Väide, et kliima on alati muutunud ja loodus on alati kohanenud, on üks fatalistlikumaid kliimamüüte. See on ohtlik just sel põhjusel, et sisaldab tõtt. Maa keskkond ongi pidevalt muutunud ning elustik on olnud korraga nii selle keskkonna kujundaja kui ka kujundatav. Maal on olnud katastroofe, mille käigus suurem osa liikidest kadus. Ometi ei ole evolutsioon katkenud. Elu on leidnud lahenduse ka sellistele olukordadele. Evolutsiooni käigus otsib elu pidevalt uusi viise, kuidas keskkonnamuutustega toime tulla, ja tuleb tunnistada, et on selles päris osav. See tähendab, et bioloogiline mitmekesisus on Maal kujunenud piisavalt suureks, et ka ulatuslike katastroofiliste sündmuste korral on piisavalt ökosüsteemi osi, mis on uutes tingimustes võimelised elu jätkama. Liigid võivad kaduda, kooslused võivad hävida, aga globaalne ökosüsteem jätkab kohanemist.

Maa tekkis umbes 4,5 miljardi aasta eest ja elu on siin olnud vähemalt 3,5 miljardit aastat. Meie jaoks ei ole aga kõige olulisem kogu see pikk ajalugu, vaid viimane mõnisada tuhat aastat, mil Maal on elanud inimene (Homo sapiens). Kui arvestada ka inimese eellasi, mahub meie tähenduslik ajaraam umbes viimase miljoni aasta sisse. Selle aja kliimast on meil jääpuursüdamike ja teiste paleokliima andmete põhjal küllalt hea ettekujutus.

Antarktika jääkilbi puursüdamikud näitavad, et viimase 800 000 aasta jooksul on Maal toimunud kaheksa jääaega. CO₂ kontsentratsioon atmosfääris on kõikunud vahemikus 172–300 ppm (CO₂ molekuli miljoni õhus olevate gaaside molekulide kohta) ning on olnud väga tugevas korrelatsioonis õhutemperatuuriga.¹ 2026. aasta 17. mail mõõdeti aga atmosfääri CO₂ sisalduseks 432 ppm.² See tähendab, et praegune tase on märgatavalt kõrgem kui kogu selle aja jooksul, mil inimene kui liik on kujunenud ja olemas olnud. Viimase 60 aasta jooksul on CO₂ kontsentratsiooni tõus olnud umbes 100 korda kiirem kui looduslik CO₂ taseme tõus isegi viimase jääaja lõpus.³

Tänapäevaga sarnased CO₂ tasemed valitsesid Maal umbes 3–5 miljonit aastat tagasi Pliotseenis. Globaalne keskmine temperatuur oli siis tööstusrevolutsiooni eelse ajaga võrreldes 2,5–4 °C kõrgem ning meretase 5–25 meetrit kõrgem kui 1900. aasta paiku.⁴

Loomulikult õitses elu Maal ka Plio­tseenis. Kuid ta oli teistsugune. Liigid olid teistsugused, kooslused olid teistsugused, rannajooned olid teistsugused. Ja mis meile kõige olulisem: seal ei elanud tänapäevast inimest. Pliotseenis ei olnud põllumajandust, toiduainetööstust, linna­taristut, meditsiini, riike, kindlustusmatemaatikat ega maailmamajandust, mis kõik eeldavad kitsast stabiilsuse vahemikku – piirkonnale omaseid sademeid, viljakaid muldi, prognoositavaid aastaaegu, toimivaid sadamaid ja enam-vähem paigal püsivaid rannajooni.

Meil puudub igasugune alus väita, et Pliotseeni-laadne maailm oleks inimesele sobiv. Me oleme küll väga suure kohanemisvõimega, aga praegusi asustusmustreid arvestades jääks 2,5–4 miljardit inimest aladele, kus kuumus muutuks kas regulaarselt elukorraldust piiravaks või mõnes olukorras isegi füsioloogiliselt ohtlikuks.⁵ See ei tähenda, et kõik need piirkonnad muutuksid hetkega elamiskõlbmatuks. Asi on selles, et normaalne elu hakkab sõltuma elektrist, jahutusest, puhtast veest, tööaja ümberkorraldamisest ja taristust, mille olemasolu ei ole enamikus piirkondades sugugi enesestmõistetav. Ennekõike tähendab selline sõltuvus väga suurt energiavajadust.

Otsene temperatuuritõus ei ole siiski ainus ega ka mitte peamine oht. Nii nagu inimene on kohastunud kindlate temperatuurivahemikega, on seda teinud ka teised liigid. Kui temperatuur, niiskus, sademed ja aastaajad muutuvad kiiresti, ei nihku paigast ainult inimese mugavuspiir. Paigast nihkuvad tolmeldajad, kahjurid, seenhaigused, kalavarud, metsade taastumisvõime, mullaprotsessid, vee kättesaadavus jne. See tähendab ennustamatut nihete ahelat kogu globaalses ökosüsteemis.

