Aasta olulisim väärtfilmilaat on taas seljataga. Jah, pigem basaar kui lihtsalt festival, sest ürituse mootoriks on kahe pooluse, festivali ja filmituru omavaheline tõmbumine-tõukumine ja pulseerimine. Turupoolel kaubitsetakse nii tõeliste kui ka imaginaarsete väärtustega: avatud on oma kinnisvaraosakond, kus kaubeldakse õhulossidega, rohkelt on pakkumisel suuri unistusi, kui ainult müüjal ja ostjal need kattuma satuksid. Lisaks erinevate kaelakaartidega ringi sebivatele insaideritele valgub nendeks kuupäevadeks linna kokku ka kõikvõimalikku kaaskonda. Nood toodavad glamuursete objektide ees massiliselt ühismeediasisu ja sätivad end kaamerasilma ette koos juhusliku staarivälgatuse või Cannes’i suurima sümboli, punase vaibaga. Superfännide osakonnas pole juba mõnda aega olnud põhiliseks valuutaks mitte enam autogramm, vaid selfi koos staariga. Turundusvaatest on see ökonoomsem, sest selfisid jõuab teha rohkem kui allkirju anda. Staaridel tuleb aga olla igal suvalisel nanosekundil veelgi kindlam, et glamuuri kuulikindel raudrüü püsib. Mingis mõttes ikka väga karm režiim: nina nokkida ei saa, isegi higitilk on liig mis liig Riviera palava päikese all mustas smokingis igavesti naeratades meie Erlend Štaubile ja veel tuhandetele terastele kaamerasilmadele. Kõigil on kaamerad. Elame täielikul jälgimisajastul ja ka jagamisajastul, sest igal tabatud hetkel on potentsiaal levida minutitega üle maailma. Parim aeg olla ebakuulus.

Konflikt ja moraal

Kuna suuremal osal festivali ajast polnud ilm teab mis soe, siis võitsid võib-olla hoopis need, kes sulgesid end kinosaalidesse ja piilusid teiste ellu kinolina, mitte kaamera kaudu. Infonarkomaanile on Cannes nagu palderjan kassile. Infokorjel tuleb kasuks keskmisest kõrgem unetustaluvus (õnneks mul olemas), sest öiste linastuste lõpp riivab hommikuste sabaotsa. Ja mingil ajal tuleb süüa … See tüli ka veel.

Vaatasin kokku 44 filmi ja pidasin ka iga päev päevikut („Cannes’i päevik“, kultuur.err.ee), kus kõigist ka käigu pealt kirjutasin. Arvamused muidugi ajas muutuvad ja täienevad mingil määral, aga selle info alusel võin küll üsna julgelt väita, et võistlusprogramm oli tänavu tavatult nõrk. Silmatorkavamalt kui varem jäi mulje, et laiskusest on suurte nimede tehtud filmid kinnitatud programmi poolautomaatselt, nendele sekundeerisid mitmed tundmatumate autorite tööd, mille õige koht olnuks žanri järgi mõnes kõrvalprogrammis või üldse mitte sel festivalil.

Tasakaaluks tuleb aga taas tunnustada kõrvalprogramme, kus tihti näidati märksa huvitavamat materjali. Eriti tõstan esile „Autorite kaksiknädala“ („Quinzaine des cinéastes“) kava, kus Radu Jude, Quentin Dupieux’, Clio Barnardi, Reed Van Dyki, Kantemir Balagovi ja mitmete teiste uued filmid olid suurest osast põhiprogrammist peajagu üle. Soovitus ka meie levitajatele: heitke palun pilk sinna, kui meie kinno filme valite!

