Enam Sa minult vist küll kirju ei oota. Aga mine sa neid taevaseid asju tea. Kirjutan Sulle siiski. Tunnen, et pean.
Käisime tütre ja tütretütrega Pärnu Endlas vaatamas kogu pere muusikalist muinaslugu „Nösperi Nönni Natuke“.
Sind ei ole enam 19 aastat, aga Su muinasjutust on Kristiina Jalasto-Kallas ja Tiina Mälberg teinud lavastuse. Sa ei usuks oma silmi ja kõrvu! Mäletan väga hästi, kui rääkisid oma raamatute kirjastamisest: kui kaua see nõukaajal aega võttis ja kuidas Su näidendit ei lavastatudki. Aga nüüd äkki Endla teater võttis „Nösperi Nönni Natukese“ siiski käsile.
Sinavate kauguste taga,
maade ja mägede taga,
soode ja rabade taga
olnud ennemuistsel ajal,
siis, kui kõik linnud ja loomad
kõnelnud alles inimestega ühist keelt,
üks õieti iseäralik maa.
Etendus algab Sinu muinasjuturaamatu algussõnadega. Jutustajad (Ireen Kennik, Karin Tammaru ja Kati Ong) on linastes körtides, veeretavad lõngakerasid.
Eesriie avaneb ja laval on Nösperi Nönni looduse rüpes kodu nõiapaja, usside ja musta kassiga. Väga sarnane Silvi Väljali illustratsiooniga Su raamatus. (Puuduvad vaid ühe jalaga toonekurg ja öökull.) Nönn on ilus oma hallilokilise juuksepahmakaga (Kleer Maibaum). Aga ärgem unustagem, et ta on nõid. On tõesti. Asjalik, jagab käsklusi, pobiseb nõiasõnu.
Korraga on ta kõrval vana kuningas (Tambet Seling), kellega algul tõredast jutust koorub välja kunagine lähedus. Kõlab „Rabalaul“ (August Sang):
Mis oleks, kui üksteise süles
nüüd laukasse upume?
Suvel pinnale saadame üles
siis hälliva kupu me.
Lase juuste lõhnavas paisus
peidan õnnest hõõguva pea.
Meil kahel on üksteise kaisus
siin raba servalgi hea.
Kuningas on viisakas ja tänab Nönni kõikide varasemate kordade (saalis väike rahulolev kahin, publik koosneb peamiselt lastest, kes kuulavad vaikselt) ja ka tänase eest.
Järgmises pildis teebki Nönn mullast väikesi käpakesi, segab sisse omaemarohtu ja tütrejuurt, kaislakoort ja kailusid, natukene nabajuurt, tükikese õitsvat tahtapuud. Nönn kõneleb rästikutele, et ta teeb kollasest vesikupust titte.
Ja usu, Emme-Sii, see „titt“ sünnibki, on kohe suure tüdruku sarnane, pistab kilgates naerma. Luisa Lõhmus Natukesena on täpselt Silvi Väljali joonistatud nõiatüdruku näoga. Natuke on särav kui päike ja seda rõhutab kollane kahar kleit, mis kui loodud väga liikuvale, painduvale, tantsisklevale nõiatütrele.
Ja siis läheb see lugu kõik edasi nii, nagu Sa kirjutasid seitsmekümnendate keskel, kui sündis mu esimene laps. Küll need olid toredad lood! Sa veel ütlesid, et pead nüüd kähku poistele hakkama jutte verpima.
Aga eks see vana kuninga ja Nönni lugu ole ju lüüriline ning sobib näidendisse. Kust see kuputütreke siis ikka alguse saab? Ja kui kenasti need laulud kõik kõlavad! (Lavastuse helilooja on Mingo Rajandi.)
Kohe selgub aga, et Natuke pole tavaline nõiatütar: ei taha ta nõiduda kassile kärnasid, ei saa luuaga lendamisega hakkama. On ta liiga hea nõia kohta?
Vahvalt on edasi antud, kuidas kaks rästikut ja must kass Natukesele nõiaõpetusi jagavad. Usse ja kassi liigutavad näitlejad nagu nukke nukuteatris.
„Põkkadi sümra terhibei, hakke-hakke vislapei“ – nende nõiasõnade abil püüab Natuke luuaga lendama õppida. Sõnad õpib ära, aga lennatud ei saa, ei hooligi. Natukese laul heliseb üle metsa:
Täna kevade täidab mu meele, kasemahl nagu armastus maitseb. Täna valmistub rändlind vist teele kuskil kaugel, kus apelsin õitseb. Ja siis juba Nönniga koos:
Ja metsade üle on taevas, helkiv päikese tulisest tarmust: iga pisike pilveke naerab – vana maakera jälle on armund. (Kersti Merilaas) Sinu lemmikaastaaeg oligi kevad. Ja just kevadel peab seda etendust vaatama. Laulud lendavad otse taevasse ja tõstavad vaatajadki kõrgemale argipäevast. Kevad tuleb salamisi.
