1. aprillil sain Kultuurkapitali Audiovisuaalselt sihtkapitalilt vastuse oma rahastustaotlusele. Mind jahmatas seal üks lause: „Selles taotlusvoorus taotleti sihtkapitalilt 3 384 386 eurot, jagada oli 661 142 eurot“.

See tähendab, et ainult umbes 19% taotletud summast sai rahuldatud. Alguses mind üllatas, et kultuurkapitalil tuleb oma otsust põhjendada. Siis mõistsin, et avalikul kultuuriinstitutsioonil lasub märkimisväärne vastutus selgitada laiemalt, et toetusega saadi katta vaid viiendik vajadusest.

Kultuurirahastus pole Eestis kunagi teab kui suur olnud, aga viimastel aastatel on tunda ressursside märgatavat vähenemist. Avalikus arutelus käsitletakse kultuuri peamiselt kui valikulist hüve, mitte kui strateegilist prioriteeti.

Kuigi raskusi oli ka varem, siis 2024. aastast on märgata toetuste¹ selgemat langust, mis on viinud paljud loomeinimesed ja filmitegijad karjäärimuutuse kaalumiseni ning kas ajutise või jäädava lahkumiseni kultuurivaldkonnast.

Riik tundub ka eiravat laialdast ignorantsust Balti riikide olukorraga seoses – seda kogu maailmas, aga eriti Euroopas. See tuleb eriti selgelt välja Shafi Mussadique’i artiklis „Minu Eesti. Valge mehe tume paradiis“², mis ilmus aasta alguses Müürilehes: „Mu kultuuri­traditsioonidest rikas kasvatus õpetas mind otsima lähedast sidet kõigiga, kellel on okupatsioonikogemus. Mõtlesin, et võiksin seda leida Baltimaades. Selle asemel põrkusin siin apaatiaga ja huvipuudusega globaalse lõuna vastu, millega ei tahetud luua emotsionaalseid, intellektuaalseid ega ajaloolisi sidemeid, sest seda takistas sügavalt juurdunud soov olla niivõrd valge eurooplane kui vähegi võimalik.“

Sellega seoses meenus mulle esimene kokkupuude Frantz Fanoniga, Matinique’ilt pärit psühhiaatri ja filosoofiga, kes on postkolonialismi uuringute vallas üks mõjukamaid nimesid. Fanon kirjeldab väga hästi dehumaniseerimist, mis iseloomustab kõige paremini koloniaalset rõhumist ja selle mõju inim­psüühikale. Kolonialism pole üksnes majanduslik või poliitiline, vaid ka sügavalt psühholoogiline nähtus.

Seetõttu pakun siinkohal välja paralleeli olukorraga Baltimaadel, kus on samuti tulnud sajandeid kogeda võõrvõimude rõhumist. Kui jätta kõrvale etniline aspekt, millele on keskendunud Fanon oma uurimuses, siis on sarnasusi Baltimaadega lihtne märgata. Fanon räägib ka psühholoogilisest ja kultuurilisest, mitte ainult poliitilisest vabanemisest. Kolonialism tungib inimeste meeltesse, sigitades võõrandumist ja ihalust saada „teiseks“. Traumat ja koloniseeritud psüühikat käsitledes ei saa ignoreerida fakti, et Baltimaadki olid kuni 1991. aastani kolooniad.

Ühes kõige mõjukamas traumakäsitluses „Keha peab arvet“³ kirjeldab Bessel van der Kolk, kuidas trauma kinnitub sügavale ajju ja kehasse. Traumeeritud inimene ei teadvusta minevikku minevikuna, vaid elab traumaatilist sündmust ikka ja jälle läbi. Tihti toimib teadvus kaootiliselt, vahel hüperaktiivselt või, vastupidi, lahti ühendatult, nii et juhtunust sidusa narratiivi moodustamise ja selle minevikku paigutamisega on raskusi.

Kui kõrvutada seda mudelit Fanoni mõttega, võib traumat interpreteerida isikliku kogemusena, aga ka ajaloolise ja kollektiivse läbielamisena. Raamatus „Must nahk, valged maskid“⁴ kirjeldab Fanon, kuidas jõustruktuurid põhjustavad identiteedi mõranemise, sundides inimest pidevalt ennast teiste arvamuse tõttu küsimuse alla seadma.

Kui selle teema Itaalias käies üles toon, on ilmne, et suurele osale Lääne-Euroopast hakkavad mineviku imperialismi ja kolonialismi tagajärjed alles praegu kohale jõudma. Kui Lääne-Euroopa üritab navigeerida oma imperialistlikus minevikus, iseloomustab Baltimaid Fanoni kirjeldatuga sarnane olukord: kolonialismist sügavalt traumeeritud teadvus on sunnitud kompleksse ajaloolise rõhumise tõttu kahtlema oma identiteedis ja mälus.