Võistluse kehva kvaliteeti näitab ka see, et käputäis filme, mille vahel auhinnad lõpuks jagamisele läksid, õnnestus üsna täpselt ette ära määrata. Korealase Park Chan-wooki juhitud žürii tundus seekord eelistavat filme moraalseist konfliktidest ja nende olemusest. Eks see ole selline pisut esoteerilisi ennustusi meenutav üldistus, et küllap mingi nurga alt ikka pihta läheb, aga siiski. Moraal tundub olevat see teema, mis on liigutanud kas programmivalijaid, filmi­tegijaid või žüriiliikmeid, ja ehk neid kõiki piisavalt selleks, et neil teemadel on olnud võimalus pinnale kerkida.

Fjord

Võidufilm, Kuldse Palmioksa laureaat „Fjord“¹ on selle väite kinnituseks. Rumeenia režissöör Cristian Mungiu on talle varemgi omasel moel võtnud teemaks moraalse dilemma, mis loo avanedes muutub järjest keerukamaks ja mitmetahulisemaks vastavalt sellele, kuidas arenevad sündmused ja paljastuvad detailid. „Fjordis“ on peategelaseks kristlik-konservatiivne perekond, kes on just värskelt Rumeeniast Norrasse elama asunud. Pereisa Mihai Gheor­ghiu (Sebastian Stan) on rumeenlane, ema Lisbet (Renate Reinsve) norrakas, nende viis last navigeerivad kahe kultuuri vahel, on aga Norras siiski uued ja võõrad. Tõsiusklike kristlastena tekitab nende kombestik väikelinnas mõningat kulmukergitust. Draama lahvatab siis, kui ühel tütrel märgatakse verevalumeid ja enne, kui keegi üldse reageerida jõuab, on kohal lastekaitse ja käima lükatud pealtnäha peatamatu menetlusprotsess, mille käigus saab reaalseks oht, et Gheor­ghiude perekond jääb lastest ilma. Ühesõnaga, „Fjord“ on tõeline lapsevanemate õudusunenägu, mis ei jäta külmaks kedagi, kes suudavad Gehorghiudes näha oma pere peegeldust – ja paralleel on ilmselt lihtne tekkima.

Teemade ja looehituse mõttes laenab Mungiu mitmete oma varasemate filmide kogemuspagasist. Juba filmis „Teispool mägesid“² käsitles Mungiu uskliku ja sekulaarse väärtusruumi kokkupõrget, aga seal on toimumispaigaks Rumeenia nunnaklooster.

Mungiu pole minu teada küll tõsiusklik, aga religiooniteemad teda autorina paeluvad. Isegi sedavõrd, et ta on „Fjordis“ kaasaja Euroopa meeleoludele võrdlemisi ebakohaselt võtnud filmis konservatiivide poole ning kritiseerib nn vabameelse ühiskonna ülereguleeritust ja püüdu välja juurida kõik enamuse arvates sobimatud ideoloogilised seisukohad. Nende alla langevad ka religioosselt konservatiivsed väärtused, nagu kas või ebasobiv suhtumine homoseksualismi, lastekasvatusse, füüsilisse karistusse. Kas igaühel on õigus otsustada, milline peaks olema traditsiooniline perekond, või kas on iga pere keskis õigus valida sobivad pedagoogilised meetodid laste kasvatamiseks? Tegemist on väga huvitava moraalse dilemmaga, mis ju tegelikult on vaadeldav ka mitme Eesti kaasuse kontekstis, nagu kas või Sildarude juhtum. Ühest küljest võimaldab tema positsioonivalik autorina lasta vaatajatel rõhku välja teemal, mida muidu väga puudutada ei julgeta, ehk arutleda, millised võivad olla liigse liberaalsuse tagajärjed.

