Vahetult enne Nobeli auhindade jagamise hooaega armastatakse meie ajakirjanduses arutleda, mitu korda on kirjandusauhinnale esitatud Jaan Krossi või Jaan Kaplinskit ja mis olid ikka need mõjutegurid, miks nad sellest ilma jäid. Vähem teatakse seda, et Nobeli keemia ja füsioloogia- või meditsiiniauhinnale on korduvalt esitatud üht eesti päritolu teadlast, peptiidiuurijat Viktor Mutti, kelle viljakam tegevus möödus Rootsis.

Viktor Mutt (29. XII 1923 – 9. IX 1998) oli biokeemik ja arstiteadlane, kelle teadlaskarjäär kujunes Karolinska instituudis. Ta põgenes Teise maailmasõja keerises Eestist Rootsi, õppis seal arstiks ja kaitses 1959. aastal doktoritöö sekretiini puhastamise teemal. Sellest algas erakordne teadustee, mis viis ta bioaktiivsete peptiidide uurimises maailma tippu.¹

Viktor Muti suurim teaduslik saavutus oli bioaktiivsete peptiidide eraldamine, puhastamine, aminohapete järjestuse määramine ja iseloomustamine ajal, mil see töö oli tehniliselt väga keeruline. Teda peetakse XX sajandi üheks olulisemaks peptiidhormoonide ja neuropeptiidide uurijaks. Tema töö tulemusel avastati või kirjeldati enam kui 50 looduses esinevat bioaktiivset peptiidi. Nende seas olid mitmed seedekulgla hormoonid ja neuropeptiidid, mis muutsid arusaama organismi signaalmolekulidest. Muti teadustöö aitas kinnistada arusaama, et peptiidid ei ole pelgalt perifeersed hormoonid, vaid toimivad ka närvisüsteemi virgatsainetena.²

Kui Nobeli auhinnast ilmajäämine välja arvata, sai Mutile osaks kõrgeimal tasemel rahvusvaheline tunnustus. Viktor Mutt valiti 1983. aastal Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeks ja 1986. aastal USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks. 1990. aastal nimetati ta Tartu ülikooli arstiteaduse audoktoriks. 2024. aastal rõhutas Eesti Teaduste Akadeemia Viktor Muti 100. sünniaastapäevale pühendatud konverentsiga, et tegu oli silmapaistvaima Eesti päritolu biokeemikuga, kelle töö mõju ulatub tänapäeva neuroteaduse ja peptiidibioloogia alusteni.³

Et teadlased korraldavad oma tuntud ja mõjuka kaasmaalase mälestamiseks, tema ajaloolisele panusele valguse heitmiseks konverentsi, võib pidada tavapäraseks. Küll aga on kaunis tavapäratu, et ühe eesti juurtega teadlase auks ja mälestuseks korraldas teadussümpoosioni ka Viktor Muti koduinstituut, üks maailma juhtivaid meditsiinikeskusi, kes ühtlasi väljastab ka Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda.⁴

On kummaline, et meie meedias ei ole oma valdkonna globaalsest raske­kaallasest Mutist pea üldse räägitud. Ülo Langel jagas lahkesti oma 2003. aastal ilmunud artiklit „Eesti teadlane, kes jagas Nobeli preemiaid“.⁵

Kes oli Viktor Mutt?

Viktor Muti sünnikohana on mainitud kaht varianti. Kindel on see, et Muti lapsepõlv ja varane haridustee olid seotud Tartuga. Hans Jörnvalli andmetel sündis ta Kiidjärvel ja sai esmase hariduse Tartus, kuid mitmed hilisemad allikad nimetavad sünnikohana Tartut. Ettevaatlikus sõnastuses saab seega öelda, et Viktor Mutt sündis 1923. aastal Eestis ja kasvas üles Tartu haridus- ja kultuuriruumis.¹

Detailina lapsepõlvest tuleb märkida, et Viktor Mutt veetis osa aega New Yorgis, kus tema isa töötas Eesti Vabariigi diplomaatilise teenistuse koosseisus. See tähendab, et Muti varases elus põimusid Eesti ja rahvusvaheline kogemus juba enne sõda. Tulnud tagasi Eestisse, lõpetas ta 1943. aastal Tartus gümnaasiumi humanitaarharu.

