Läinud teisipäeval satsime Lillepaviljonist teele Vaiksoo. Kunagi ei tohtinud öelda Raul, selle nime peale ta lausa võpatas ja niimoodi end kutsuda ei lubanud. Ta oli nähtus: rännumees, arhitekt ja jutuvestja, kelle jaoks ei eksisteerinud poolikuid lahendusi ega pealiskaudsust. Kui Vaiksoo midagi tegi, siis täiega. Kui ta midagi rääkis, siis nii, et teistel jäi üle vaid kuulata. Tema kõige suurem kirg oli ajalugu ja siis muidugi reisimine. Need kaks olid ilmtingimata ühendatud ja otseteed olid kindlasti välistatud – sageli andsid talle reisusihi kätte päikesevarjutused.

Vaiksooga ei vaieldud. See oli kirjutamata reegel, sest tal oli lihtsalt alati õigus. See tuli tema fenomenaalsest mälust ja teadmiste pagasist, mis ei paistnud lõppevat. Ta võis unepealt puistata ajaloolisi fakte kasaaride riigist, tsiteerida „Jevgeni Oneginit“ või kirjeldada Kuldīga linna ehituslikku kujunemist. Inimeste sünniajad, aadressid ja tele­foninumbrid olid tal enamasti peas. Tal oli oskus saada jutule kõigiga – tema tutvusringkond ulatus akadeemikutest ja kunstnikest külameeste ja kelneriteni. Ja ta ei teinud kellelgi vahet ameti järgi, vaid ikka selle järgi, kas nendega oli ka millestki rääkida.

Pealtnäha võis Vaiksoo toimetamine paista üks lõputu pillerkaar. Ta liikus läbi elu boheemlasliku hooga, ignoreerides kõike seda, mida tänapäeval „vajalikuks“ peetakse. Teda ei huvitanud autod, sport ega poliitika. Tal polnud kunagi televiisorit, mobiiltelefoni ega juhiluba. Kui ta kuhugi minema pidi, siis kuidagi ikka jõudis. Ja kui kätte sattus kitarr, millel oli vähemalt kolm keelt peal, siis kõlas kohe Led Zeppelin, Jethro Tull või Boriss Grebenštšikovi „Tri Sestrõ“.

Selle lusti ja kerguse taga peitis end tegelikult raudne töövõime. See, kuidas ta suutis süveneda ja luua, oli muljetavaldav. Vaiksoo projektid ja joonised on pulkadeni läbi joonistatud, sageli projekteeris ta ka konstruktori osa ise ja oli kursis pisimagi tehnilise detailiga. Iga maja ehitamise ajal veetis ta ehitajat kiusates ja harides ühe päeva nädalas platsil. Paljud lahendused sündisidki töö käigus ja renoveerimiste puhul pole see sageli teisiti mõeldavgi.

Kõik teavad Vaiksoo kavandatud Rakvere teatrimaja ja kino, Komandandi maja ja Hobuveskit. Aga raske on kokku lugeda peensusteni kavandatud eramaju, lõputut hulka samasuguse põhjalikkusega läbi töötatud kuure, jaapanlikke varjualuseid, kaevumaju, varikatuseid, aedu ja väravaid. Vaiksoo töömeetodis oli kõiketeadmist ja mingit renessanslikku haaret.

Kolmeköitelisena oli kavandatud ehtvaiksoolikus vaimus kokku pandud ajalooatlas „Aja lugu“, mille tarvis ta ise reisidel pildistas, raamatud kujundas, küljendas ja trükki toimetas. Viimane osa jäi paraku lõpetamata.

Ta tegi oma tööd järjekindlalt, aga ilma suure kärata. Me teadsime temast ikka täpselt nii palju, kui tema parajasti heaks arvas teada lasta – oma privaatsust ja kuvandit kontrollis ta hoolega.

Üliõpilaste jaoks oli Vaiksoo legend ja hirm. Juhendades võis ta projekti halastamatult pihuks-põrmuks teha, kui nägi seal sisulist tühjust või laiskust. Kui materdamine oli läbi, pani ta lõpuks alati parema hinde, kui tudeng oli karta osanud. Ta ei kiusanud kunagi, vaid õpetas nägema olulist.

Ta võis olla oma ütlemistes terav ja vahel lausa lõikav, aga ta ei pidanud kunagi pikka viha. Sõpru oskas Vaiksoo hoida. Oma viimaste aastate tervisemuredest rääkis ta ootamatu otsekohesusega: ei hakanud midagi varjama ega ilustama. Pole välistatud, et just tänu Vaiksoole võttis mõnigi mees julguse kokku ja läks lõpuks arsti juurde.

Vaiksoo pärand ei ole ainult lugematu hulk ehitatud maju, korraldatud kultuurireise või kokkupandud raamatuid. Temast jääb meelde otsiv, püsimatu, järeleandmatu ja elunautlev vaim, mida ta endas kandis.

Nüüd on ta läinud ajama asju, kus kogu ajalugu ongi korraga käegakatsutav ja kus vaielda pole vaja enam kellegagi – sest sealgi on tal ilmselt juba õigus.

Puhka rahus, Vaiksoo!