Struktuuri poolest meenutab „Fjord“ ehk kõige enam Mungiu suurepärast filmi „Lõpetamine“³, kus keeruline eetiline dilemma avatakse järjest uutest tahkudest, kuni probleem tundub lahendamatu. Tegelikus elus jääb ju lõpuni ebaselgeks, kust täpselt jookseb perekonna ja ühiskonna vaheline õiguste ja vastutuse piir, „Fjordis“ aga seda dilemmat kahjuks ei teki. Võib-olla on asi selles, et olen lapsevanemana kallutatud, aga algusest peale on mu sümpaatia selgelt perekonna poolel, ja ausalt öelda ei tea ma „Fjordi“ käsitluse põhjal kedagi, kes oleks filmi näinuna teisel, lastekaitse poolel. Mungiu on teravdanud oma sihikut, aga minetanud talle seni iseloomuliku oskuse tantsida täpselt kahe ideoloogia vahelisel piirjoonel, mis tuli filmidele kasuks. Seega on „Fjord“ mingis mõttes pigem pedagoogilis-didaktiline seisukohavõtt kui mõne tema eelmise teosega võrdväärne kunstiline saavutus. Meie demokraatliku väärtusruumi sees on see siiski üks tervitatavalt ebaortodoksne vaatenurk. Meeldib ka pealkiri: fjord kui lõhang, mis eraldab kaht vastaskallast.

Minotauros

Festivali kõige suurema poleemika, vähemalt minu kajakambris, tekitas aga üks mütoloogiline olend, Minotauros. Samanimelisele filmile⁴ prognoositi nimelt laialdaselt peavõitu (ka minu arvates oli see tõenäoline), aga see sai lõpuks festivali teise preemia grand prix’. „Minotauros“ on uusversioon prantslase Claude Chabroli filmist „Truudusetu naine“⁵, aga selle abielurikkumise ja mõrva lugu on tõstetud tänasesse päeva, Venemaale, ja antud krimiloole poliitiline kontekst. Ärimees Gleb (Dmitri Mazurov) hakkab aimama, et ta naine petab teda. Armukese isiku kindlaks teinud, läheb ta impulsi ajel tollele külla ja midagi head sellest ei tule. Tegevuse taustaks on värskelt alanud Ukraina sõda ja sellega seoses muutunud meeleolud ja olukord.

Ausalt öelda oli mul juba festivali ajal lootus, et kuigi „Minotauros“ oli võistlusprogrammi ehk kõige tugevam film, võiks võit minna kellelegi teisele, sest kaasnev furoor ja poleemika oleks toonud kaasa mitmeid ebasoovitavaid teemaarendusi. Asi nimelt selles, et „Minotaurose“ autor on eksiilis vene režissöör Andrei Zvjagintsev, keda on karjääri jooksul ikka Tarkovskiga võrreldud ja kes selle võrdluse praegu ka ainsana mingilgi määral välja kannab. Poliitiliselt on kõik justkui korrektne. Cannes’is on seniajani Vene filmide keeld, „Minotauros“ pole ka valminud Vene riigi rahaga, vaid puhtalt Lääne-Euroopa tootena, Euroopa telje põhiriikide Prantsusmaa ja Saksamaa koostöös. Zvjagintsev on kõigi oma viimaste filmide seisukohtades olnud selgelt Venemaa-kriitiline, analüüsides ja näidates sealse ühiskonna ja inimeste moraalset lagunemist sellistes filmides nagu „Leviaatan“, „Armastuseta“ või ka „Jelena“⁶.

See on nüüd asja üks pool. „Minotaurose“ häälekate vastaste esirinnas on lätlased, eelkõige kahes neile spetsiifilises küsimuses. Esiteks võeti filmis kujutatav Venemaa üles Riias ja arvustustes on kiidetud mitmel pool seda, kuivõrd usutavalt Riia Venemaana mõjub. Teiseks on kaastootjamaana ära toodud ka Läti, aga tegemist on vaid Läti tagasimaksesüsteemi kasutamisega ning Läti riiklike fondide rahalist panust (mis on kaastootmise eelduseks) „Minotaurosel“ saada ei õnnestunud. Sisuliselt on see sama loogiline väide, kui et „Tenet“⁷ on osaliselt Eesti film. Oleks muidugi tore „Teneti“ üleilmne vaadatavus lisada Eesti filmide statistikasse, aga see oleks ikka liiga julge spinn.

