Eesti keskkonnakorraldus toetub suuresti riiklikele seiresüsteemidele, mis peaksid andma otsustajatele usaldusväärse ja suundumusi näitava pildi keskkonnaseisundist. Tulenevalt spetsialistide ja ressursside piiratud hulgast ei ole võimalik kõike igal pool ja pidevalt jälgida, mistõttu jääb keskkonnaseire paratamatult lünklikuks nii ruumiliselt kui ka ajaliselt. Teisalt keskkonnaprobleemid komplitseeruvad ja põimuvad ning kasvab vajadus asja- ja ajakohaste andmete järele.

Samal ajal tegutseb Eestis tuhandeid loodusvaatlejaid ja ühendusi, kes tunnevad oma elukeskkonda hästi, jälgivad seda ning neil on kohapealset väärtuslikku keskkonnateavet. Üha rohkem koostatakse ka harrastusteaduse projekte ja platvorme, kus kutsutakse oma loodusvaatlusi ning keskkonnateemalisi tähelepanekuid jagama ning ühiselt talletama.

Selliselt ei piirdu harrastusteadus hobitegevusega, vaid kaasatakse loodushuvilisi vaatlejaid, kes on valmis täiendama teaduses ja ka keskkonnakorralduses kasutatavaid andmestikke. Eestis, samuti Ida-Euroopa riikides, oli ajaloolistel põhjustel kodanike osalus varem piiratud, kuid nüüd on osalemine looduse uurimises, keskkonnahariduses ja üldisema osaluskultuurina saanud hoo sisse. Kuidas ametnikud neid teadmisi märkavad, usaldavad ja kasutavad? Ja kas harrastusteadlased kogevad, et nende panus jõuab otsusteni?

Kus jääb riiklikul seirel puudu?

Riiklik keskkonnaseire on paratamatult valikuline. Seiratakse ette nähtut seal, kus on seirepunkt, ja siis, kui vaatlusgraafik ette näeb. Kõik hajus, ootamatu ja lokaalne ei pruugi seireandmetes kajastuda. Tulenevalt looduskaitseressursside nappusest lähtutakse eelkõige esmavajalikest kohustustest, näiteks Euroopa Liidu direktiivide järgi nõutavate näitajate hankimine või olemasolevate pikkade andmeridade jätkamine, ega suudeta alati kiirelt kohaneda uute seirevajadustega.

Eesti avalikku haldust on kirjeldatud kui detsentraliseeritut,¹ kuid viimastel kümnenditel on toimunud vastupidine areng: avaliku sektori ja looduskaitse valdkonna standardimine, optimeerimine ja tsentraliseerimine.² See tähendab, et rõhk on ühtsetel näitajatel, võrreldavatel andmetel ja juba toimivatel seiresüsteemidel. Selline meetod teeb vaatlusandmetel põhinevad otsused läbipaistvamaks ja kaitstavamaks, kuid samal ajal vähem paindlikuks. Nii teame üha täpsemalt seda, mida oleme alati mõõtnud, kuid üha vähem seda, mis parasjagu muutub.

Kriitilisemad lüngad tekivad seal, kus muutus on alguses väike ja hajus: invasiivsete liikide esmased leiud, ebaseaduslikud metsaraied või „tavalise looduse“ tasapisi halvenev seisund. Need ei jõua ametlikku seiresse piisava kiiruse ega detailsusega.

Just selline varajane kohapealne info on sageli vajalik täiendus spetsialistide kogutud andmetele, seega mitte suurte andmelünkade täitmine, vaid väikeste signaalide andmine, millega juhitakse tähelepanu võimalikele tähelepanuväärsetele, sh positiivsetele, muutustele looduses ja keskkonnas. Hea näide on Kõrsa Saiasoos rajatud harrastusteaduse rada, kust kogutud vaatlusandmed aitavad teadlastel jälgida soo taastumist.

Siin avaneb harrastusteaduse roll. Mitte riikliku seire asendajana, vaid selle täiendajana, märgates süsteemivälist väikest, kohalikku või ebatavalist muutust.

Kas ametnike ettevaatlikkus piirab harrastusteaduse kasutatavust?

