti artiklist „Kivist naised on nähtamatud“¹. 2020. aasta suvel ilmunud artiklis küsib Kiivet Tartu, Tallinna ja Pärnu linna näitel, kas peale naiste vaba enese­väljendust piirava klaaslae on olemas ka pronkslagi, mis takistab võimekate naiste avalikus ruumis meenutamist – teeb nad nähtamatuks. Samuti takistavad seda kivilagi ja tänavanimelagi.

Näib, et kuue aastaga on avalikkuse hoiak pisut muutunud – ehk koguni paremuse poole? Pean silmas äsja Tallinnas Arteri hoonete ümbruses avatud Flo Kasearu skulptuuriseeriat „Monumentaalne hüljatus“: pronksi on valatud lausa üheksa tunnustust väärivat naist.² Alma Ostra-Oinast kujutava monumendi ümber lahvatanud kära taga paistab olevat lihtsalt ühe kahaneva lugejaskonnaga päevalehe/portaali teadlik tüliõhutamine iseendale tähelepanu tõmbamise eesmärgil. Kas oldi toimetuses valmis selleks, et poleemika toob kaasa rohkelt Kasearu skulptuurirühma toetavaid avaldusi?

„Monumentaalne hüljatus“ on välja kasvanud Vabamu 2023. aasta naistepäeval avatud näituselt „Välja ahju tagant!“³. Piret Karro kureeritud näitusel käsitleti eesti naisliikumise 150aastast ajalugu. Muu hulgas esitati küsimus, missugused võiksid olla tavapäraselt meestele reserveeritud ratsa­skulptuurid, kui hobuse seljas ratsutaks naine, ja kes need naised Eesti puhul olla võiksid. Menukas näitus oli avatud terve aasta.

Üksjagu on juttu olnud ka Alma Ostra-Oinase kirjanduslikust pärandist, eriti romaanist „Aino“ (1923), mis väärib kaanonis senisest silmapaistvamat kohta. Ostra-Oinase loomingut käsitleti 2022. aastal kirjandusmuuseumis naiskirjanduse konverentsil „Kas sa Reed Morni oled lugenud?“⁴, 2023. aastal Keele ja Kirjanduse teema­numbris „Naiste proosa kirjandusloos“⁵ ja samal sügisel kirjandus­tänava vestlusringis „Palju õnne, Aino!“. Vestlus­ringi litereering ilmus Sirbis⁶. Kogu see teema on justkui ammu läbi arutatud ega tohiks kultuuritoimetustele uudisena tulla.

Väga arusaadavalt ja kannatlikult on Ostra-Oinase tunnustust väärivat tegevust veel kord selgitanud kirjandusteadlane Merlin Kirikal ERRi portaalis⁷.

Linnaruumis mõjuvad Kasearu skulptuurid veelgi vahvamalt kui Vabamu näitusel. Kiita tuleb ka sümpaatset pargikest, mis kutsub peatuma – pargilahenduse autorid on Kino maastikuarhitektid. Näiteks arutasid seal tavalisel neljapäevaõhtul rahulikult maailma asju paar jalgrattaga keskealist meest (ja ilmselgelt ei olnud nad joodikud), üks vanem härra puhkas pingil jalga (ka tema ei paistnud olevat joodik) ja mõned koolilapsed lippasid ringi. Täpselt nii peabki pargis olema. Mõtlema pani hoopis see, et naisi liikus vähe ja nad näisid kuhugi kiirustavat, vist koju, aga eks kellaaeg oli ka niisugune … tasustamata hooletöö kellaaeg. Lastele, muide, pakkus suurt huvi ka kümnes, õigupoolest esimene Arteri pargi ratsamonument, Heigo Jelle „Jänku ja notsu“.

Samamoodi edasi! Andekaid eesti naisi, kelle tegevus väärib avalikus ruumis tunnustamist, leidub veel ja veel.