Üldisemas ideoloogilises plaanis on paljud aga vihased selle peale, kuidas on venelasi, ukrainlasi ja sõda kujutatud ekraanil ja käsitletud Zvjagintsevi intervjuudes. Paljude arvates soosib film nn hea venelase stereotüüpi, näidates vaeseid vene lontkõrvu lambukestena pettusega rindele saadetavat. Samuti ei mõistvat Zvjagintsev Venemaa tegusid piisavalt hukka oma sõnavõttudes ning tema pöördumine festivali tänukõnes panevat vastutuse üksnes talle, vabastades sellest kogu ülejäänud vene rahva. Loomulikult on seda võimalik nii käsitleda, ent mina oleksin veidi ettevaatlikum.

Auhinnakõne tekst on siin: „On keegi, kelle poole sooviksin täna isiklikult pöörduda. Ta ei kasuta VPNi, et tseremooniat otse vaadata, aga olen kindel, et tegelikult on tal praegu teha ka teisi, märksa olulisemaid otsuseid. Ta ei kasuta ka internetti, et kuulda mu sõnavõttu, aga tean, et ta lähikonnas on neid, kes talle mu sõnad edasi annavad. Ja need sõnad on järgmised: miljonid inimesed mõlemal pool rindejoont unistavad vaid ühest, veresauna lõppemisest. Ainus isik, kes selle lihunikutöö suudab peatada, on Vene Föderatsiooni president. Peatage see veresaun: kogu maailm ootab seda.“

Eks neile sõnadele või anda ühe- ja teistsuguse kaalu, ja eks muidugi oleks võinud ka otse öelda, et elagu Ukraina, aga Zvjagintsev ei tundu olevat üldse nii otseütleja mees. Mõne arvates austas ta oma adressaati liialt teda ametinimetuse järgi kutsudes. Tegelikult on vene kultuuris aga tõsine solvang kõnetada inimest isanime kasutamata, rääkimata siis sellest, et nimeline pöördumine üldse ära jäetakse.

Üks asi veel: kui vaadata sõnavõttu kogu Cannes’i festivali kontekstis, siis jääb tõsiasjaks, et ilma Zvjagintsevita ei oleks Ukraina sõja teema üldse tribüünile pääsenud – tema oli ainus, kes sõjale sel festivalil tähelepanu juhtis. Kriitikutele vastukaaluks ütlen, et see polnud praegu Zvjagintsevi, vaid kõikide teiste tegemata töö. Ukraina mängufilm „Kevad“⁸ linastus väljaspool võistlusprogramme ja oli küll oma brutaalsuses väga mõjuv, aga ei saanud oma asetuse tõttu piisavalt tähelepanu. Seega jäi Ukraina lipu hoidmine paradoksaalselt venelase ülesandeks. Seda ta ka tegi, ja on juba seisukohtade erinevus, kas ta oleks seda pidanud kõrgemal hoidma või sellega rohkem lehvitama. Aga arutelu antud teemal on alati tervitatav. See tähendab, et me ei ole lasknud end propagandast uinutada (mõni muidugi ütleks, et siinsete sõnade tõttu mina olen).

Kokkuvõttes oli Cannes’is olukord siiski märksa parem kui Veneetsia biennaalil, kus tuleb tegeleda Vene paviljoniga (Cannes’i filmiturul Venemaa paviljoni siiski pole) ja kuulu järgi leiab Palestiinat kõikjalt ja Ukrainat pole kuskil.