Tegelikult toetab harrastusteadus juba praegu keskkonnakorraldust ja riik omakorda harrastusteadust, kuigi see koostöö ei ole alati nähtav ega süsteemne. Meie looduskaitsepoliitikat kujundavad kliimaministeerium ja selle allasutused ning nende otsustes kasutatakse peale riikliku seire ja teadustööde üha enam ka vabatahtlike kogutud loodusvaatlusi.

Viimasel kümnendil on riik toetanud mitmeid harrastusteaduse algatusi, näiteks „Aasta liigi“ vaatluskampaaniaid ning eluslooduse andmebaase (nt loodusvaatluste andmebaas, e-Elurikkus³) ja nutirakendusi. Siinse harrastusteaduse väärtus ei piirdu Eestiga, kodanike kogutud andmeid kasutatakse ka rahvusvaheliste kohustuste täitmisel, näiteks Natura 2000 kaitsealade võrgustiku seisundiaruandluses, milles harrastusteaduse kaudu kogutud mass­andmeid saab kasutada alade seisundiaruannete ja seire lähtepõhjana. Alates 2019. aastast on loodusvaatluste andmebaasi kasutatud vabatahtlikele tuginevates seireprogrammides, näiteks kahepaiksete seires. Keskkonnaameti töös on harrastusteadus eriti kasulik kaitsealade planeerimisel ja võõrliikide ohjeldamisel. Heaks näiteks on Hispaania teeteo leviku kaardirakendus, mis annab reaalajas ülevaate selle liigi levikust ja nii saavad elanikud ja omavalitsused oma tegevust paremini planeerida. Siiski pole harrastusteaduse roll keskkonnakorralduses alati selge ega üheselt mõistetav ja varasemad maailma teadusuuringud osutavad ametnike skeptitsismile kui ühele piirajale, miks harrastusteaduse andmeid keskkonnakorralduses ei kasutata.

Lähtudes sellest teadmisest uurisime Eesti maaülikooli ja Tartu ülikooli teadlastega koostöös ekspertidega Keskkonnaagentuurist, Keskkonnaametist ja Looduseuurijate Seltsist, kuidas suhtuvad keskkonnaametnikud harrastusteadlaste kogutud andmetesse ja kas loodushuviliste kogutud infot arvestatakse keskkonnakorralduslike otsuste tegemisel. Eestis ei ole sel viisil harrastusteadusse suhtumist varem uuritud.

Eesti keskkonnaametnike vaatenurgad harrastusteadusele

Uuringust ilmnes, et Eesti keskkonnaametnike seas ei jookse piir pooldajate ja skeptikute vahelt. Kõik vastajad tunnistasid harrastusteaduse potentsiaali, kuid erinesid selle poolest, kellele see eelkõige kasu toob ja kuidas kogutud andmeid tuleb otsustamisel kasutada. Antud uuring ei võimalda järeldada, millised vaatenurgad on enam või vähem levinud. Q-metoodika eesmärk on kirjeldada erinevaid vaatenurki ja nende sisemist loogikat, mitte hinnata nende esinemissagedust või levikut uuritavate hulgas.

Eristus neli vaatenurka (joonis).

Entusiastide meelest on harrastusteadus keskkonnakorraldusele ennekõike täiendav andmeallikas. Selles nähakse võimalust tihendada ametlikku seiret seal, kus see on jäänud hõredaks, uute liikide esimestes leidudes, ootamatutes muutustes või kohapõhises infos. Nende jaoks ei ole küsimus selles, kas neid andmeid saab kasutada, vaid kuidas neid paremini kasutada.

Harijad rõhutavad harrastusteaduse väärtust eelkõige osalejatele endile. Nende vaatenurgast ei ole keskne see, mida andmed otsustajatele annavad, vaid see, mida osalemine inimesele pakub: suurendab teadlikkust, tugevdab pikaajalist hoolivust ja sidet loodusega. Andmete praktiline kasutus jääb siinjuures teisejärguliseks.

Propageerijad näevad harrastusteadust sillana organisatsioonide ja avalikkuse vahel. See teeb keskkonnateemad nähtavamaks ning ametkondade ideed arusaadavamaks. Harrastusteaduse roll ei seisne niivõrd andmete tootmises kui usalduse ja suhtluse kujundamises.