Teine maailmasõda katkestas selle tavapärase elukäigu. 1943. aasta sügisel põgenes Viktor Mutt Eestist Soome ja umbes aasta hiljem liikus sealt edasi Rootsi. Jörnvalli andmetel saabus ta pagulasena Rootsi 1944. aasta sügisel. Oma esimesel Rootsi-aastal töötas Mutt Stockholmi lähedal talus. Sealt avanes talle juhuslik, kuid otsustava tähtsusega tee teadusse, tal soovitati pöörduda Karolinska instituudi teadlase, soome päritolu Rootsi arsti ja biokeemiku Erik Jorpesi poole, kelle labor oli tuntud sõjapagulaste aitamise poolest. Mutt läkski Jorpesi ukse taha ja küsis tööd.

Viktor Mutt oli õnnega koos, et ta sattus just Erik Jorpesi juurde. Sõjapõgenikuna uude riiki jõudnud noorel mehel oli vaja mitte ainult tööd, vaid ka teaduslikku kodu, ja Jorpesi labor pakkus talle mõlemat. See oli keskkond, kus valitses tugev valgu- ja peptiidikeemia uurimise traditsioon, kus osati töötada keeruliste bioloogiliste materjalidega ning kus laboritöö ei tähendanud pelgalt tehnilist rutiini, vaid sissejuhatust suure teaduse mõtteviisi juurde. Just seal õppis Mutt ära kannatliku, täpse ja suuremahulise biokeemia alase töö, millest hiljem sai tema enda teadustöö tunnusmärk. Erik Jorpesi mõju ei seisnenud ainult juhendamises, vaid selles, et ta avas Muti ees terve uurimismaailma – Karolinska interdistsiplinaarse teaduskeskkonna, kus biokeemia, füsioloogia ja meditsiin tihedalt kokku puutusid. Nii sai Mutist mitte lihtsalt tubli laborant või uurija, vaid teadlane, kes suutis hiljem üles ehitada oma erakordselt viljaka peptiidi­uuringute programmi. Just Jorpesi juures saadud kool ja Karolinska keskkond andsid talle vahendid, distsipliini ja ambitsiooni, mille najal ta jõudis bioaktiivsete peptiidide uuringutes maailma tippu.

Nii algas Muti elutöö Stockholmis Karolinska instituudis. Esialgu töötas ta laboritehnikuna, tehes rasket ja praktilist biokeemilist tööd. Samal ajal õppis ta edasi. Tomas Hökfelti meenutuste järgi omandas Mutt Karolinskas arstiteadusliku kraadi 1953. aastal ja kaitses 1959. aastal doktoriväitekirja sekretiini puhastamise teemal. Jörnvall lisab, et selleks pidi Mutt töötama päeval laboris ja õppima õhtuti, läbides Rootsis uuesti ka loodusteadusliku gümnaasiumitaseme ettevalmistuse.⁶

Pärast doktorikraadi kaitsmist kujunes Muti akadeemiline tõus Karolinskas järk-järgult. 1960. aastal sai temast noorem õppejõud-teadur, 1970. aastal kaasprofessor ja 1979. aastal biokeemiaprofessor. Karolinska instituudis mööduski kogu Muti teadlaskarjäär. Ta ei olnud rändav akadeemiline persoon, kes liigub ülikoolist ülikooli, vaid teadlane, kelle elu ja töö keskpunkt jäid aastakümneteks Stockholmi ja Karolinskasse.

Viktor Mutt abiellus Birgitta Werneriga, kellest sai tunnustatud lastearst ja Karolinska haigla toksikoloogilise erakorralise abi keskuse rajaja. Neil sündis kaks last, Valter ja Maria. Jörnvalli meenutustest tuleb välja nende kodu atmosfäär, mis oli soe, külalislahke ja teaduslikult elav ja kus sageli käisid kolleegid ja külalisteadlased.

