Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis on avatud näitus „Kogu maailm on Bauhaus“, mis dokumenteerib ja meenutab minevikku. Võiks öelda, et see on eelkõige kultuurimälule keskenduv väljapanek. Näitus räägib aastatel 1919–1933 Saksamaal tegutsenud kunstikoolist, millest kujunes mõjukas uuenduslike ideede keskus ja mille järgi sai nime terve stiil. Näituse taustal on mineviku kõrval paslik vaadata ka olevikku ning muuseumis esitatud kooli mõju ja tegevust kõrvutada praeguse Euroopa Uue Bauhausi liikumisega.

2020. aasta septembris Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni aastakõnes välja hõigatud Uus Euroopa Bauhaus rakendab Bauhausi nime ja idee poliitilise programmi – Euroopa roheleppe – teenistusse.¹ Bauhausi sajanditagune vaim oli radikaalne ja kohati vastuoluline (pidev vaidlus suundade üle, nagu näituselt ilmneb). Uue Bauhausi raamistik on aga palju institutsionaalsem ja selle poolest ka bürokraatlikum.²

Kui palju tõelist Bauhausi vaimu – eksperimentaalsust, vastuolu, radikaalset ümbermõtestamist – uues algatuses tegelikult peitub? Ühine visioon on mõlemal, et Bauhaus on interdistsiplinaarne, katsetav ja ambitsioonikas liikumine.

Nii ajalooline kui ka uus Bauhaus toetuvad mõttele, et kunst, disain, arhitektuur, haridus ja tehnoloogia peavad põimuma, et sünniks parem elukeskkond. Nii näitusel esitletud koolkond kui ka uus Bauhausi liikumine rõhutavad kultuuri ja innovatsiooni ühendamist. Näitus esitleb suurepäraselt Bauhausi katselaborite põhimõtet: ka uus algatus toetab n-ö laboratooriume linnaruumis ja kogukonnaelus. ETDMi näitus käsitleb Bauhausi revolutsioonilist pedagoogikat. Uus Bauhauski on loonud oma akadeemia, mis koondab ringmajanduse põhimõtteid ja teadmisi biopõhiste materjalide kasutamisest. Mõlemad jagavad arusaama, et disain ei kätke pelgalt esteetikat, vaid eesmärgiks on terviklik elukeskkond.

Ajalooline versus uus algatus

Bauhaus sündis XX sajandi alguses Weimaris n-ö alt üles liikumisena. Arhitekt Walter Gropiusel oli visioon luua uut tüüpi kunstikool, kus meistrid ja tudengid koos katsetavad. See oli eelkõige hariduslik ja loominguline projekt. Uus Bauhaus on aga Euroopa Komisjoni algatus ehk n-ö ülalt alla tulnud initsiatiiv, mis on seotud Euroopa Liidu poliitiliste eesmärkidega. See on administratsiooni loodud liikumine, mitte orgaaniliselt tekkinud loovisikute kooslus. Ajaloolises Bauhausis küsiti, kuidas ühendada kunst, käsitöö ja tööstus, et luua parem argikeskkond. Uus algatus küsib, kuidas majandus- ja kliimaeesmärkide toel kujundada Euroopa elukeskkond kestlikumaks, kaasavamaks ja esteetilisemaks. Juba ainuüksi see on suur erinevus. Veelgi enam, kunagine Bauhaus oli läbinisti vastuoluline: kolm direktorit – arhitektid Walter Gropius, Hannes Meyer ja Mies van der Rohe – esindasid eri suundi, tudengid ja meistrid vaidlesid pidevalt kooli eesmärgi üle. Selles kon­fliktis peitus loov jõud. Uus Bauhaus on seevastu vägagi konsensuslik ja kompromissile orienteeritud. Kolm väärtust – kestlikkus, esteetika, kaasamine – on hoolikalt tasakaalustatud, et sobiksid kõigile ELi liikmesriikidele. Mingit vastuolu pole. Algupärases Bauhausis tehti konkreetseid esemeid: mööblit, valgusteid, keraamikat, kujundati tapeete – liikumise tuum oli materiaalne. Kool soovis otseselt muuta keskkonda, seda, mida inimesed kasutavad ja kuidas elavad. Uus Bauhaus tegeleb raamistike, rahastusvoorude ja pilootprojektidega: väljund on rohkem protsessid, võrgustikud ja poliitika kui käegakatsutavad esemed. Ajaloolises Bauhausis oli uuenduslik pedagoogika Vorkurs – töökojapõhine õpe, kus teooria ja praktika olid lahutamatu tervik ning õpetaja-õpilase traditsiooniline hierarhia oli asendatud kollektiivse loominguga. Uue Bauhausiakadeemia on pigem kutsehariduslik kui loominguliselt revolutsiooniline ja suunab ehitussektori oskuste arendamist. Algne Bauhaus ei tegelenud ökoloogiliste küsimustega selle sõna tänapäevases tähenduses, fookus oli sotsiaalsel ja esteetilisel reformil ning tööstuse ja kunsti ühendamisel. Uus Bauhaus on väga selgelt seotud keskkonnaküsimustega: keskmes on kestlikkus, ringmajandus, nullsaaste ja elurikkus. XX sajandi alguse Bauhaus vaatas olevikku ja lähitulevikku, kuidas lahendada toonase tööstusühiskonna probleeme. Uuel Bauhausil on, vähemalt sõnades, pikk vaade, mille fookuses kliima­eesmärgid aastani 2050 ja põlvkondadevaheline vastutus.

