Need sõnad torkavad korraga läbi mitu Eesti minapilti. Inimarengu aruanne avas vastuolu, mida me ei taha väga tunnistada: Eesti on teadmistelt, soorituselt ja digiriigina edukas, aga inimese sisemine ja sotsiaalne kandevõime ei pruugi sellele järele tulla. Meil on rohkelt saavutusi, mille üle uhkust võime tunda. Ent peame olema ettevaatlikud, et meie hariduse eduloost ei saaks ühismeedia klantspilt õnnelikust perest: väljastpoolt imetletud, rohkelt laigitud ja eeskujuks seatud, aga seestpoolt väsinud, pinges ja hapram, kui pilt välja näitab. Minapilt ei tohi muutuda kõverpeegliks.

Tark ühiskond ei tohi mõõta uut väljakutset vana mõõdulindiga. PISA 2022 raportis tuuakse välja, et globaalses võrdluses on Eesti õpilased nõrga kuuluvustundega.¹ Sellest on kirjutanud ka Tartu ülikooli kriminoloogia kaasprofessor Anna Markina² Eesti inimarengu aruandes ISRD4 uuringu andmetele tuginedes, et 22% õpilastest ei tunneks oma koolist puudust, kui peaks ära kolima. Need tulemid annavad märku, kui hapraks on kujunenud noore inimese side paigaga ja inimestega tema ümber. Kas me oskame üldse mõista noore inimese kasvukeskkonda või tõlgendame kõike liiga kiiresti nõrkuse ja hädaldamisena? Kas uued, peale kasvavad põlvkonnad ongi nõrgemad? Lumehelbekesed?

Tõtt-öelda on keskkond teine ja eri põlvkondade raskused on paljuski ühise mõõduta. Neid ei saa mõõta ühe ja sama mõõdupuuga, sest teisenenud ei ole ainult probleemid, vaid kogu keskkond, milles need probleemid tekivad. Toon mõned faktid.

Veel mõnikümmend aastat tagasi jäi suur osa koolikiusust koolimaja, bussipeatuse või kodutee piiresse. See ei põhjustanud vähem valu, ent sellel oli vähemalt ruumiline piir. Praegust noort võib kiusamise tempel saata elu lõpuni, sest veebiavarustesse postitatud intiimpildid või füüsilisi rünnakuid kuvavad videod elavad seal oma elu. Viimatiste uuringute kohaselt on veebis kiusamist kogenud iga viies õpilane.³ Häirivatest internetikogemustest räägitakse enim vanematele (34%) või sõpradele (25%), samal ajal kui 18% lastest ei jaga neid kellegagi. Politseini jõuab ainult murdosa (3–5%) veebis toimuvatest õigusrikkumistest.² Mõnele noorele võib argipäev tähendada pidevat sisemist „põgene või võitle“ häireseisundit.

Interneti ja ühismeedia mõju arenevale ajule ei ole nähtus, mille kohta ühiskonnal oleks sajandipikkuseid kogemusi. Alles esimese põlvkonna kujunemine on nüüd toimunud algoritmi taktikepi all nutiseadmes ja pidevas kättesaadavuses. Õigupoolest õpivad täiskasvanudki samamoodi selles maailmas inimeseks jääma ja peavad samal ajal õpetama seda lastele.

„Lumehelbekese“ silt on mugav, sest see vabastab täiskasvanu kohustusest mõista ja vastutada keskkonna eest, mida ta ise on aidanud luua. Seni oleme põlvkondlikku erinevust kirjeldanud liiga sageli moraalse allakäiguna, kus vanem põlvkond ütleb, et „meie kannatasime rohkem ja ei kurtnud“, ja noorem põlvkond vastab, et „teie ei osanud oma haavu märgata ega rääkidagi“. Nii muutub arutelu kiiresti „ohvriolümpiaks“, kus igaüks peab tõestama, et just tema valu on ehtsam. Parem oleks konstruktiivselt mõelda, kuidas ühiskonnana sellest puntrast tervislikult välja tulla.