Mutt elas ja töötas põhilise osa oma elust Rootsis, kuid tema eesti päritolu jäi alati tema identiteedi osaks. Eesti teadlased olid tema juurde alati oodatud. Viktor Muti laboriga tegid viljakat koostööd Tartu ja Stockholmi ülikooli emeriitprofessor Ülo Langel, akadeemik ja Tartu ülikooli professor Jaak Järv jpt. Teaduste akadeemia president Mart Saarma meenutab, et tal on kahel korral olnud võimalus Muti laboratooriumi külastada. Eesti teadlastest on kõige kauem Viktor Muti laboris töötanud biokeemik Rannar Sillard, kes töötas koos temaga alates 1989. aastast kuni Muti surmani ja on avaldanud koos temaga 16 teadusartiklit peptiidide eraldamisest, puhastamisest ja uurimisest.

Viktor Mutt suri 9. septembril 1998 74 aasta vanusena. Hökfelti meenutuste järgi oli ta sõna otseses mõttes lõpuni aktiivne: osales veel samal päeval Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia kohtumisel. Muti surmaga lõppes üks erakordne teadlasetee, kuid mitte tema töö mõju – otse vastupidi, tema laborist alguse saanud projektid ja materjalid elavad edasi veel palju aastaid.

Teadlane Viktor Mutt

Viktor Mutt oli ennekõike avastaja-vundamendilooja. Ta ei olnud lihtsalt viljakas biokeemik, vaid teadlane, kes aitas üles ehitada terve bioaktiivsete peptiidide uurimisvälja. Hans Jörnvall on nimetanud teda lausa „hiiglaseks bioaktiivsete peptiidide vallas“: tema laboris avastati või kirjeldati struktuurselt üle 50 loodusliku bioaktiivse peptiidi, nende seas sekretiin, koletsüstokiniin, VIP, GIP, PYY, neuropeptiid Y, galaniin jpt. See ei ole pelgalt muljetavaldav nimekiri suurest hulgast avastustest, vaid arenes ka uus arusaam sellest, kuidas organismi eri süsteemid – soolestik, aju, närvisüsteem, endokriinsüsteem ja immuunsüsteem – omavahel keemiliste signaalide kaudu suhtlevad. Duan Chen ja kaasautorid rõhutavad, et Viktor Muti teadustöö asetas seedekulgla endokrinoloogia ja neuropeptiidide neurobioloogia kindlale teaduslikule alusele.⁷

Viktor Mutt oli teadlane, kelle mõju ei piirdunud tema enda instituudiga, vaid kandus edasi rahvusvahelisse uurimisvõrgustikku. Mitmed allikad on rõhutanud, et ta varustas oma puhastatud peptiididega lahkelt laboreid üle kogu maailma. Muti helde peptiidide jagamine teistele laboritele oli otsustava tähtsusega paljudele hilisematele uuringutele gastroenteroloogias, endo­krinoloogias, neurobioloogias ja diagnostikas. Mutt ei kogunud avastusi endale, vaid lasi neil teaduses edasi elada. See on suure teadlase tunnus.

Kuid Mutt ei olnud ainult pelgalt laboriinimene, vaid ka teadmiste edasiandja. Õpetajana oli ta inspireeriv, kiire tempoga kirglik loengupidaja, kuid samal ajal tudengitega kannatlik. Ta ei loonud üksnes molekule käsitlevat teadmist, vaid kujundas ka inimesi, kes selle teadmisega edasi töötaksid.

Viktor Muti teaduslikud avastused

Alustada tuleb kõigepealt sekretiinist, sest just sealt algas Muti suur teaduslik tee. Sekretiin oli teada juba XX sajandi algusest, kuid selle keemiline olemus jäi aastakümneteks segaseks. Mutt oli see, kes suutis sekretiini lõpuks puhastada ja näidata, et tegemist on 27 aminohappest koosneva peptiidiga. See oli väga suur läbimurre, sest sellega lahendas ta ühe klassikalise biokeemilise mõistatuse ja tõestas, et seedekulgla hormoonid on tõepoolest määratletavad peptiididena. See töö sai ka tema doktoriväitekirja aluseks.

