11. – 15. maini pidas UNESCO kirjanduslinnade võrgustik Tartus aastakohtumist. Kirjanduslinnade programm rikastab kodust kultuurielu ja tehakse ka piiriülest koostööd, näiteks pakutakse partnerlinnade kirjanikele-tõlkijatele esinemisvõimalusi ja residentuuriprogramme. Sirp palus oma kogemust jagada Briti kirjanikel Penny Boxallil ja David Hartleyl. Selgus, et parim paik, kus resideerida, ongi juhtumisi … Tartu. – Toim.

Penny Boxall: Esimene asi, mis mind jahmatas, oli siinne loodus. See ei ole loodus, mida vaatad abstraktselt, aknast: see on loodus, milles elatakse, mis on osa inimese kodust. Korstendel toonekured, põder õhtuhämaruses … ja kõik-kõik nii roheline. Mulle näis, et see kõik tuleb otseteed mingist müstilisest vanast raamatust või pigem, et müstiline vana raamat on korraga hakanud hingama ja end mu ees lahti rullima.

David Hartley: Mina saabusin siia ööpimeduses ühel novembriõhtul ja nõnda jäi loodus esialgu veidi varjatuks, niisama salajaseks ja tagasihoidlikuks nagu eestlasedki. Minu esimene sõõm Tartut oli Supilinna puusuitsulõhn, Ujula tänava kummaline tardunud vaikus ja siis hommikul meie tulevaste sõprade ja kolleegide mürisev „tere“. Loomulikult järgnes sellele ka loodus, eriti ohtral viisil mu järgmise külastuse aegu kevadel, kuid esimese Tartu-embuse sain siiski inimestelt: siniste juustega Krista Ojasaarelt, hõbedaste pükstega Henri Hütilt, metsiku silmavaatega Jaan Malinilt, südamlikult Marja Undilt – kõigil näol eesti triksteri teadev naeratusevirve. See võrratu kamp hajutas igasuguse ärevuse, mida tundsin sellesse kummalisse uude maailma saabudes. Soe vastuvõtt osutus algusest peale üliväärtuslikuks.

Boxall: Sul on õigus, ehk tuligi loodus alles hiljem. Ennekõike olid need inimesed! Sealhulgas südamlik ja lõpptulemusena väga tähendusrikas jalutuskäik Tartus kopraid otsimas. Kopraid mina ja mu kaaslased tol korral ei leidnud, küll aga leidsime sõpruse.

Mul on meeles, et enne esimest korda Tartusse saabumist lugesin, et fauna poolest mõjub Briti kirjanikule saabumine Tartusse nagu ajarännak. 500 aastat tagasi leidus Inglismaal – kui just mitte hunte, siis igatahes rohkem loomi ja lõputult palju linde. Esmakordne kohtumine Tartuga oli nagu ajahüpe tollesse muistsesse, märksa suurema hulga olenditega asustatud maailma. Näis, nagu oleksin ka ise liikunud ajas tagasi, olin taas nagu laps. Kõik oli nii lihtne nagu lapsepõlves: kohtumised sõpradega, ujumine jões, rabaretked. Esimest korda raba nägemine mõjus üdini tuttavlikult, ehkki ma ei olnud kunagi sellises paigas käinud. Lihtsalt õppisin nägema vaadates ja nähtut kirjeldades. Sain teada asju tähistavaid sõnu ja see omakorda õpetas mulle, kuidas neid asju tähele panna. Peaaegu nagu oleksin uuesti õppinud ka kõndima: ühel talvisel retkel nägin, kuidas peen kruus vajub kasutuna jääkihtide vahele, nii et pidin tänaval liikuma, klammerdudes teo kombel kogu kehaga tara külge … Ja sain teada, kuidas sädeleb lumi, kui külma on –15 kraadi.

Hartley: Jah, kui meie teed viimaks ristusid, oli kohe selge, et siinne loodus on sind sügavalt hingepõhjani vallanud. Esimene asi, mida sa mind sundisid tegema, oli koos Emajõkke ujuma minek … mulle näib meenuvat, et see suplus jõudis ka kohalikesse uudistesse. Aga sul on muidugi õigus: jõeäärsed ööbikud, eestlaste tugevalt tajutav vajadus tõesti olla looduses, mitte seda lihtsalt möödaminnes külastada. Ja need uhked rabad. Minu puhul aktiveerisid rabad sootuks teise ajuosa – selle, mis võpatab ellu, kui näed midagi võrratult üleloomulikku. Samblike ja sammalde värvid, mustendav sügav vesi. Lõputud laudteed nagu maastikku läbivad tõmblukud ja helide täielik tuhmumine, justkui oleks maailm äkitselt vette sukeldunud ja sind endaga võtnud. Võib-olla tähendab see lõpuks ikkagi üht ja sama: kummalist aja ja ruumi sügavust, kutset tajuda end lihtsalt elusolendina, seostuda rahvaluulega. Tõesti, just seal hakkasin ma tõeliselt mõistma eestlaste armastust folkloori vastu – nood lõputud veidrad vaated paistsid olevat just need paigad, kus küpsesid ja sündisid kõige iidsemad lood …

Boxall: Jah, rahvaluule! See haaras tõesti kaasa. Ja sellest sinu ja Henri installatsioonist „Tindi kehastus“ („The Forest of Ink and Skin“ – toim) õhkus mingit iidset maagiat, midagi enamat kui tavaline teatrilumm või pimeda ruumi mõistatuslikkus: see mõjus mingil kombel elulisena, peaaegu ürgsena. Ja meie, kes me hiilisime tumedate tätoveeritud puude vahel, mis teid ümbritsesid, kui te oma lugusid rääkisite – olen kindel, et me kõik tunnetasime mingit sümbioosi, ainelist sidet, nagu see juhtub tõelises metsas.