Nösperi Nönni 700aastane aeg saab otsa ja „prahmat lörüü“ ning lahvatava tuleleegi saatel kaob vana nõid olematusse.
Natuke jääb üksi ja natukese hirmu tõrjumiseks otsustab ta laulda. Jälle kõlab imeline muusika ja noore Natukese õrn hääl:
Kolm korda kuskil hõigati ja puude ladvus kustus kaja – tuul nagu pooleks lõigati ja öö sai ümber väikse maja. All koplis kasest kaseni käiks udunimbuses kui jumal ... Ah, keerduda mind lase nii su jalge ümber nagu humal. Muidugi mäletan seda Kersti Merilaasi luuletust „Öö“, mida oma õpilastega lugesime. Ja paljusid teisi luuletusi, mida me koos Sinuga lugesime.
Siis aga saabub hommik ja esimeseks nõuküsijaks on noor kuningas (Oskar Seeman). Natuke teeb kuninga ees kauni kummarduse, käed selja tagant kõrgusse hõljumas. Selgub, et ka vana kuningas on läinud taevastele teedele.
Natuke ei soovita vange hukata (vabastatud vang ei ole vabastaja vaenlane), ei soovita kuningapojal sõjateed alustada. Muidugi sekkuvad õukondlased (Karin Tammaru ja Tambet Seling), kel on teine arvamus. Vahvates kostüümides õukondlased esinevad ka kuningliku hobuse pea ja sabana.
Kuningapoja „Avalaul“ kõlab juba kevade triumfina:
Ja taevas on kõrge, ja taevas on lai,
ja mägedel virvendab valgus,
ja väljadel õitseb ja hõiskab mai –
suur Põhjamaa suve algus.
(Kersti Merilaas)
Kui vaenuväed on taganenud, tahab noor kuningas oma elu kohta rohkem teada saada, kutsub kõige paremat nõu andnud Natukest lossi elama. Natuke aga keeldub – kuhu ta oma kassi ja rästikud siis paneks? Nõiatütar soovitab kuningapojal kuulata oma südant, seda ju õpetas ka Nösperi Nönn, vana nõid, Natukese ema.
Natuke vaatab kuningapoja südamekätt ja lausub, et too saab õnnelikuks, aga … Järgnevad vihjed suurele peole, kus kuningapoeg peab paljude neidude seast leidma oma õige. Otsene vihje – sel tüdrukul on peas elava päikese värvi ehe, mida kellelgi teisel ei ole, ja ta tuleb sulle ise vastu! Seda öelnud, tulevad Natukesele, suurte soode kaunile väikesele lillele, nagu kuningapoeg teda nimetab, pisarad silma. Südametarkuse tundja arvab, et need on hoopis naerust, nõiad ju ei nuta.
Samal ajal, kui Natuke on sättinud endale pähe vesikupuehte, astub kuningalossi võõramaa printsess, peas ehtsast kullast kroon. Kuningapoeg on eksitatud, kutsub printsessi tantsule.
Minna midagi nõudmata udu hõbedast kingis, käia kuhugi jõudmata rohu rohevas ringis, mesilindele jagada viimsed lahtuvad leinad, mooniväljadel magada, ümber sinised seinad. (Kersti Merilaas) Järgmisel hommikul on lossi ette tekkinud tiik väikese võluva vesikupuga. Kuningatütar soovib seda endale, aga muinasjutuvestjad lõpetavad jutu hetkel, kui kuningatütar sirutab käe kupu järele.
Ja see muinasjutt saigi läbi.
Sest lavastusest õhkub headust, rõõmu, mängulusti, kevadeootust ja lootust paremale elule. Su omal ajal väga populaarsetest „Kadri“ ning „Kasuema“ raamatust on Aidi Vallik ja Andres Dvinjaninov teinud lavastused Tartus Emajõe suveteatris. Nii et ära ütle, et lootust ei ole …
Kui mõtlen Su muinasjuttude, aga ka „Kadri“ ja „Kasuema“ peale, siis ongi seal peamine just headus! Need on inetu pardipoja ilusaks luigeks saamise lood, aga seda just iseenda muutumise, sisemise ilu ja eetiliste väärtuste kaudu. Ühendab ka hoiak, et tähtsam on anda kui saada: mitte olla ahne, mitte väärtustada materiaalset, vaid inimhinge saladusi ja toetavaid suhteid. Ning tõdemus, et inimene ei saa kõike, mida soovib – ta peaks olema rahul sellega, mis ta saab. Ja tundma ära oma õnne.
Õnn on ka see, kui lapselaps mängib kodus nähtud näitemängu stseene ja tantsib, soovides sarnaneda Natukesega, kelle tants ja kogu liikumine oli imekerge ja kaunis.
Lõpetan kirja Su enda sõnadega: „Tänulik meel on õnnelikkude osa. Aga tänamatud võõranduvad puhtast rõõmust.“
Silvia Mälksoo,
Sinu kunagine väike Nõiatüdruk