Järgmine suur avastuste rida puudutas seedekulgla hormoone. Muti labor kirjeldas koletsüstokiniini (CCK), näidates, et just see peptiid vastutab ka varasema oletatava „pankreotsümiini“ toime eest. Teisisõnu, Mutt aitas kokku viia kaks varem eraldiseisvaks peetud hormonaalset toimet ühe konkreetse molekuliga. Samuti selgitas ta selle hormooni amiidiosa. See oli oluline mitte ainult ühe hormooni mõistmisel, vaid kogu hormoonide biokeemia seisukohast.

Samasse suurde avastuste lainesse kuulub glükoosist sõltuv insulinotroopne polüpeptiid (GIP). Muti töörühm aitas selle peptiidi puhastamisele ja iseloomustamisele otsustavalt kaasa ajal, mil otsiti ainet, mis pidurdaks maohappe sekretsiooni. Hiljem selgus, et GIP on palju laiemalt tähtis inkretiin.⁸ Kuigi tänapäeva hittravim Ozempic põhineb mitte GIP-l, vaid teise inkretiini, glükagoonitaolise peptiid-1 (GLP-1) analoogil semaglutiidil, pärineb ka see ravim inkretiiniuuringute teadustraditsioonist, mille kujunemisse Muti töö oli andnud suure panuse. Veel otsesemalt seostub GIP tänapäeva 2. tüüpi diabeedi ja kaalulangetusravimi tirzepatiidiga.⁹

Väga suur avastus oli ka VIP, vasoaktiivne intestinaalne peptiid. Mutt ja Sami I. Said määrasid selle struktuuri 1970. aastate alguses. VIP osutus hiljem väga mõjukaks molekuliks, millel on roll veresoonte laienemises, seedekulgla regulatsioonis, närvisüsteemis ja rakukaitses. Just selle avastuste kaudu hakkas selguma, et soolestikust leitud peptiidid ei ole kitsalt „seedimise molekulid“, vaid palju laiema toimega signaalmolekulid.

Üks Viktor Muti suuremaid panuseid ongi see, et tema töö suunas peptiidiuuringute tähelepanu soolestikust ajju. Ta ei jäänud seedekulgla hormoonide juurde, vaid liikus edasi peptiidideni, mis osutusid oluliseks ka närvisüsteemis. Selles reas on väga tähtsad PHI, PYY, NPY ja galaniin. Just need avastused tegid Mutist ühe neuropeptiidide ajastule alusepanija.

Sekretiini-glükagooni peptiidiperekonda kuuluv PHI (peptiid histidiin isoleutsiin) aitas laiendada arusaama peptiidide tekkest ja sugulusest. See ei olnud lihtsalt uus aine, vaid vihje sellele, et organism toodab aktiivseid signaalmolekule eelvalkudest, mis oli tolle aja kohta uus mõtteviis.

Peptiidi YY (PYY) seostatakse seedekulgla talitluse, söögiisu- ja ainevahetuse regulatsiooniga. See peptiid on tänapäevalgi tähtis küllastustunde uurimisel. Muti labori vaatekohast on see üks neist avastustest, mis sidusid seedekulgla endokrinoloogia hilisema metaboolse regulatsiooni uurimisega.

NPY ehk neuropeptiid Y on Muti kõige kuulsamaid avastusi. See peptiid on inimese ajus ja autonoomses närvisüsteemis virgatsaine, mis mõjutab märkimisväärselt söögiisu, soodustades energia salvestamist rasvana; aitab leevendada ärevust ja reguleerib organismi vastupanuvõimet stressile; mõjutab veresoonte toonust, energiabilanssi ja autonoomse närvisüsteemi regulatsiooni.

Juba see, et Mutt andis peptiidile neutraalse nime – neuropeptiid Y sai oma nime selle järgi, et selle valguahela kõige viimases otsas asub aminohape türosiin (Y) –, näitab tema mõtteviisi biokeemikuna. Ta eelistas nimetusi, mis ei „lukustaks“ peptiidi liiga vara ühe oletatava funktsiooni külge.

