Viimasel ajal olen üha sagedamini kohanud mõtet, et kuigi maailm on teinud tohutu tehnoloogilise hüppe, ei ole inimene muutunud rahulikumaks. Digitaalsed lahendused peaksid elu lihtsustama ja andma rohkem hingamisruumi, ent mida rohkem me oma elu optimeerime, seda vähem jääb aega iseendale.
Vabanenud hetked täidame uute ülesannetega. Kui tööd on palju, kurdame koormuse üle, kui vähem, leiame kiiresti midagi asemele. Justkui ei oskaks inimene olla rahul ei töö külluse ega selle vähenemisega.
Olen selle üle palju juurelnud. Tasapisi tundsin, et pean oma elu rütmi ümber vaatama ja otsima võimalust aeglustuda.
Kuulasin hoolikamalt inimesi enda ümber. Mu sõber Leho Rubis, kunstnik ja muusik, märkis kord, et minu mõtlemine kipub olema läänelik ja jagunema vastandusteks. Ta pidas silmas vanakreeka mõttetraditsiooni, mille järgi püütakse maailma mõista vastanduste kaudu.
Samasugust loogikat võib märgata ka avalikus ruumis: ühiskondlikud arutelud üha teravnevad ja polariseeruvad. Seisukohad kõlavad sageli nii, nagu peaks maailm jagunema selgeteks poolteks: õigeks ja valeks, meieks ja nendeks.
Kui püüdsin tähelepaneku sõnastada ettevaatlikumalt, ütles Leho: näed, see on juba Dao poole.
Need vestlused panid mind järele mõtlema. Võib-olla ei piisa maailma mõistmiseks ühest viisist? Võib-olla tekib terviklikum pilt siis, kui püüda ühendada eri mõtteviise ja õppida neid kuulama.
Kõnelesin sellest diplomaadi ja orientalisti Artur Laastiga, kes oli päri ja andis mulle lugemiseks idamaise mõtte tekste.
Nii jõudis minu kätte „Daodejing“.
***
Tean, et „Daodejingist“ on tehtud mitu tõlget. Minu kätte sattus 1979. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud väljaanne, mille on tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll.
Raamatu pealkiri koosneb kolmest sõnast: dao, de ja jing. Neid on tõlgitud erinevalt, kuid kõige lihtsamalt võiks seda mõista kui „Dao ja väe raamatut“.
Mäll kasutab kohati ka sõnakuju tao, mis tuleneb vanemast transkriptsioonisüsteemist.
Raamatut avades ei satu lugeja kohe põhiteksti juurde. Enne seda on sissejuhatus, mis aitab mõista teose tausta ja tõlkimise raskusi. Sissejuhatus on lühike, kuid sisukas.
Mäll juhib tähelepanu teose salapärasele saamisloole: „Autorist on teada vähe ja seegi näib pigem mütoloogia valda kuuluvat.“ „Daodejingi“ on seostatud Lao-zi nimega, kuid tema elulugu on põimunud legendidega.
Veelgi olulisem küsimus on, kuidas sellist teksti tõlkida. Klassikaline hiina keel on lakooniline: üks märk võib kanda laia tähendusvälja ja toimida eri sõnaliikidena. Seetõttu võib tekst näida korraga lihtne ja raskesti tõlgitav.
Mäll kirjutab: „Just sellises lihtsuses peitubki raskus: leida emakeeles vorm, millesse saab paigutada hiinakeelse ’vormitu’ sõna.“
Üks niisugune sõna on dao. Seda on sageli tõlgitud kui „tee“, kuid leidub teisigi vasteid. Mäll pakub välja lahenduse, mis rõhutab liikumist. Ta kasutab sõna „kulg“ või „kulgemine“. See ei viita teele, vaid protsessile – millelegi, mis toimub ja muutub. „Asjade põhiomaduseks on liikumine ehk muutumine: asjad kulgevad, loodus kulgeb, kõik kulgeb.“
Seesugusel juhul ei ole dao õpetus, vaid mõtlemisviis, mille abil püütakse järgida maailma loomulikku kulgu.