Kõige ettevaatlikumad on alalhoidjad, kellele ei ole küsimus entusiasmi puudumises, vaid vastutuses. Nemad rõhutavad, et keskkonnaotsused peavad põhinema kontrollitud ja vaidluskindlatel andmetel. Vabatahtlike kogutud infot saab kasutada alles siis, kui ekspert on seda hinnanud ning ka siis jääb viimane sõna ametlikule seirele. Nagu üks uuringus osaleja sõnastas: „Otsused peavad tuginema andmetele, mida on võimalik vajadusel ka kohtus kaitsta.“

Kui harrastusteadust käsitletakse vaid teadlikkuse tõstmise vahendina, võib selle tegelik väärtus keskkonnakorralduses jääda märkamata. Eestis, samuti Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, on harrastusteaduse arengut pidurdanud ka selgete põhimõtete puudumine: sageli ei käsitleta harrastusteadust ametnike töö osana. Kui ei ole kokkulepet, kuidas andmeid hinnatakse, valideeritakse ja otsustes arvesse võetakse, siis jääb harrastusteadus süsteemi servale ja potentsiaali kasutatakse poolikult. Strateegilisem lahendus, juhised ja harrastusteaduse panuse selgem tunnustamine teeksid selle rolli nähtavamaks ja mõjukamaks.

Kui keskkonnakorralduses käsitletakse harrastusteadust vaid teadlikkuse suurendamise vahendina, jääb tegelik väärtus varju. Kaalul ei ole ainult andmed, kaalul on usaldus. Kui harrastusteadlased panustavad, kuid ei näe, kuhu nende tähelepanekud jõuavad, väheneb motivatsioon. Eesti maaülikooli keskkonnakaitse eriala üliõpilase Triin Korvi värskest bakalaureusetööst on selgunud, et harrastusteadlasi motiveerib tunnustusest ja auhindadest enam tagasiside sisendi, tulemuste ja (potentsiaalse) kasutuse osas. Harrastusteadus ei ole pelgalt andmekogumine, vaid ka osalusdemokraatia vorm. See on viis, kuidas rahvas saab oma elukeskkonna kujundamises kaasa rääkida. Siin on nõutav läbipaistvus: millised andmed lähevad arvesse ja miks. See vähendab nii ametnike riske kui ka kodanike kartust, et nende panus kaob nähtamatusse.

Metsas tehtud juhuslik foto ei muutu automaatselt keskkonnaotsuseks, aga see võib anda signaali. Kui selliseid signaale koguneb, asetuvad need tõenditena konteksti. Minu kogemus koostööst kohaliku omavalitsusega näitab, et ametnikud vajavad otsuste tegemiseks elanike toetust. Kaardile koondatav kohapõhine teadmine aitab ametnikel esile tuua, millised paigad on elanikele olulised ja sellest saab otsuste tegemisel juba arvestatav argument (nt arenduste vastasele survele). Küsimus ei ole seega üksikvaatluses, vaid süsteemis, mis annab sellele tähenduse.

Sõnum loodusvaatlejatele on lihtne: jätkake, kaasake teisi ja varuge kannatust. Harrastusteaduse mõju ei avaldu üleöö. Sageli ei ole probleem mitte panuse puudumises, vaid selle nähtavaks tegemises ja mõõtmises. Ometi on igal vaatlusel väärtus ka siis, kui see ei jõua kohe otsuseni. Veelgi enam, ilma tähelepanekuteta jääks osa muutusi üldse märkamata.

Selleks, et teha paremaid keskkonnaotsuseid, peame kokku panema võimalikult täpse ja hästi haakuva pusle Eesti looduse kaitseks ja korraldamiseks. Riiklik süsteem annab sellele raami. Harrastusteadus lisab oma pusletükke looduse ja keskkonna seiresse. Küsimus ei ole enam selles, kas harrastusteaduse tükke on vaja. Küsimus on, kas me oskame pildi kokku panna ja julgeme selle põhjal ka otsuseid teha.

Carmen Kilvits on Eesti maaülikooli keskkonnateaduse ja rakendusbioloogia nooremteadur.