Galaniin on samuti Muti üks tähtsamaid avastusi. Tomas Hökfelti hilisem töö näitas, kui suureks teaduslikuks avastuseks see kasvas: galaniinist sai oluline uurimisobjekt valu, stressi, meeleolu, õppimise ja mälu uurimisel. Ka selle nimetuse valis Mutt molekuli ehituse põhjal: nime andsid ahela alguses asuv glütsiin ja lõpus asuv alaniin. Galaniin on hea näide sellest, kuidas Muti laborist tulnud puhas biokeemiline leid kasvas hiljem välja suureks neuroteaduslikuks teemaks.

Oluline on ka see, et Mutt ei avastanud ainult üksikuid „peahormoone“, vaid ka erinevaid vorme ja eelvorme. Näiteks kirjeldas tema labor mitut koletsüstokiniini vormi, somatostatiin-28 ning hiljem mitmesuguseid peptiidide alavorme ja liigivariatsioone. See viis väga tähtsa arusaamani, et hormoonid ei sünni organismis alati valmis kujul, vaid tekivad eelvalkude järkjärgulise töötluse käigus. See oli tähtis samm posttranslatsioonilise töötluse mõistmises.

Muti teaduslik panus ei olnud ainult konkreetsete peptiidide avastamine, vaid ka uute avastuste meetodi loomine. Koos Kazuhiko Tatemotoga töötas ta välja keemilise meetodi, millega saab otsida looduslikke peptiide nende ahela lõpus asuva kindla märgise (amiidi) järgi (C-terminaalne amiid). See osutus murranguliseks, sest ligikaudu pool bioaktiivsetest regulatoorsetest peptiididest kannab just sellist modifikatsiooni. Meetod viis uute peptiidide avastuste tulvani. Mutt ei avastanud ainult aardeid, vaid leiutas ka parema aarde­kaardi.¹⁰

Muti avastused jätkusid ka tema karjääri hilisemas faasis. 1980. aastatel avastas ta koos kolleegidega mitu uut peptiidi, sealhulgas kardiodilatiini, neuropeptiid K ja pankreastatiini. Viimane neist oli eriti põnev leid, pankreastatiin seob peptiidid otseselt kõhunäärme ja ainevahetusega. Sai selgeks, et tegu pole lihtsalt soolehormoonidega, vaid osaga keha palju suuremast juhtimissüsteemist.

Muti töö ei piirdunud ainult seedekulgla ja neuropeptiididega. Tema hilisemad uurimused liikusid järjest enam immuunsuse ja organismi kaitsemehhanismide suunas. Ta panustas ka antibakteriaalsete peptiidide ja kaasasündinud immuunsusega seotud molekulide avastamisse. See kinnitab, et Mutt mõistis peptiide kui organismi universaalseid regulaatoreid, mitte ainult hormoone kitsas mõttes.

Ta ei jäänud loorberitele puhkama, vaid otsis uusi bioaktiivseid molekule kuni elu lõpuni, oma karjääri lõpuaastatel avastas Mutt veel mitu uut molekuli (PEC-60, endosulfiin ja daintain). Üks neist osutus hiljem immuunsüsteemi osaks, kehale omaseks põletikufaktoriks. Tema viimased leiud näitasid, et närvisüsteem, ainevahetus ja keha immuunsüsteem on omavahel tihedalt põimunud, mis on tänapäeva meditsiinis erakordselt kuum teema.

Viktor Muti teaduslik pärand

Viktor Mutt ei avastanud lihtsalt hulga uusi molekule, vaid näitas, et organismi elundkonnad: seedekulgla, aju, närvisüsteem, endokriinsüsteem ja immuunsüsteem suhtlevad omavahel bioaktiivsete peptiidide kaudu palju aktiivsemalt, kui varem arvati. Just tema laborist tulid paljud võtmemolekulid, mille najal hakkasid kujunema tänapäevane seedekulgla endokrinoloogia ja neuropeptiidide uurimine ning hiljem ka antimikroobsete peptiidide valdkond. See töö paigutab Muti tervelt kolme praegu eriti aktiivse teadusvaldkonna pioneeride hulka.