Elustik ei ole pelgalt kliimamuutuste passiivne kannataja, vaid on Maa süsteemi osa, mis kujundab atmosfääri koostist, süsinikuringet, veeringet, muldi ja seega ka kliimat. Elustiku jaoks sobiva kliima hoidmine on elu üks omadusi. Elustik suudab teatud piirides reguleerida atmosfääri koostist, sealhulgas kaasa aidata kasvuhooneefekti kujunemisele. Kui meil poleks atmosfääris kasvuhoonegaase, langeks maakera keskmine temperatuur praeguselt 15 kraadilt miinus 15 kraadile.⁶ Ökosüsteemid on kliimasüsteemi osa. Metsad seovad süsinikku, jahutavad maapinda, mõjutavad sademeid, mullad talletavad või vabastavad süsinikku, märgalad võivad olla nii süsiniku lademed kui ka metaani allikad. Ookeanide elustik liigutab süsinikku atmosfääri ja süvavee vahel. Kui elustik kujundab kliimat, siis elustiku kahjustamine kujundab samuti kliimat ja kliimamuutused omakorda kahjustavad elustikku.

Kliima, elurikkus, veeringe, aineringed, mullastik, atmosfääri koostis ja ookeanide hapestumine ei ole eraldi komponendid, vaid on kompleksse süsteemi osad. Neid on käsitletud ka planetaarsete piiridena, mille püsimist teadlased regulaarselt hindavad. Nende piiride sees valitsevad meie tsivilisatsiooni toimimiseks vajalikud keskkonnatingimused. Inimene on praeguseks kahjustanud üheksast sellisest piirist seitset. Teisisõnu: me ei riku mitte ainult loodust, vaid neid tingimusi, millele meie majandus, toidutootmine ja poliitiline kord toetuvad.

Üks Maa elustiku tagasisidemehhanisme kõrgemale CO₂ tasemele on intensiivistuv fotosüntees. Tõepoolest, ökosüsteemid on hakanud rohkem süsinikku siduma. Kui 1960. aastatel neelasid ökosüsteemid ühes aastas umbes 1,2 PgC (miljardit tonni süsinikku), siis 2010. aastateks on see tõusnud 3,1 PgC tasemele.⁷ Samal ajal jäi aastatel 2014–2023 inimtekkelisest CO₂st 48% täiendavalt atmosfääri, 26% neeldus ookeanides ja umbes sama palju seoti maismaal. Seega ei suuda looduslikud süsiniku neelud kogu inimtekkelist süsinikuheidet ära siduda.⁸ Me ootame süsiniku sidujatelt üha rohkem, samal ajal vähendame loodust kahjustades nende võimet seda tööd teha. Me hävitame metsi, kuivendame märgalasid, vaesestame muldi ja kasutame vett üle selle taastumisvõime. See on nagu nõuda kopsupõletikus haigelt, et ta üha kiiremini jookseks, samal ajal sundides teda suitsetama.

Me võime kindlad olla, et ökosüsteemid kohanevad uue kujuneva olukorraga. Ent looduses ei tähenda kohanemine sama, mida tähendab inimesele harjumine väiksema palga, kitsama korteri või ebamugavama töögraafikuga. Looduses tähendab kohanemine, et osa liike kaob, osa liigub uutele aladele, osa kooslusi laguneb ja nende asemele tulevad uued. Planeedi jaoks on see järje­kordne muutus paljude varasemate muutuste reas. Inimkonnale tähendab see toidukriise, sundrännet, haiguste levikut, konflikte vee ja maa pärast ning kasvavat survet riikidele ja rahvusvahelisele koostööle.

Rahvusvaheline kliimapoliitika ei sündinud selleks, et päästa loodust. See sündis arusaamast, et kliimasüsteemi kiire muutus võib hakata murendama toidutootmist, elutingimusi, taristut, ökosüsteemide kohanemisvõimet ja lõpuks ka ühiskonnakorda. Kliimakriis ei tähenda Maa surma, vaid kasvavat survet institutsioonidele, mis vähendavad nälja-, vägivalla- ja sundrändevõimalusi ning ohjeldavad ressursside krabamist.

Elu Maal ei vaja meie kaastunnet. Elu jätkub igal juhul ka siis, kui inimeste maailm taandareneb kõvasti vaesemaks, vägivaldsemaks ja ebakindlamaks. Evolutsiooni eesmärk ei ole tagada inimkonnale õiglast ja mugavat elukeskkonda. Planetaarsed piirid ei kontrolli poliitilisi piire ja fotosüntees ei asenda poliitilist vastutust. Inimese vaatepunktist on väide, et ökosüsteemid on alati kohanenud, üks väga nigel väide. Elu püsib, kuna elu komponendid teevad selle nimel koostööd. Ka Maa ökosüsteem leiab uue tasakaaluasendi. Küsimus on selles, kas meie ühiskond on võimeline olema selle uue tasakaalus oleva ökosüsteemi osa.