Hüpnoos on vastuoluline mõiste. Kreeka keeles tähendab ὑπνος küll und, kuid uinumise või magamisega pole hüpnoosil mingit seost. Hüpnotiseeritud inimene on erakordselt vastuvõtlik sugestioonile, tema ootus koondub kitsasse lõiku, jättes kõik muu tähelepanuta. Hüpnoosile allumiseks peab hüpnotiseeritav selleks aga valmis olema. Magajal vajalik valmisolek puudub. Nagu on selgitanud psühholoog Michael D. Yapko, võib hüpnoos olla väga õrn, nii et seda on raske eristada tavalisest ärkvelolekust.¹ Hüpnotiseeritu võib küll ümbrusest täielikult välja lülituda, aga transsi langema ta ei peagi, sest hüpnoos avaldab psühholoogilist ja füsioloogilist mõju ka ilma selleta. „Hüpnoos on neutraalne fenomen,“ kirjutab Yapko, „mis võib tekitada hulgaliselt erilaadseid kogemusi, ning olenevalt tagajärgedest võib neid pidada kas kasulikeks või kahjulikeks.“² Mõistagi peab hüpnoosi kasutav terapeut arvestama patsiendi enesepildiga, sest sisendada ei saa midagi sellist, mis inimese enesehinnagule vastu räägiks.

Hüpnokraatlik võim põhineb just õrnal, lakkamatult indutseeritud hüpnoosil. Ajutised katkestused seda ei häirigi. Viibitakse püsivas, ärkvelolekule väga lähedases seisundis, mille sisuks on ebamäärane ootus. See ootus koondab endale kogu tähelepanu, aga ei vii kunagi täitumiseni, sest täitumine tähendaks protsessi lõppu. Täitumise asemel külvab hüpnosfäär järjest uusi lubadusi, mis omakorda täitumata jäävad. Nõnda saabki elada püsivas iharingluses, latentses erutusseisundis, mille tsüklitel loomulikku lõppu olla ei saa. Uus ootus algab alati juba enne täitumist, olevik muutub kujuteldava tuleviku ooteruumiks, kust iialgi ei väljuta. Uurimuste järgi muutuvad lapsed hüpnotiseeritavaks juba viienda eluaasta paiku, vastuvõtlikkus jõuab haripunkti seitsme kuni üheksa aastaselt ning langeb siis mõnevõrra, jäädes täiskasvanutel enam-vähem ühtlasele tasemele ilma suuremate muutusteta.³ Igapäevased tähelepanekud paistavad seda nüüd kinnitavat. Küllap on paljud vanemad näinud rambeid, kummalises hämus viibivaid lapsukesi, kes veel enne uinumist visalt ekraani jälgida püüavad, liigutades aeglaselt pöialt; ärgates on aga lapse esimene mõte, kuidas pääseda võimalikult ruttu tagasi hüpnosfääri. Sama režiim toimib vaevumärgatava langusega edasi teismelistel. Hüpnootiliselt mõjuvad isegi kohtamisportaalid, ehkki elukaaslase leidmine võib siin protsessi ajutiselt katkestada. Ometi on katkestus näiline, sest hüpnosfäär toodab lõputult uusi sisusid ning imelihtne on söösta taas täitumatute ootuste lainele.

