Kui Eesti saab mõnes riikide edetabelis kõrge koha, jõuab saavutusega hooplemine kiiresti juhtide jutupunktidesse tõendina, et oleme õigel teel. Kui äsja avaldatud maailma ebavõrdsuse aruandest¹ selgus, et Eestis jaotub sissetulek, vara ja rikkus Euroopa Liidu riikide hulgas kõige ebavõrdsemalt, järgnes millegipärast vaikus. Mis lahti? Kas siis on häbi riiki turundada sõnumiga, et tulge aga Eestisse elama, miljardärid, siin kasvavad teie sissetulekud ja vara kiiresti nagu Ladina-Ameerikas, aga seejuures ohutult?

Faktid andmebaasis on kiretud: jõukaima kümnendiku sissetulek moodustab 41,4% kõigi sissetuleku summast, vaesemale poolele jääb näppude vahele vaid 16,3% kõigest. Sellega on Eesti jõudnud tagasi aastani 2006 valitsenud ebavõrdsuse tasemele, mida vahepeal kahandasid finantskriis ja ehk mingil määral ka poliitilised otsused. Veel kõnekam on varalise ebavõrdsuse kasv. Rikkaimale sajandikule (1%) kuulub tervelt 35% varast (finants-, kinnisvara jm) ning kümnendikule 68%. Elanikkonna vaesema poole käes on kõigest vaevane protsendike kõigist varadest. Ülirikaste, nende, kelle vara loetakse kokku sadades miljonites või miljardites, sissetulekute võrdluses jääb Eesti oma 8,3% näitajaga Euroopas alla vaid Gruusiale (10,2%), kuid ületab Euroopa keskmist (4,5%) ligi kaks korda².

Värskeid andmeid rikastas pankur Rain Lõhmuse (kes ise nimetab end kapitalistliku töö kangelaseks) äsjane intervjuu³, mis küllap peegeldab Eesti ülirikaste üldisemat suhtumist. Tähtis on piruka suurus ja selle kasvatamine, igasugune ümberjagamine aga väär mõtlemine. Poliitilise mõtte liikumist suunas, et „võtame rikkamad kümme protsenti, hakkame neid koorima ja jagame laiali“ peab igal juhul takistama. Kui see ei õnnestu, siis teadagi „see top üks protsent kolib üldse ära“. Siiamaani on õnnestunud ja õigusega nimetab Lõhmus ennast stagnandiks, mitte revolutsionääriks.

Pikk seisak ja muutumatus riigi maksupoliitikas sobib ülirikastele. Arvutada nad ju oskavad. Kui inimesel on saja miljoni eest vara, siis selle maksustamine näiteks protsendiga vara koguväärtusest maksaks talle miljoni aastas. Hoopis odavam on osta muutumatuse poliitikat, näiteks toetades saja tuhandega aastas mõnd erakonda, mis eitab progressiivset maksusüsteemi, ehk hoolitseda poliitikute ja erakondade valikulise kuulmise eest, mis kindlustab ülirikaste personaalpiruka kasvu ka ajal, mil kogu ühiskonna jõukus ei suurene. Kui keegi peaks sirutama ahne käe ülirikka vara suunas, siis kaovad majanduskasv, ettevõtete konkurentsivõime ja töökohad, nagu tavatsevad Lõhmusest pisut leebemas sõnastuses valitsusele regulaarselt meelde tuletada ettevõtlusorganisatsioonid ja nõukojad, kelle mõju poliitilistele otsustele on mäekõrguselt üle vaese rahva huviesinduste omast, kui need ka väljendavad palju suurema inimhulga soove. Ööbikud laksutagu metsas, kuni metsa on, majandus ja poliitika on ainult tõsiste inimeste pärusmaa.

Meelega või kogemata teevad piruka­meistrid siiski loogikavea, kui eiravad majandusteaduses tuvastatut, et sissetulekute ebavõrdsuse mõju majanduskasvule ei pruugigi väga pärssiv olla, aga varaline ebavõrdsus pidurdab kasvu kindlasti. Nagu majandusteadlane Emmanuel Saez juba kümnendi eest tõdes, on ainus viis panna ühiskond toetama progressiivsemat maksustamist tema veenmine selles, et varanduslikul ebavõrdsusel on majanduskasvule hävitav mõju. Seega, soovid suuremat pirukat, maksa rohkem makse.