See lahe atmoskväär

Kui nüüd veel üks teema välja tuua, siis tänavusel Cannes’i filmifestivalil hakkas vägagi silma kväärteemade rohkus filmides ja enam kui tihti väga kvaliteetsel moel. Parima kväärfilmi auhinnale Queer Palm kandideeris lausa 22 filmi, nende hulgas ka minu vaieldamatu lemmik „Tiinekate seks ja surm Miasma suvelaagris“⁹, mis on transsoolise Jane Schoenbruni kirjeldamatult nutikas soolise (kaadri taga) ja seksuaalse (ekraanil) eneseleidmise lugu serveerituna õuduskomöödilise metarapperi võtmes.

Mitmed kväärfilmid said ka auhinna, nagu üks mu teine favoriit, Lukas Dhonti kuulu järgi tõesti viimasel minutil valminud „Argpüks“¹⁰, mis räägib kahe sõduri armastuse loo Esimese maailmasõja tagalatsoonis. Dhont on meisterlik stseenide lavastaja oma tunnetuslikus laadis näidata ilma ütlemata. Kui üldjoontes ei suutnud võistlusprogrammis ükski suurnimi ületada oma parimaid filme (ei Zvjagintsev, Mungiu, Pawlikowski, Kore-eda, Farhadi ega teised), siis Dhont sai sellega hakkama. Väga hingeline ja ilus lugu, mis tõi kahele peaosalisele Valentin Campagne’ile ja Emmanuel Macchiale ka jagatud parima näitleja preemia.

Väga kõrgele kohale, parima režissööri auhinnale ex aequo Pawel Pawlikowskiga, jõudis ka Hispaania lavastajapaar Javier Ambrossi ja Javier Calvo oma uue filmiga „Must kuul“, mis räägib kolme mehe põimunud elu loo kolmel ajaliinil, sündmuste algusega Hispaania kodusõja ajal, 1937. aastal. Väga nutikas käsikiri toetub spekulatsioonile, mis oleks siis, kui Federico García Lorca jutustusest „Must kuul“ oleks säilinud rohkem kui praegused neli lehekülge, millest lugu võiks rääkida ja kuidas see põimuks Lorca ja ta kaasaegsete elusündmustega. Äärmiselt intrigeeriv stsenaarium takerdub pisut aga minu maitsele liigsesse hingelisusse. Minu kõrval istus aga inimene, kes lahistas nutta, nii et süüdistan oma kivist hinge.

Baltimaad

Kus siis asusid tänavu Balti riigid? Eestil oli aega meenutada vana kõnekäändu, et igas sadamas on üks eestlane. Võidufilmi „Fjord“ režissööri assistendina tegi kaasa Rumeenias elav eestlane Ingrid Cristea Vendelin. „Minotauroses“ astuvad väikestes kõrvalosades üles Stanislav Kolodub ja Artjom Garejev, kaks Südalinna teatri näitlejat. Juba mainitud ukrainlaste „Kevad“ sai Eesti riigi toel toodetud, nii et see on osalt Eesti film, heliloojaks Sten Šeripov. Eesti helirežissöör Siim Škepast osales inglase Clio Barnardi uue võrratu filmi „Ma näen maju langemas kui välgust“¹¹ helimeeskonnas.

Ja nii Škepast kui ka peale tema stsenaristid Andris Feldmanis ja Livia Ulman, muusika autor Puuluup, grimmikunstnik Liisi Põllumaa ja produtsent Pille Rünk osalesid tänavuses suurimas Balti eduloos, kõigi Balti riikide ja Poola ühistöös valminud Läti mängufilmi „Ulja“¹² tegemises. Selle esilinastus oli Cannes’is väga auväärse kõrvalprogrammi „Kõrvalpilk“ („Un certain regard“) kavas. Peategelast, naiskorvpallurit Uljana Semjonovat kehastab Läti näitleja Kārlis Arnolds Avots – ja teeb seda igati veenvalt. Ometi oli õigluspolitseil ütlemist, et mees ei tohiks naist mängida. Ettevaatust, muidu jõuame olukorda, kus igaüks võib mängida vaid iseennast.