Mutt rajas vundamendi, millele teised on saanud ehitada terveid teadus­harusid. Tomas Hökfelti sõnul on Muti panus hormonaalsete peptiidide ja neuropeptiidsete virgatsainete rolli mõistmisse biomeditsiinis lausa verstapost, ta pani aluse nüüdisaegsetele neuropeptiidi uuringutele. Muti mõju ei seisne ainult avaldatud artiklites, vaid selles, et tema avastatud peptiididest kasvasid välja hilisemad tööd valu, meele­olu, stressi, söögiisu, ainevahetuse ja aju-soolestiku telje kohta.

Tema töö oli ka väga praktiline ega piirdunud alusteadusega. Muti labori peptiidid ja nende põhjal sündinud teadmine aitasid kaasa diagnostiliste rakenduste ja uute ravimite arengule ning lõid aluse hilisemale peptiidipõhisele farmakoloogiale. Tänapäeval, kui peptiidipõhised ravimid on mitmes valdkonnas juba reaalsus, paistab Muti töö tähtsus isegi suuremana kui tema eluajal.

Vähem oluline pole ka metoodiline pärand. Viktor Mutt kuulus teadlaste põlvkonda, kes pidid enne molekulaarbioloogia ja rekombinantse tehnoloogia ajastut tegema hiiglaslikku keemilist ja biokeemilist käsitööd. Tema suuremahuline looduslikest kudedest peptiidide puhastamise meetod võimaldas välja puhastada väga väheses koguses esinevaid peptiide, mida tollase tehnoloogiaga poleks muidu nähtud. Jörnvall kirjutab lausa, et koos Mutiga jõudis looduslike preparaatide ajastu haripunkti. Tänapäeval on meetodid teised, aga Muti teaduslik õppetund on endiselt elus – suurte avastuste taga on sageli mitte ainult hea idee, vaid ka erakordne kannatlikkus, töömaht ja tehniline leidlikkus.

Mutt jättis oma jälje ka teaduskultuurile. Mitmest allikast tuleb välja, et ta oli koostöövõrgustiku looja, kes tegi koostööd, jagas reagente, võimaldas teistel edasi liikuda ja mõistis, et uue peptiidi avastamine on alles algus. Tema töö tõi regulaarselt kokku eri valdkondade eksperdid ja ta mõistis väga hästi, kui tähtis on teadust edasi viia ulatusliku koostöö kaudu. Selles mõttes oli ta tänapäevase interdistsiplinaarse biomeditsiini eelkäija.

Tema pärandil ka inimlik mõõde. Kõik mälestused rõhutavad peaaegu üksmeelselt sama joont – Viktor Mutt oli suur teadlane, aga väga tagasihoidlik inimene. Hökfelti meenutustes on ta „väga tagasihoidlik“, kolleeg Torvard Laurent nimetas teda ülimalt hoolikaks, kaalutletuks, tagasihoidlikuks ja alandlikuks. See loob kõneka kontrasti – mees, kelle mõju ulatus tervele bio­meditsiinile, ei püüelnud ise tähelepanu keskmesse.

Üheks Viktor Muti pärandiks on temanimeline loeng iga kahe aasta tagant peetaval rahvusvahelisel regulatoorsete peptiidide sümpoosionil.¹¹ „Viktor Mutt Lectureship“ ja „Viktor Mutt Lecture“ kuuluvad selle traditsioonilise kohtumise tippsündmuste hulka ja on mõeldud tunnustama teadlasi, kelle töö on regulatoorsete peptiidide uurimisel olnud murranguline. See, et Muti nimi elab edasi niisuguse rahvusvahelise teadusliku tunnustusvormina, ütleb tema tegeliku kaalu kohta rohkem kui mõnigi formaalne aunimetus. Ta ei ole jäänud ainult teadusloo peatüki osaks, vaid on jätkuvalt ühe elava ja areneva uurimisvälja sümboolne tugisammas.

Miks jäi Viktor Mutt Nobelist ilma?