Kes veenaks, kui majandusteadlastel on ülirikastega võrreldes vaid tühjad peod ehk puuduvad vahendid erakondade mõjutamiseks ning vaesema rahva hulgas on juurdunud pigem kadedusega segatud imetlus rikaste ja ilusate vastu, mitte moraalne hukkamõist⁴. Mida kauem see kestab, seda ülbemaks muutuvad ka poliitikute ja meedia pärjatud ja kummardatud uue majanduse tähelendurid-ükssarvikud, nagu mitme maakonnalinna võimud on sel kevadel kogenud Bolti tõuksiteenuse renditasu kehtestamisel. Kui omavalitsus julgeb tänavaid koormava tegevuse eest nõuda vähimatki hüvitist, läheb Võru näitel esimesena lendu ähvardus „kolime ära ja jääte kõigest ilma“. Ja üleüldse olevat omanikele rikkuse kokkukuhjamine üks kahjumlik tegevus⁵. Seejärel algab juriidiline vintsutamine, mis paneb omavalitsuse valiku ette, kas alluda ettevõtte nõudmistele või saada kaela väikesest renditulust sadu kordi suuremad kohtu­kulud.

Ühiskonna hoiakute muutumine on siiski võimalik. Selles uuringus⁶ ei sattunud Eesti küll vaatluse alla, kuid kui tulevikule mõeldes ikka otsitakse, kellega sarnaneda ja kellega mitte, on siit teri võtta. Uuring näitab, et jõukamas ning väiksema ebavõrdsusega ühiskonnas peetakse ülemäärast rikkust moraalselt hoopis taunitavamaks kui vaesemas ja suurema ebavõrdsusega ühiskonnas. Täiesti veider erand uuringus on Venemaa, mis kuulub pigem viimasesse, ebavõrdsete gruppi, kuid kus ülirikkuse vihkamine ületab kõiki muid riike. Muidu suhtutakse ülirikkusse kõige negatiivsemalt jõukates Euroopa riikides (Šveits, Belgia, Iirimaa), ükskõikne või koguni positiivne suhtumine valitseb aga Ladina-Ameerika ja Aafrika riikides, Ameerika Ühendriigid jäävad umbes keskele. Kelle moodi tahaks Eesti rohkem olla? Kui euroopalikum, siis alustagem iseenese veenmist selles, et kõige edukamate oma õnne seppade maksustamine on vältimatu nii majanduskasvu kiirendamiseks kui ka moraalsetel kaalutlustel. Kui see veendumus kogub piisavalt kandepinda, leiab ta varem või hiljem tee ka poliitilistesse otsustesse.

Toeks avaliku arvamuse kujundamisel on ka maailma ebavõrdsuse aruande muud põhijäreldused. Kliimakriisi põhipõhjusena tavaliselt tähtsaimana märgitava tarbimise kõrval (teatavasti teevad seda kõik ja järelikult on ühtviisi süüdi) on tuvastatud, et tähtsat rolli mängib ka vara ja kapitali omand. 10% maailma jõukamatest varaomanikest tekitab 77% varaga seotud süsinikuheitest ja rikkaim sajandik 41%. Aga kõik pole ainult vaeste teema. Andmed näitavad, et ka progressiivse maksusüsteemiga riikides on tulu/sissetuleku efektiivne maksumäär kõige kõrgem esimese ja teise detsiili tulusaajatel (15–20%), välja arvatud ülirikastel ja miljardäridel, kelle efektiivne maksumäär näidisriikides (Holland, Prantsusmaa, Hispaania) langeb järsult kõige vaesemate tulusaajate tasemele (0–5%).

Õiglane või mis, peaks ka Eesti jõukam 20%, kel nimi ja autoriteet ning ühtlasi suurem mõju avalikule arvamusele, küsima endalt ja eriti endast veel liiga palju rikkamatelt, kellega kokku puutuvad, mitte nende kui imelaste ees koogutama. Ainult nii jõuab sõnum lõpuks ka erakondadesse, kus seni domineerib ülirikaste ostetud seisukoht, et maksudest võib rääkida ainult vähendamise kontekstis. Võib ka käega lüüa, sest rahvatarkuse järgi ei saa santi kõndima sundida, kuid sel juhul ei pääse küsimusest, miks just sandiklubid peavad riiki juhtima, kui 95% kodanikest ehk parteitud kõnnivad täitsa vabalt.