Klassikalise hüpnoosi ja tänase hüpnosfääri vahel on siiski üks oluline erinevus. Kliiniline hüpnoos koondab küll tähelepanu ühele kitsale lõigule, aga ei tükelda seda, mistõttu hüpnoosist väljudes naastakse oma tavaliste toimingute juurde. Kui hüpnoosi eesmärgiks on ravi, annab ta kindlalt määratud tulemuse ja rohkem pole hüpnoosi tarvis. Seega jääb tähelepanuvõime ise puutumata. Hüpnosfäär seevastu mõjub tähelepanu lammutavalt. Pidev edasikerimine, hakitud stimulatsioon häirib keskendumist, muutes tähelepanu püsituks, hüplikuks, fragmentaarseks. Hakitud tähelepanu on hüpnosfääris uitav maius, tooraine, mida jahivad algoritmid, et see kaubaks muuta. Seetõttu ongi hiljuti tekkinud „tähelepanu sõprade“ liikumine, mis on kuulutanud tähelepanu omaette ökosüsteemiks ja taotleb selle õiglast kohtlemist. Tänavu ilmunud manifestis „Attensity!“ leiavad aktivistid, et tähele­panu vahetamine rahaks toob alati kaasa hävingu. Seepärast tuleb kaitsta meie mitte-ebainimlikkust (non-inhumanity), rõhutades pidevalt, et meie olemist ei saa taandada kaubastatud andmeteks. Samas ei taheta tehnoloogilist arengut ka tagasi pöörata. Vaja on ainult abinõusid, mis seisaksid vastu tähelepanu ekspluateerimisele. Tähelepanu ei ole lihtsalt kognitiivne kategooria, vaid poliitiline mõiste, sest nõuda tuleb tähelepanu vabastamist andmepankade ja algoritmide orjusest. Sündima peab uut tüüpi poliitiline olend homo attentus, kes kukutab vana vaate­­mängu­ühiskonna ja pühendub tähelepanu emantsipatsioonile. Selleks tuleb kõigepealt hakata looma vabastatud alasid, tähelepanu templeid, kus tähelepanu oleks kaitstud ja hoitud. Nende templite eelkäijad on juba olemas, sest raamatukogud ja muuseumid olid möödunud sajandil just seesugused tähelepanuhoidjad. Uute templite loomisel tuleb senisest mudelist lihtsalt edasi minna.⁴

Aktivismil on oma tugevad ja nõrgad küljed. Tugevad küljed on ilmsed: iga vastupanuliikumine hakkab otsekohe ehitama kogukonda, mis ajapikku võib kasvada ja haruneda, tekitades uusi kogukondi. Isiklikud sidemed püsivad kaua, need võivad ulatuda üle mitme põlvkonna. Kui aga toimitakse hüpnosfääris, varitsevad aktivismi mitmesugused ohud. Vastupanu saab estetiseerida, muutes selle poosiks, omaette elustiili näiteks. Kui elustiil on loodud, saab protesti esitada mänguna, mille tulemusi võib mõõta. Seejärel omandab süsteemne kriitika isikupärase värvingu. Tekib uus bränd, mida võidakse turundada, müüa ja osta. Viimaks läheb uus bränd viraalseks, sellest saab hõlpsasti levitatav sisu. Vastupanu on muutunud performatiivseks, see on nüüd hüpnokraatliku võimu osa. Poliitiline tähendus on aga kadunud, sest uus bränd sarnaneb iga teisegi brändiga, osaledes ikka sellessamas tähelepanu ekspluateerimise protsessis.

Ainus lahendus on nn hämar vastu­panu, mis jääb tähelepanu küttimise varjualale. Otsest vastandumist pole sel juhul vaja, see oleks isegi kahjulik. Sidusat arutelu on üldse kasulikum vältida. Selle asemel on soodne kasutada paradokse, mis ei loo koherentset sünteesi, vaid vastuoludest koosneva reaalsuse. Kaoses ei pea tekitama korda, sest kaos ise ongi vabaduse allikas. Igast identiteedist saab vormida sisu, mille saab panna ringlema hüpnosfääri. Kui aga selget identiteeti ei ole, on sisu luua raske. Mida sel juhul teeksid tähelepanu templid? Nende roll on katkestada ebamäärase ootuse pidevus. Lakkamatu latentse erutusseisundi asemel pakuvad templid piiratud, lõplikke naudinguid, mida sisuks muuta enam ei saa, sest kujuteldavat tulevikku enam ei ole. Ootus on täitunud. Lummus on hajunud, tähelepanu on nüüd vaba. Sellisesse templisse mahub isegi sugestioon, tõeline hüpno­teraapia.