Ühiskond on normaliseerinud ebanormaalse koormuse. Vaimse tervise väljakutseid nii Eestis kui üle maailma ei peaks tõlgendama ainult üksikisiku haprusena. Võib-olla näitab see hoopis, et oleme loonud elukeskkonna, mille tempo, info hulk, nähtavus, ootused ja ebakindlus ületavad järjest sagedamini inimese loomuliku taastumisvõime. Seda nii suhete ja pere, töökeskkonna kui ka ühiskonna tasandil.

Sealjuures me kõik loodame, et tehisaru päästab inimese ülekoormusest. Et see vabastab aega. Ka mina loodan seda. Ent ajalugu teeb ettevaatlikuks. Kui kodudesse tulid tolmuimejad, pesumasinad, nõudepesumasinad ja mikrolaineahjud, lubati, et need vabastavad meile aega. Osalt nad seda ka tegid. Kuid vabanenud aeg ei muutunud iseenesest vabaks ajaks. Tehnoloogia võib inimest aidata, aga see ei otsusta inimese eest, milleks vabanenud aega kasutatakse. Ajalugu näitab, et inimene oskab vabanenud aja väga kiiresti uute kohustustega täita. Näen seda juba praegu, sest tehisaru kiirendab nii mõndagi tööprotsessi, kuid sageli mitte selleks, et tööpäev lüheneks, vaid selleks, et samasse tööpäeva mahuks veel rohkem tööd. Paradoksaalselt ei saa töö otsa, vaid kandub edasi, sest ühe inimese tehisaru abil võidetud aeg võib osutuda teise inimese lisakoormuseks.

Ilmekas tõestus tuleb Taanist, kus 2023. ja 2024. aastal viidi u 25 000 töötaja seas läbi uuring tehisarupõhiste juturobotite kohta.⁴ Teadlased leidsid, et tehisaru-juturobotid säästsid kasutajatel keskmiselt vaid 2,8% tööajast, kuid ei toonud kaasa muutust töö­tundides ega palgas. Lisaks lõid juturobotid uusi tööülesandeid 8,4% töötajatele, seal­hulgas ka neile, kes ise tehisaru ei kasutanud. Uuringu järeldus on, et kui töökorraldus, ootused ja juhtimiskultuur jäävad samaks, kiirendab AI eeskätt olemasolevat rütmi. Inimene jõuab rohkem, aga mitte tingimata targemini.

Minu silmis viivad tehisarulaadsed tehnoloogilised murrangud kahte suunda ja küllap võib Eestis paralleelselt mõlemaid kohata. Esimene on „kodumasinate lõks“, kus iga säästetud minut täidetakse uue tööga. Teine on inimeseks olemise kunst, kus tehisaru aitab ära tunda, millal on inimese kohalolu, otsustus ja vastutus asendamatud. Ent selline tehisaru kasutus eeldab inimest, kes tunneb ära omaenda piirid ja vastutuse – inimlikkuse.

Vaatan põnevusega, kuidas eri valdkonnad püüavad praegu pidada tehisaru imeplaastriks. Enim kohtab juhtide hulgas tendentsi saata töötajad AI-koolitusele, eeldades, et nõnda saab kogu organisatsioon automaatselt AI-targaks.

AI-koolitus ei ole AI-strateegia. See võib õpetada töötaja tööriista kasutama, kuid ei muuda tööprotsesse, vastutust ega otsustusviise. Seda peab tegema ikkagi inimene. Juht. Ent ka siis jääb kõige olulisemaks küsimus, mida ükski tehnoloogia inimese eest ära ei otsusta: millele tasub oma tähelepanu, aega ja vastutusvõimet kulutada. Tehisaru aitab kiiremini vastuseid leida, kuid see ei õpeta, mis väärib küsimist. Just siit algab inimeseks olemise kunst.

Haridus kui rahvuslik lunastusõpetus. Eesti enesekirjeldus on püsinud teesil „me oleme väike, aga tark rahvas“. Kujundlikult võttes on haridus olnud justkui rahvuslik lunastusõpetus. Kui me oleme piisavalt targad, siis me pääseme väiksuse, vaesuse, ääremaisuse või ajaloolise haavatavuse saatusest.

