Viimasel ajal olen mõelnud, kas ma olen võimeline ühiskonda – kus ma naise ja naisloojana ei tunne end turvaliselt – tingimusteta armastama, selles lapsi sünnitama ning seda vajaduse korral ka kaitsma? Aina enam olen sellele küsimusele vastanud: ei. Tean-tean, „Grigorjeva on nagunii üks kahtlane element, temalt ei saagi midagi muud kui riigireeturlust“ oodata. Aga võta näpust! Näikse, et sellistes toonides oma elukoha nägemine-tajumine pole viimasel ajal, sõltumata sellest, oled sa kväär, (vene nimega) naine, vabakutseline, palgavaene vm, teab mis originaalne mõtlemine! Kuu aja eest ilmus Delfis ka lugu, kus sedastatakse, et iga kolmas eestlane mõtleb siit minema kolimisele, seda nii elukalliduse kui ka sõjahirmu tõttu. Aga eks põhjuseid leia kahjuks veel.

Nii lihtne on siin ühiskonnas olla vihatud, mõnikord piisab lihtsalt mitte-vait-olemisest, värvilise soengu ja riiete kandmisest. Juba see provotseerib nii mõndagi eestlast. Jumal hoidku selle eest, kui oled lisaks sellele veel enam-vähem rõõmus ja õnnelik (naine), see „irve“ peab kohe kiiresti kaasmaalaste poolt minema pühitud saama. Vahel näikse, et siia see koer maetud ongi, Eestis lihtsalt ei tohi olla rõõmsaid inimesi, selliseid nagu näiteks Pride’il saab näha. Ei, kõik peavad riietuma halli ja/või musta, kommima vihaselt ja anonüümselt Delfis ja solvuma selle peale, kui kellelgi on roosa või lilla salk peas. Vikerkaarest taevas rääkimata.

Kui ema-isa peksavad, alandavad, hirmutavad, kas neid peaks siis tingimusteta edasi armastama? Leian, et ei pea. Aga miks peab siis riiki? Mida peavad tundma siin elavad naised, kes oma isiklikest (seksuaal)vägivaldsetest lugudest rääkides kogevad mõnitamist, taasohvristamist, nende mitteuskumist, seda, muide, ka täitsa intelligentsete inimeste poolt. Mida peab tegema kväärkogukond, keda valimatult ühismeedias mõnitatakse – räägin siin­kohal Viljandi vikerkaarelipu keelamise järgsest avalikkuse reaktsioonist. Kel ei lasta kordki aastas tunda uhkust oma olemasolu üle, ilma et oma eluga ilmselt mitte rahul olevad heterod neid avalikus ruumis peedistaks. Miks peaks näiteks üks kväärist noor selliseid jõledusi enda ja oma kogukonna kohta kogenuna kunagi õlg õla kõrval oma mõnitajatega seda riiki kaitsma?

Aga kes sul keelab minemast, Sveta, mine siis! Ja võta kogu LGBT pluss kogukond ka kaasa. Postimees & Co oleksid kindlasti õnnelikud … Kanada ja Rootsi ootavad teid! Aga kas kusagil on probleemivaba ühiskonda? Tõsi, ei ole. Nii naiivne ma ka pole. Küll aga on ühiskondades vahe probleemide lahendamise nüanssides. Ning mulle tundub, et meie oleme ühiskonnana veeremas kuhugi über-konservatiivsesse mülkasse, kus dialoogi pidamine on muutunud võimatuks. Ja teatud inimestega dialoogi enam ei pea kah. Kunagi põgenesin siit ära õppima Saksamaale, muu hulgas põhjusel, et tundsin, et siinne ühiskond ei lase mul vabalt olla ega luua – tollal oli tõesti tunne, et tegemist on elu ja surma küsimusega. Praegusel ajal ja selles vanuses nii hull ehk enam pole, aga see ei vähenda uuesti minema sõitmise tunde tugevnemist. Ja seda sugugi mitte geopoliitilise olukorra tõttu.

Iibest rääkides keskendutakse naiste demoniseerimisele, kuigi feministid on ammu välja pakkunud struktuurseid lahendusi, nt võrdselt jaotatud hooletöö, hästi korraldatud lastehoid ja infrastruktuur, mis ei vaena lapsi ega vanemaid jms. Samal ajal saab lugeda sellest, et meie noored on õnnetud, lausa depressiivsed. Pensionärid ja üksikvanemad (mõlemast suurem osa jällegi – naised) on kõige suuremas vaesusriskis, inimesed virelevad. Pole üllatus, et selline ühiskond on enamjaolt õnnetu või kohati isegi vihkav. Miks peaks endast lugupidav inimene, kel on võimalus minema sõita, siia jääma?

Ma ei usu marukonservatiivide muret Eesti pärast juba ammu. Vaid lausloll võib näha nt feminismis süüd, et naised ei sünnita või et noored on suitsidaalsed „sooideoloogia propaganda“ tõttu. Tegelikult ei huvita neid inimesi laste heaolu üldse, sest muidu hooliksid nad sellest, et need, kes juba olemas, saaksid kasvada turvalises ja hoolivas keskkonnas.