Eesti disainikeskus sai mai alguses uue juhi. Kirke Leinatamm on digimoe spetsialist, juhtinud ettevõtet, mis pakub moetööstusele 3D-visualiseerimise teenuseid alatest digimoest kuni virtuaalsete võimalusteni. Nüüd on ta võtnud hea seista disainivaldkonna arenduskeskuse eest. Räägime Kirke Leinatammega tulevikuplaanidest ja keskuse ees­märkidest päeval, mil ta on viiendat päeva disainikeskuse juht.

Praegu ei ole kultuurile lihtsad ajad. Raha jääb järjest vähemaks, ettevõtlus kiratseb. Mis mõtetega sa sellisel keerulisel ajal disainikeskuse juhiks asud?

Olen öelnud ka keskuse asutajatele, et tunnen vastutust. Vastutust tuua disaini­keskusele uut tuult tiibadesse ja et see keskus kestaks edasi. Hing muidugi väriseb sees, kui mõelda, mis ees ootab. Esimene suur üritus, mida tuleb kohe korraldama hakata, on oktoobris toimuv Eesti disainiauhindade konkurss. Ei saa ütlemata jätta, et väljakutse on väga põnev ja ma võtan keskuse juhtimist eelkõige strateegilise muudatuste juhtimisena, kus suur osa on organisatsioonil ja teenuste disainil. Eks disainikeskuse roll disainimaastikul jää suuresti selleks, mis ta juba on.

Mis on disainikeskuse ülesanne ja roll?

Lihtsustatult võib öelda, et rolle on kaks. Üks ülesanne on suurendada ühiskonna teadlikkust, mis on ja millega tegeleb professionaalne disain. Professionaalne disain kipub olema nähtamatu. Eriti siis, kui seda on tehtud hästi.

Teisalt pean silmas disainerite võrgustikku, et luua disainikeskuse liikmetele väärtust, aidata leida arenguvõimalusi. Üks asi on koolitused, aga vaja on leida ka uusi teemasid, tuua siia spetsialiste, koos areneda.

Näen, et kontaktide võrgustiku arendamine on minu teha, tahan luua disaineritele rohkem võimalusi, ka ekspordiks. Keskus peab disaineritele toeks olema. Disainikeskuse võrgustikus on ligi nelikümmend liiget. Neid võiks olla rohkem, sealhulgas nooremaid disainereid. Keskus peaks ka neile atraktiivne olema.

Disainikeskuse ellukutsumise aegu räägiti ka ettevõtjate ja disainerite kokkutoomisest.

Edaspidi on see kindlasti ka keskuse ülesanne. Osaliste kokkutoomine liigitub arengu, ka majandusliku arengu alla nii rahvusvahelises kui ka koduturu mõttes. Disain on väga lai distsipliin ja ehk selle tõttu ei olegi selget kuvandit, mis see siis ikkagi on. Üks mõtleb disaini all kõrvarõngast, teine pakendit, kolmas reklaami, neljas veebisaite, viies teenust jne. Ma ise olen rõivadisaini vallast.

Selleks et ümbritsev elukeskkond sujuvalt toimiks, ongi disain oluline, kuid tihti ei osata seda märgata. Tehis­intellekti tulekuga arvatakse, et kõik võivad olla disainerid, luua oma brändi ja hakata tootma. Näib lihtne, sest ollakse harjunud, et pluusikaelusest mahub pea läbi, tassi saab mugavalt käes hoida, veebilehelt saab paari sekundiga ülevaate ettevõttest jne. Kõik on nii ilmne, et ei märgata kogu disainiprotsessi, mis selle võimalikuks on teinud. Kui tootmiseks läheb, siis selgub, et pluus ei taha hästi selga istuda, et tassi mugavalt käes hoidmiseks ei piisa alati kõrvast, tegelikult tuleb iga mudeli ja esemega palju enam tööd teha. Disainikeskuse ülesanne on näidata, kui suurt majanduslikku väärtust hea disaini strateegiline kasutamine võib luua.

Kuidas saab keskus disainereid ja ettevõtteid kokku tuua? Kuidas disaini paremini nähtavaks teha ja seda avalikkusele tutvustada?

Üks viis disain nähtavamaks muuta on Eesti disainiauhindade konkurss, kuhu on oodatud disainerite viimase kahe aasta tööd. Eelarve pole oluline, kliendi suurus ei loe. Oluline on see, kuidas on probleemid lahendatud. Innustan siinkohal disainereid olema julged, mitte eestlaslikult tagasihoidlikud, ja kandideerima oma teosega, ükskõik kui väike see ka on. Nii saame koos rahvale tutvustada, mida disainer teeb, mis probleeme lahendab, ja veel olulisem, kuidas kitsaskohti lahendab.