Jah, pole sugugi liialdus öelda, et minu residentuuriaeg Tartus oli ja on elumuutev. Sidemed – loomingulised ja inimestevahelised suhted –, mis tekkisid siin, on teinud mu töö sügavamaks ja isikupärasemaks. Kui järele mõelda, on minu Eestis veedetud aeg mänginud olulist osa ülesaamisel ema kaotusest 2020. aastal ja see kõik on sestpeale ka peegeldunud minu kirjutistes. Kirjutan ökonoomsemalt ja ökoloogilisemalt. Olen viimase nelja aasta jooksul naasnud Eestisse 14 korda ja iga kord kirjutanud uusi luuletusi, leidnud idee eesti rahvaluulele tugineva lasteraamatu kirjutamiseks ning teen koostööd muusikute ja teiste kirjanikega nagu näiteks alati inspireeriv Maarja Pärtna …

Hartley: Siinkohal meie kogemus tõesti kattub. On tõesti haruldane saada sõbraks inimestega, kes kohemaid teevad sind paremaks, aga Maarja on tõesti selline inimene. Ta on nii suuremeelne, kannatlik ja lahe, nii sügavalt ja kirglikult kiindunud loodusesse, et see näib levivat kõikjale tema ümber. Jalutuskäik paljajalu rabas kuupaistel koos sinu ja Maarjaga käo kukkumise saatel jääb alatiseks hindamatuks kogemuseks. Aga mingem Maarja juurest edasi, sest eks ta ju loeb seda ja kahtlemata kohmetub. Muidugi, peab samuti ütlema, et lisaks kõigile neile uurimiskäikudele ja sellele imetlusele pidime ju kirjutama ka. Ja see oli tõeline väljakutse. Kuidas saada pihta kuulsale Tartu vaimule ja siis kanaldada see luulesse ja lugudesse? See pole kerge ülesanne.

Boxall: Arvan, et Tartust kirjutades olen seda teinud omamoodi … lummuses viibides. Ma ei ole olnud nii eneseteadlik nagu tavaliselt. Minu britilik reserveeritus läheks nagu puhkusele ja ma kirjutan siiramalt, aga samal ajal ka mänglevamalt – see on kummaline kombinatsioon! Aga kuidas sina? Kuidas sina kirjutad sellest vaimust, mis on siin täiesti selgelt olemas ja täiesti tabamatu?

Hartley: Loodan, et sul pole midagi selle vastu, kui ütlen, et su Tartust inspireeritud luuletused on nii elegantsed, et mõjuvad täiesti pingevabalt. Minu katsed tabada seda heade mõtete linna jätkuvad ja ma teen seda tööd rõõmuga piiskhaaval, sest see tähendab ka otsida rohkem ettekäändeid siia naasmiseks. Kuid ühes on sul õigus: Tartu on olnud elumuutev. Olen siin nagu ei kusagil mujal tundnud, kuidas avaneb uus loominguline tulipunkt, tekib uus enese­usaldus ning taas leitud vabadus ja väljendusjõud panevad pea ringi käima. Tartu kangastub mitmel viisil nagu salajane utoopia, kus kõik pole mitte ainult võimalik, vaid ka aktiivselt mõjutatud ja sobiv. Aga siiski, kui olen siin leebe jõe ja südamliku mäekünka vahel, tunnen sundi kirjutada sellest, mis tõeliselt midagi tähendab: sidemetest, koostööst, ökoloogiast ja sõprusest, millele pihustub näpuotsatäis jõudu andvat kummastust ja absurdi. Milline haruldane ja uskumatu kingitus see on!

Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt

David Hartley on novellikirjanik ja etenduskunstnik, kes elab põhiliselt Põhja-Inglismaal. Ta tegi 2024. aastal Tartus „Prima vista“ raames koostööd Henri Hütiga ja on pärast seda olnud resident kirjanduslinnades Göteborgis ja Melbourne’is. Ta on loovkirjutamise doktor Manchesteri ülikooli juures.

Penny Boxall on Norwichis elav luuletaja ja lastekirjanik. Tema 2024. aastal sündinud helimaastikulist koostööd Liis Ringi ja Maarja Pärtnaga „Siin oli soo“ saab kuulata Bandcampis. Boxall on Kuningliku Kirjandus­fondi stipendiaat ning on viibinud residentuuris ürgmetsas, ühes Oxfordi kolledžitest, Walesi raamatukogus ja Šoti lossis.