Kokkuvõtlikult: kui ajalooline Bauhaus oli orgaaniliselt tekkinud, vastuoluline ja sõna otseses mõttes käegakatsutava tulemusega loominguline liikumine, siis uus Bauhaus on laenanud selle nime ja vaimu, kuid on oma olemuselt poliitiliselt juhitud, institutsionaalselt ülalt alla toimiv algatus. Algupärane Bauhaus muutis maailma konkreetsete esemete ja radikaalsete ideede kaudu. Uue algatuse eesmärk on muuta Euroopa elukeskkonda paremaks rahastuse, koostöövõrgustike ja regulatsioonide abil. Ei saa öelda, et üks on vale ja teine õige, üks halb või teine hea – mõlemad on asjakohased oma ajas, kummalgi on oma eesmärk ja tekke­põhjus. Neid tuleks võtta kahe erineva nähtusena, isegi kui uue peegelduses vilksab midagi algse mälestusest.

Kus siis probleem on?

Bauhauside ajaloolises ja praeguses liikumises põrkuvad struktuur ja vaimsus. Uuel Bauhausil on kõik vajalikud vahendid, raamistikud ja institutsioonid olemas. Algse Bauhausi puhul neid polnud, aga oli tunne, et midagi olulist on sündimas, tegeletakse millegi olulisega, millel on kaalu. Liikumises oli teravust, fookust, kirge ja loovust, mis ühendas. Uuel algatusel on samasuguseks süttimiseks kõik eeldused olemas. Küsimus ei ole enam, mida teha, vaid kas see läheb ka käima – ja seda ei saa institutsioonid ette kirjutada. Aktiivsus ja käivitamisjõud peab tulema inimestelt, kes leiavad uue algatuse kaudu üksteist ja teevad midagi, mida ilma selleta poleks toimunud. Ursula von der Leyen on öelnud, et kui Euroopa roheleppel on hing, siis on see Uus Euroopa Bauhaus. See on omajagu julge väide. Küsimus on, kas liikumisel on juba hing sees või alles otsitakse teda. See, mida n-ö hinge tekkimiseks – hingestatuseks – on vaja, on kõige olulisem küsimus. Ja see ei ole enam poliitika- ega disainiküsimus. Bauhaus võttis tuld XX sajandi alguses, saadi aru, et midagi on kaalul: uus maailm või vana kord. Tänapäevane algatus tegutseb turvalises institutsionaalses ruumis. Algse Bauhausi vedajad ei tegutsenud selle nimel, et saavutada 2050. aastaks jätkusuutlik elukeskkond. Nad olid armunud Bauhausi ideesse, materjali, vormi, üksteise loomingusse. Algupärane Bauhaus oli füüsiline koht, kus inimesed elasid koos, sõid koos, vaidlesid ööl ja päeval. Nende hing kasvas läheduses, süvenemises. Gropius uskus võimatut: et saab ühendada kunsti ja tööstuse, unistuse ja käsitöö. See oli naiivne, aga just see naiivsus oli nakkav. Ka uus algatus vajab inimest – või inimesi – kes usuvad algatuse ideesse ebaratsionaalselt, mitte ametkondlikult. Ja lõpuks on vaja kohtumisi,mitte võrgustumist. Kohtumisi, kus kaks inimest vaatavad teineteisele otsa ja mõistavad, et tahavad sama asja. Algupärane Bauhaus oli täis selliseid hetki, nagu näitus suurepäraselt välja toob. Neid ei saa planeerida, aga neile saab luua tingimused. Hing ei kasva programmist. Ta kasvab inimestest, kes on piisavalt hullud, et uskuda millessegi, ja piisavalt julged, et oma ideed ellu viia ning teised kaasa tõmmata. Uuel Bauhausil on institutsionaalne keha, aga kas hingele leitakse kandja, ei sõltu Brüsselist.

Kellest see sõltub?

