Tänavust Veneetsia kunstibiennaali markeerivad poliitilised kohal- ja puuduolekud. Venemaa paviljoni lubamine biennaalile on raputanud rahvusvahelist kunstivälja ning tekitanud nii mõnelgi mõtteid, kas ei peaks äkki kogu Veneetsia biennaali institutsiooni kuidagi boikottima. Venemaa kohalolule vastuseks toimus 6. mail kolme Balti riigi paviljoni ühiselt korraldatud meeleavaldus. Lätlaste disainitud tunnusvisuaal (Moskva kremliks muudetud Veneetsia biennaali logo) ja valitud skandeerimislaused („Death in Venice! Russia go home!“) tegid esialgu kohmetuks – mis on Venemaa-vastasel meeleavaldusel pistmist Thomas Manni novelliga? –, ent mõnikord tuleb esteetilised kaalutlused sellises olukorras kõrvale jätta. Mitteametlik rongkäik algas pärast Leedu paviljoni näituse avamist: selle juurest marsiti Arsenale ala peasissepääsust mööda (seal asub Läti paviljon) Eesti paviljoni näituse avamisele. Ja peab ütlema, et möödujad said aru küll. See oli hea tunne – nii mõnigi itaallane hakkas entusiastlikult käsi plaksutama. Samal päeval toimusid ka Pussy Rioti meeleavaldused Vene paviljoni ees.

Ukraina paviljon asub füüsiliselt endiselt Arsenales, kuid ukrainlased avasid oma näituse „Turvagarantiid“ järgmisel päeval Giardinis, kus teos – Žanna Kadõrova hirveskulptuur, suur betoonist origami – rippus koormarihmade küljes õhus biennaaliala sissekäigu ees, et venelasi ärritada. Skulptuur seisis Pokrovski linnas, kuid see õnnestus sealt viimasel hetkel evakueerida ning saadeti lõpuks Veneetsiasse. Kunstniku enda sõnul kannab tema teos nüüd mälestust ka kõigist neist hävinud teostest, mida ei õnnestunud õigel ajal sõja jalust ära viia. Origami on habras nagu turvagarantiidki ning hirv ise ripub õhus, nagu ka Ukraina saatus. Ometi vaatab loom uhkelt tuleviku poole ning ootab aega, mil ta saab Pokrovskisse naasta.

Ukraina näituse avamisel pidas Itaalia parlamendi alamkoja kultuurikomisjoni esimees Federico Mollicone ka sütitava kõne, kuidas Ukraina ja Euroopa käivad kokku ning loovad koos ilu, avaldas Ukrainale toetust ning kutsus biennaali juhti Pietrangelo Buttafuocot viisakalt korrale. Kõne ajal läks korraks mikrofonist elekter ära, mis andis kogu asjale natuke naljaka ja paranoilise noodi. Buttafuoco on rääkinud, et kunst peaks olema apoliitiline ja autonoomne, ning kutsunud oma retoorikas üles avatusele ja dialoogile (ka agressoritega), mis on parimal juhul kasulik idiootsus, pigem aga midagi kurjakuulutavamat. Lõpetuseks andis Mollicone Ukraina kultuuri- ja asepeaministrile Tetjana Berežnale edasi võidujumalanna Samothráki Nike kujukese.

Selge on, et tänavu on tegemist ebatavalise biennaaliga. Agressorriikide kohalolule on reageeritud: esmalt astus tagasi biennaali žürii, selle järel algatati kiiruga publikupreemia. Praeguseks on juba mitmed riigid ja kuraatorid teatanud, et ei soovi oma paviljoniga sellele preemiale kandideerida. Tähenduslikke puudumisi oli teisigi: 8. mail toimus ka kultuuritöötajate streik, mis oli aga seotud otseselt protestiga Iisraeli valitsuse veretöö vastu. Vägivaldsete riikide kohalolu kutsub esile tugevaid vastuaktsioone, mille ühisosa on teinekord aga üsna väike. Ja sama žest võib tähendada mitut asja korraga. Vägisi kerkib taas kogu biennaali boikottimise küsimus. See aga toimiks muidugi vaid siis, kui sellega läheks kaasa arvestatav hulk (näiteks Euroopa) riike – sedaviisi on boikott otsekui variatsioon vangi dilemmast mänguteoorias.