Eesti jakobhurdalik haridusmüüt on ikka ja jälle lubanud meile vaimult suurt rahvast. See on olnud ilus ja vajalik lubadus. Ent selle kõrval oleme liiga harva küsinud, kas vaimult suureks kasvav rahvas õpib ka hingelt kandma – iseennast, teist inimest ja oma riiki. Vaimusuurusest üksi ei piisa, sest suur vaim ilma hingelise küpsuseta võib muutuda külmaks, isegi kaunis ohtlikuks jõuks.

Minu silmis on hariduse eesmärk püüd mõista ümbritsevat maailma ja selles olevaid seoseid. Paratamatult, kui maailm muutub, muutuvad ka seosed. Mõistmine, et õppimine on alati kahesuunaline ja õppimisega koos käib ka unustama õppimine. Võimetus teha vahet, mida peaks õppima ja mida peaks õppima unustama, on põhjus, miks meie ühiskond on nõnda kurnatud. Hingelt suureks saamine eeldab õppimise kõrval unustama õppimist. Mõni peab õppima unustama, et ta peab alati tubli olema. Mõni, et vaikimine on väärikus. Mõni, et abi küsimine on läbikukkumine. Mõni, et teist inimest peab enne kahtlustama ja alles siis usaldama. Paradoksaalsel kombel ei kasva inimene mõnikord suuremaks mitte siis, kui ta õpib midagi juurde, vaid siis, kui ta lakkab uskumast midagi, mis on teda seni väiksemana hoidnud.

Aga mis siis ikkagi pidurdab meie võimet vaimult suureks saamise kõrval ka hingelt kasvada?

Üksiolemise oskamatus: olemise keel ja näimise keel kujundavad eri mõtlemisviise. Me oleme hüljanud taluvuse kohtuda iseendaga ilma vahendajata. See vahendaja võib olla mis või kes iganes. Ent Riina Roose⁵ on tabavalt kirjeldanud, kuidas isegi nõnda kaunis meedium nagu muusika võib teatud olukordades muutuda lärmiks, mis takistab meil oma mõtteid kuulata. Kuidas avalik ruum pressib meile peale lärmakat muusikat, nt kaubamajas, spaa saunas, ka tänaval. Ja tõepoolest, tasub märgata kui paljudel inimestel on tänaval, ühistranspordis ja looduse matkarajalgi kõrvaklapid peas. Isegi tõukeratastel või jalgrattal sõites. On seal siis muusika või targad jutusaated, aga ikkagi tekib küsimus, miks kardab inimene vaikust?

„Üks põhiline põhjus on hirm, et muidu hakkab igav. [—] Igavuse kartus. Või teisisõnu öeldes, see on see kartus, et siis ma kuulen omi mõtteid. Siis ma kuulen põhiküsimusi ja nendele on raske vastata. [—] Niipea kui ma panen mingi­suguse sumina või susina või tümina käima, siis mulle justkui tundub, et need mõtted ei tungi minuni, sest ma ei kuule ennast. Ma kuulen midagi muud.“ (Riina Roose)⁵

Üksiolemise oskamatus peegeldub vastu ka meie keeles. Marju Lepajõe sõnu laenates: „Keel elab mõtlemises.“ Kui me ei talu enam vaikust ega lase mõtetel lõpuni küpseda, hakkab see paratamatult paistma ka lausetest. Olemise keel ja näimise keel kujundavad eri mõtlemisviise. Olemise keel sünnib kogemusest, läbimõtlemisest ja sisemisest kohalolust. Näimise keel laenab valmis vorme, kordab ajastu märksõnu ja jätab mõtte sageli poolele teele.

Tüüpnäited:

„Ma olen praegu hästi excite’d selle uue challenge’i üle.“

„Me peame tiimina paremini align’ima.“

„See oli hästi random, aga samas nagu meant to be.“

„Me peame nagu rohkem … mitte et me praegu ei teeks, aga lihtsalt … see mindset peab muutuma, sest lõpuks on ju küsimus selles, et … noh, inimesed peavad ise ka rohkem ownership’i võtma.“

Olemise keel eeldab võimet oma mõtteid lõpuni mõelda ja see omakorda tähendab tervislikul määral üksiolemist oma mõtetega. Kusjuures ei ole üksiolemine enese täiustamise projekt, vaid kohtumine oma ebatäiuslikuks inimeseks olemisega. Siin peitubki tänapäeva inimese suurim hirm: ta kardab oma ebatäiuslikkust. Nii vaimus kui füüsises.