Süstemaatiline ignorantsus ei iseloomusta ainult Mussadique’i, kui ta räägib Baltimaadest ilma trauma dünaamikat arvesse võtmata. Näiteks seda, et traumaatiliste sündmuste ohvrid ei käitu alati ootuspäraselt (ja seda ei väida ma mitte psühhiaatrina, vaid inimesena, kellel on diagnoositud traumajärgne stress). See puudutab kogu Lääne-Euroopat. Kui isik (või riik) on langenud kujunemisaastatel trauma ohvriks, ei pruugi ta teiste ohvrite vastu empaatiat tunda, vaid varjub valikulisse empaatiasse ning võib isegi traumaatilisi sündmusi ise taas esile kutsuda. Tavaline on ka hirm oma mõtteid väljendada, see võib aga päädida reserveeritud käitumise või kaitseasendiga, mis peegeldab rõhumise ajalugu ja kollektiivset traumat.

Empaatia esimene samm – seda Mussadique’i artiklis ei kohta – on just arusaam, et reaktsioon traumale võib varieeruda ega järgi alati tavapärast mustrit.

Keenia kirjanik ja postkolonialismi uurija Ngũgĩ wa Thiong’o kirjeldab oma raamatus „Mõistuse dekoloniseerimine“⁵ mehhanismi, mis sarnaneb Fanoni arusaamale, aga probleemile läheneb ta pigem kultuurilisest ja keelelisest küljest. Ngũgĩ wa Thiong’o arvates tõuseb „koloniseeritud mõistus“ esile siis, kui kogukonna sümbolistlikku maailma korraldatakse süsteemselt ümber kolonisaatori väärtuste järgi: põlised keeled, narratiivid ja sümbolid hinnatakse alla, aga need, mis tulevad võimukeskusest, eriti selle keelest ja kultuurist, muutuvad prestiižsemateks ja autoriteetsemateks. See protsess toob kaasa sügava kultuurilise võõrandumise. Tema sõnul ei allutata kolonialistliku rõhumise kaudu üksnes alasid või varasid, vaid muutub ka inimeste iseenese ja oma maailma nägemise viis. Koloniaalne võõrandumine võtab omaenese kultuurilisest tegelikkusest eemaldumise kuju, mis viib kohaliku kunstilise eneseväljenduse devalveerimise ja asendamiseni väljastpoolt peale surutud mudelitega.

Selles stsenaariumis muutub multi­kultuurilisus, mida nähakse kultuuride­vahelise vastastikuse õpiprotsessina ilma oma kultuurilist identiteeti minetamata, samas ka põlvkondlikust traumast ülesaamise vahendina, väga keeruliseks rakenduseks. Eriti kui arvesse võtta, et USAst alguse saanud nn woke-kultuur võis küll saada alguse integratsiooni väärtustest, aga on nüüd arenemas tänapäevase tsensuuri uueks tööriistaks. See konflikt võib tahtmatult toita geopoliitilist paternalismi, mis on Mussadique’i artiklis ilmne, ja mis tuleneb Euroopa järjekindlast ignorantsusest ja katsetest tõlgendada lihtsustatult Balti riikide ülimalt kompleksset olukorda, mis vajab märksa sügavamat mõistmist, kui esmamulje seda võimaldab.

Nende vastastikuste surveavalduste tõttu leiab Eesti end keset identiteedi­vaidlust, mille tulemusena rahvas lõhestub ja riiki tiritakse katkemiseni eri suundades.

Olukorda pingestab veelgi see, et kultuurilise materjali tootmist piirab kitsendav ja lämmatav rahastussüsteem. Kultuuritöö, kultuuriürituste, kirjandusteoste ja siinsete teoste tõlkimise puhul võõrkeeltesse pole oluline ainult looming, vaid ka võimalus harida maailma Baltimaade erilise olukorra osas – ja teha seda praeguses kultuurikontekstis.

Seetõttu võtan siin vastutuse ütlemaks, et Eesti kultuurimaastik vajab enam kui kunagi varem kunstilist ja kultuurilist katsetamist, mis võimaldaks laiema nähtavuse ja kontakti, aitaks tekitada globaalset empaatiat ja vältida isolatsiooni sattumist, ehitaks rahvusvahelisi koostöövorme, mis ei põhine majanduslikel, vaid kultuurilistel väärtustel.

See on pidev ja kestev võitlus, mis toetub eneseväljendusele, kommunikatsioonile, esitustele, üritustele ja kunstilisele-kultuurilisele eksperimenteerimisele. Võitlus on hädavajalik manamaks esile häält, mida kuuldakse ja tunnustatakse ka üleilmsel tasandil.

Ei ole kultuurkapitali komisjonide kohustus põhjendada vähest toetust. Pigem on riigi vastutus rahastusmehhanismid ümber mõelda, kaaluda ehk ka mingit detsentraliseerimist, et tagada efektiivsem ja aktiivsem kultuuritoetus. See on eriti oluline kasvavate olmekulude ja praeguse rahanduspoliitika valguses, nagu käibemaksu tõus 22-lt 24% peale, mis mõjutab esmatarbekaupade hinda ja katkematu kultuuriloome jätkumise tagamise võimalusi.

Praegu üritatakse retoorika ja propagandaga rahvast lõhestada ja inimesed üksteise vastu üles ässitada. Laialdase killustumise ajal on vaja lisapingutust, et panna vastu süsteemi nõrkustele ja kultiveerida vastastikust mõistmist ja empaatiat. See saab juhtuda vaid siis, kui kultuur ja sellega tegelemine on jätku­suutlikud ning valdkonda ei käsitleta enam kui luksust.

Tõlkinud Tristan Priimägi