See sõltub sinu- ja minusugustest.Inimestest, kes on piisavalt lähedal mõlemale maailmale – institutsioonile ja tõelisele elule –, et olla sild. Õpetajatest ja kuraatoritest, kes näevad noortes loojates potentsiaali, enne kui nood ise seda näevad. Maalikunstnik Paul Klee ei oodanud Bauhausis, et tudengid tuleksid valmis ideega – ta lõi ruumi, õhustiku, kus idee sai tekkida. Selliseid inimesi on igas paigas. Uue Bauhausi seni kõige tähendusrikkamad projektid pole sündinud Brüsselis. Need sündisid inimestest, kes armastasid ümbritsevat ruumi ja tahtsid seda muuta. Kohataju ja armastus oma naabruskonna vastu on väga tugev käivitaja. Olulised on noored, kes ei tea, et midagi on võimatu – nagu kunagise Bauhausi tudengid. Ka uue Bauhausi hing süttib siis, kui mõni noor arhitekt, disainer, urbanist või materjaliuurija leiab, et see on tema liikumine, mitte veel üks ELi programm. Kas väljund on näitus, meistriklass, artikkel, õppekäik, sügavuti minev vestlus kolleegiga – see ei olegi oluline. Oluline on, et keegi teeb esimese sammu mitte sellepärast, et programm seda nõuab, vaid sellepärast, et ta ei saa teisiti.

Ressurss on olemas

Raha praegu on.³ Probleem ei ole raha puudumine – kitsaskoht on hoopiski see, et taotlemine on kurnav, ja veel kord kurnav, ning sööb ära just selle energia, mis peaks minema loomingusse. Bauhaus ei alustanud suure eelarvega, vaid sai alguse Walter Gropiuse manifestist, mis oli ühe lehekülje pikkune. See võeti omaks ja sellest juhinduti.

Ka ruumi on. Tühje hooneid, kasutamata töökodade ruume, mahajäetud tootmishalle on üle Euroopa – ja Eestis eriti. Bauhausi kool tegutses Dessaus pooltühjas tööstuslinnas. Ressurss on olemas, aga pole täidetud elu ja inimestega, kel seda vaja.

Ka inimesi jagub. Eestis on disainereid, arhitekte, kunstnikke, urbaniste, kogukonnahingesid ja õppejõude, kes jagavad täpselt neid Bauhausi väärtusi, aga nad töötavad hajutatult, üksteisest eraldi. Võib-olla ka liiga väikeste projektide kallal.

Lühimanifest uuele Eesti Bauhausile

Tähendusrikas elukeskkond ei ole luksus. See on viis, kuidas inimesed korraldavad oma elu, linnu, suhteid.

Koht kujundab inimest. Laps, kes kasvab üles tänaval, kus on puud, pingid ja naabrid, kes teavad tema nime, kasvab teiseks inimeseks kui laps, kes kasvab üles keskkonnas, mis on anonüümne, kalk ja ümbritsetud parklatega. Vanaema, kelle elamisruum on easõbralik ja vaheldusrikas, elab kauem, tervemat elu ning tunneb end vähem üksi.

Elukeskkond peab kutsuma liikuma. Miks ühed tänavad on täis jalakäijaid ja teised tühjad? Miks mõnes linnaosas on näha tänaval mängivaid lapsi ja teises mitte? Miks üks pink on alati hõivatud ja teine seisab tühjana? Vastus peitub ruumis. Eelistatakse neid paiku, kus saab hea tundega istuda, mängida ja jalutada. Liikuma kutsuv elukeskkond on selline, kus jalad kannavad justkui iseenesest edasi, sest seal on midagi avastada. See on koht, kus tänav on peatumiseks, olemiseks, suhtlemiseks, jala ja jalgrattaga liikumiseks, mitte pelgalt autode läbisõidurada.

Üle ega ümber ei saa ka kestlikkusest. Mõelda tuleb sellele, mida saab teha vähem, paremini, mis kestaks kauem. Mida saab pärida, parandada, uuesti armastada?

Bauhaus õpetas, et parimad ideed sünnivad koostöös. Pole vaja oodata üht tähendusrikast hetke. Alustada tuleks praegusest hetkest, praegusest ruumist, materjalist ja inimestest meie kõrval ning ümber. Alustada tuleb oma trepikojast, kooliõuest, hoovi nurgatagusest. Küsida lastelt, milline peaks olema nende mänguruum. Ehitada tuleb kohta – füüsilist ja vaimset –, kus head küsimused kohtuvad julgete vastustega.

Bauhausi kool suleti 1933. aastal jõuga, aga see elab edasi igas inimeses, kes usub, et ilu, õiglus ja kestlikkus ei ole valikud, vaid üks ja seesama.