Lõpetuseks tasub küsida, miks siis nii silmapaistvale teadlasele siiski Nobeli auhinda ei määratud. Nobel võinuks tulla nii keemia kui ka füsioloogia ja meditsiini vallas, kuid mõlemad läksid temast mööda.

Üks põhjus võis peituda tema teadustöö laadis. Mutt ei teinud ühtainsat suurt ja lihtsalt esitatavat läbimurret, vaid avastas aastakümnete jooksul väga suure hulga bioaktiivseid peptiide. See on teaduslikult hiiglaslik saavutus, kuid Nobeli loogika eelistab sageli selgelt piiritletavaid avastusi, mida saab siduda ühe mehhanismi, ühe võtmetulemuse või paari nimega. Muti puhul jagunes suurus paljudeks eraldi avastusteks.

Ka on peptiidibioloogia kollektiivne ja küllalt hajus valdkond. Muti laboris puhastati ja iseloomustati peptiide, teised teadlaste rühmad kirjeldasid nende paiknemist, retseptoreid ja füsioloogilist tähendust. Kuna Nobeli auhind saab minna korraga kuni kolmele inimesele, muutub niisuguses valdkonnas laureaatide valik eriti keeruliseks.

Samuti oli Mutt eeskätt avastaja ja ainete puhastaja, mitte alati see teadlane, kelle nimega seostati hilisem suur seletav raamistik. Tema töö oli fundamentaalne ja avas uusi välju, kuid paljude avastatud peptiidide täpsem bioloogiline tähendus selgus alles hiljem teiste teadlaste tööde kaudu. See ei vähenda Muti tähtsust, kuid võis vähendada tema silmapaistvust auhinna formaadis.

Rolli võis mängida ka ajastus. Muti põhisaavutused jäid peamiselt 1950.–1980. aastatesse, mil konkurents Nobeli auhindadele oli erakordselt tihe.

On arvatud, et Viktor Muti ilmajäämises Nobeli auhinnast võis oma osa mängida ka tema positsioon esimese põlve immigrandina Rootsi teadusmaailmas. Kuigi Rootsit nähakse avatud ja eesrindliku ühiskonnana, ei saa täielikult välistada, et ka teadusotsustes võivad mõnikord kaasa rääkida inimlikud, mitteametlikud või raskesti mõõdetavad hoiakud.

Viimaseks on võimalik, et Muti enda isiksus – tema ülim tagasihoidlikkus, ei aidanud nähtavusele kaasa. Nobeli saamist soodustab, kui oled särav ja karismaatiline enesemüüja, kuid kaasaegsed on rõhutanud, et tegu oli erakordselt tagasihoidliku inimesega.

Kui nimetada üks avastus, mida on peetud Nobeli mõõtu saavutuseks, siis osutatakse sageli neuropeptiid Y-le (NPY). See peptiid osutus hiljem keskseks söögiisu, ainevahetuse, stressi, ärevuse ja südame-veresoonkonna talitluse uurimisel. NPY näitab hästi ka Muti teadusliku saatuse paradoksaalsust: ühest tema avastusest võinuks paljude arvates piisata Nobeli vääriliseks läbimurdeks, kuid tema suurus hajus paljude suurte leidude peale laiali.

Kõige ratsionaalsem kokkuvõte oleks ehk selline: Viktor Mutt jäi tõenäoliselt Nobelist ilma mitte seepärast, et ta poleks olnud piisavalt suur teadlane, vaid seepärast, et tema suurus ei mahtunud hästi Nobeli formaati. Ta rajas terve uurimisvälja, avastas hulga võtmemolekule ja mõjutas korraga mitut suurt biomeditsiini haru. Just niisugust vundamenti loovat mõju on aga vahel raskem üheks auhinnaks kokku võtta kui üht kitsamat, kuid selgemini piiritletud läbimurret.

Autor tänab artikli sündimise inspiratsiooni, taustamaterjalide, teksti toimetamise ja asjaolude täpsustamise eest Mart Saarmat, Ülo Langelit, Rannar Sillardit ja Mihkel Mutti.