Seda hirmu on kõige tabavamalt iseloomustanud filosoof Søren Kierkegaard: „ … mis on talle talumatu, on see, et ta ei saa iseendast lahti.“⁶ Teisisõnu, inimese üks rängemaid hädasid on see, et ta ei taha olla tema ise – ta tahab kas endast lahti saada või saada ideaalsemaks, puhtamaks ja talutavamaks. Ometi tuleb meil terve elu koos olla just selle lõpetamata, vastuolulise ja ebatäiusliku minaga. Eks see olegi vahel vastik, samal ajal uskumatult arendav teekond.

Inimeseks olemise kunst ei tähista ideaalse inimese, ideaalse mina otsinguid. Ideaalselt maalitud maal või tehniliselt perfektne muusikaline esitlus võib sageli osutuda hingetuks maaliks ja muusikaks, mis ei liiguta. Nõndasamuti näib ka liiga täiuslik ja ideaalne inimene teistele enamasti eemaletõukavalt ebainimlikuna.

Mida inimeseks olemise kunst mulle tähendab? Julgust olla autentne. Iseendaga. Teistega. Juhina. Töötajana. Kolleegina. Isana ja emana. Lapsena. Võõrana. Tuttavana. Inimesena … Pidev näilisuse püüe väsitab, sest inimene peab siis korraga elama ja oma elu etendama. Autentsuseta olek väsitab.

Kokkuvõte: õnnelikkus kui taipamine. Õnnelikkus on inimeseks olemise kunsti tuum. Samal ajal on õnnelikkus ka ohtlik sõna, sest elustiiliajakirjad on täis loetelusid „10 asja, mida iga inimene peab tegema, et õnnelik olla“. Aja jooksul on inimkond selle ilusa sõna ära lörtsinud. Õnnelikkus kui eudaimonia ei ole hedonia.⁷ Õnnelikkus ei ole seal hetkenaudingu ega asjade ostmise tähenduses, vaid inimese ainuomase potentsiaali teostumise ja sisemise küpsuse tähenduses. Ja just seepärast on inimene õnnelik siis, kui ta mõistab. Juba lapsed teavad seda inimeseks olemise kunsti, ent millegipärast suureks kasvades see kaob.

Ilmestamiseks lõik inimarengu aruande eessõnast, kuidas väike Lote ehmatas täiskasvanuid oma vastusega: „Ühel päikselisel maipäeval arutati Obinitsas Setomaa toonase ülemsootska valvsa silma all küsimust, milline on Eesti hariduse tulevik. Suurte inimeste sekka mahtus ka kahe diivani jagu Setomaa kooli Obinitsa kogukonnaklassi õpilasi. Kui väikestelt inimestelt küsiti, mis teeb neid koolis õnnelikuks, ehmatas esimene kiire vastus täiskasvanud vaiki: „Mind muudab õnnelikuks see, kui teen matemaatikat!“ Pärast hetkelist ehmatust täpsustasid suured inimesed küsimust: „Miks just matemaatika?“ Väike inimene vastas: „Sest ma saan sellest aru!““⁸

Selles vastuses on inimeseks olemise kunsti sügavam mõte. Arusaamine ei ole pelgalt õige vastuse teadmine. See on hetk, mil killud hakkavad inimeses kokku klappima, maailm muutub veidi vähem võõraks ja inimese mõte kandvamaks. Eestis on haridus ehitatud teadmiste ja soorituse ümber, kuid järgmine arenguhüpe sõltub juba sellest, kas haridust mõtestatakse ka arusaamise ja sisemise küpsusega. Võib-olla algabki inimeseks olemine hetkest, mil haridus ei küsi enam, mida inimene peab teadma, vaid ka seda, kelleks ta selle teadmise kaudu saab. Sest hariduse lõppeesmärk on inimene, kes oskab oma tarkusega inimlikuks jääda.