See konkurss on vajalik ka disaineritele. Disainikeskus on varem tagasisidet saanud, et konkursi tagasiside aitab ka loojal oma teost teise pilguga vaadata, väärtustada seda, mida esialgu ehk väärtustada ei osatud.

Ettevõtjatest rääkides tuleb meeles hoida, et ka nemad otsivad väärtust, eriti praegu, ja siin me saame aidata otsida ja kaasa mõelda, kuidas seda väärtust disainiga luua.

Ettevõtluse keerulisi aegu näitlikustab ka hiljutine välimööblitootja Extery juhtum. Extery kaasab pinkide-prügikastide, rattahoidjate jms tootmisse alati eesti disaineri. Tihti aga vaatab tellija või ehitaja, et samasuguse pingi saab kätte odavamalt ning nii tehakse originaaldisaini üsna jultunult järele. Praegusel juhul otsustas ka kohus, et Pühajärve parki paigaldatud Extery pinkidega äravahetamiseni sarnased pingid ei olnud ikkagi piraatkoopiad. Tekib küsimus, et kui riigi tasandil otsustatakse, et disain pole piisavalt disain, siis milleks ettevõtja üldse peaks pingutama disaineri kaasamisega. Kuidas selliseid olukordi lahendada ja ennetada?

See on väga keeruline probleemipundar, üksinda siin kindlasti lahendust ei leia. Ma ootan väga peatset disainikeskuse võrgustiku liikmete kohtumist, et kõiki neid kitsaskohti arutada, et mõelda, kuidas üksteist toetada ja end juba varakult kaitsta. Ma näen, et see on ühtlasi ka teadlikkuse küsimus.

Pole saladus, et disainikeskusel on olnud raskeid aegu. Mis seisus sa keskuse juhtida võtad?

Eks areng ju nii käigi – üles-alla lainetena. Areng on harva sirgjooneline ja ainult otse üles. Selle pärast ütlen veel kord, et tunnen vastutust mõõn tõusuks keerata.

Ka ajad on omajagu muutunud. Ehk tulebki vaadata teist perspektiivi. Tehis­intellekt on ka disainivaldkonda mõjutanud, seniajani ei ole keskuses sellega keskendunult tegeletud.

Üks disainikeskusele palju väärtust toonud teema on ring- ja jätkusuutlik disain. Sellega jätkamine on mulle väga oluline.

Eestis on palju väikseid huvitavaid tegijaid, aga üht suurt tuntud kaubamärki, mille järgi eesti disaini teataks, pole. Kas see on üldse vajalik?

Väikese Eesti probleem kipub olema killustatus, mis on mõneti ka loomulik, sest siinne turg on väga väike ja koostöö ei ole tavapärane. Kardetakse konkurentsi, mis on ka igati mõistetav.

Kui aga mõelda ekspordile, siis ehk on see motivaator, et õlad kokku panna, et teha koos midagi suuremat ja vägevamat.

Kuidas tuleks disaini ja disainereid toetada, et Eesti saaks oma Marimekko või Iittala, mida teatakse Põhja­maadest Jaapanini?

Digiriigi ja idufirmadele soodsa keskkonnana on Eestil tuntus juba olemas. Selle peale saab ehitada ka kvaliteetse disainiga riigi kuvandi. Brändiga välismaale minek ei käi nii, et hakkad müüma ja kõik läheb kohe hästi. Vaja on palju kontakte, head võrgustikku, ja ma arvan, et nende leidmine ning ülesehitamine ongi disainikeskuse ülesanne.

Loomulikult on teistes riikides tihe konkurents, sest mida suurem turg, seda tihedam konkurents. Lõpuks tuleb ise aktiivne olla, minna koputada ustele, otsida võimalusi, panna õlad kokku, luua midagi suuremat, mis toob ka suuremat kasu kui üksinda toimetades.

Tööd pole seega vähe ja tingimused on kesised. Mis sind üldse innustas disainikeskuse juhiks kandideerima?

Olen tegutsenud sellises nišivaldkonnas nagu 3D-moedisain. Kui leidsin disainikeskuse töökuulutuse ja keskuse tegevusse süvenema hakkasin, siis selgus, et see sarnaneb suurel määral sellega, kuhu minu ettevõtmised loomupäraselt juba kalduma olid hakanud. Olen väga õnnelik, et saan oma varasemale tööle ja plaanidele toetudes disainikeskuses juba poole sammu pealt alustada ning nüüd juba veidi laiemas valdkonnas oma missiooni ellu viia.

Mida ootad keskuse võrgustiku liikmetelt?

Aktiivsust. Aga eks ka seda tule ergutada ja motiveerida, näidata, et keskus suudab kontakte luua, võimalusi avada ja koostööprojekte kokku tuua. Eks siis kasva ka aktiivsus. Ootan, et liikmed suhtleksid ja räägiksid oma muredest. Kui ei teata, mis toimub, siis ei saa me ka midagi pakkuda.