Just niisuguse eelhäälestusega hakkasin seda raamatut lugema.
***
„Inimene järgib maad,
maa järgib taevast,
taevas järgib kulgu,
kulg järgib oma loomust.“
(„Daodejing“, XXV)
Need read annavad aimu „Daodejingi“ mõtlemisviisist.
Lugesin raamatut aeglaselt, peatükk peatüki järel. Peatükid on lühikesed, kuid nappidesse ridadesse mahub palju mõtteid.
Märkasin üsna pea, et selle teksti mõtlemisviis on eriline. Ei püüta kõike lõpuni määratleda, vaid jäetakse ruumi mõlgutustele. See aitab maailma näha laiemalt ja võtta seda vastu sellisena, nagu ta on. Tekst ei teravda vastandusi, vaid otsib tasakaalu.
Üks keskseid mõtteid on „toimi toimimata“. Seda on sageli tõlgitud kui mittetegemist, kuid nii nagu mina seda mõistan, ei tähenda see tegevusetust. Tähendab hoopis vaikset tegutsemist – mõõdukat liikumist, rahulikku sammu. See ei kurna, vaid jätab jõudu alles ja toob kaasa rahu.
„Hea kõndija ei jäta jälgi“ („Daodejing“, XXVII). Need sõnad ei püüa midagi tõestada ega milleski veenda. Need nihutavad pilku. Teksti lugedes sain aru, et mõte liigub siin samamoodi nagu kulgemine: mitte sirgjooneliselt, vaid tasapisi edasi. Mõnikord piisab ühest lausest, et panna lugeja peatuma.
„Daodejingi“ peatükkide struktuur näib väga loomulik. Teose ülesehitus ei juhi mõtet, vaid jätab sellele ruumi. Teksti võiks ehk võrrelda jäljega, mille jätab maapinnale kukkunud õun. Kuju on olemas, kuid see ei ole ette joonistatud. See tekib loomulikult.
***
Lugedes täitus raamat tasapisi pliiatsimärkmetega. Tõmbasin ridu alla ja tegin servale märkusi. Hakkasin otsima lauseid, mida tahaksin meelde jätta. Mõtlesin endamisi muiates: seegi on läänepärane lugemisviis. Oleme harjunud tekstidest otsima tsitaate, mida saab tervikust eraldi välja võtta. „Daodejingi“ puhul samamoodi teha ei saa.
Linnart Mäll mainib saatesõnas, et kui hakata tekstis üht külge teisele eelistama, võib kaduma minna tervik. Jätkates tema leebet hoiatust, meenutab teos skulptuuri: kui vaadata ainult üht osa, näiteks õlga, võib see fragment olla iseenesest väga ilus. Kuid siis jääb märkamata kogu kuju.
Paradoksaalsel kombel mõjub see vana tekst värskendavalt. Iidsed mõtted kõlavad ajakohaselt ka praegu. „Daodejingi“ lugedes tunnen intellektuaalset, esteetilist ja veidi teraapilist rõõmu. Nii mõtted kui ka nende väljendus loovad rahuliku ja meeldiva maailma.
See on nagu lemmikbändi uus album: alguses kuulad seda üldisema huviga, aga aja jooksul õpid iga lugu, iga nooti ja sõna sügavamalt tundma.
Huvitav on mõelda ka tõlke peale. Ma ei oska klassikalist hiina keelt ja saan hinnata ainult tulemust. Mõistan, et Mälli tõlge püüab olla võimalikult täpne. Ühtlasi ei olnud ta ise luuletaja.
Seepärast on põnev vaadata ka teisi tõlkeid, näiteks Jaan Kaplinskilt, kes hindas vabavärssi ja loomuliku kõne rütmi.
Nii tahaksin selle tekstiga edasi elada – lasta tal tasapisi oma mõtlemisse kasvada.
Lugeda eri tõlkeid rahulikult algusest lõpuni.
Aeglaselt.
Ilma kiirustamata.
