Sõnadega on nagu vanade majadega: kui mõni tundub tülikas, ebamugav või ajale jalgu jäänud, on kiusatus seda mitte kasutada, see kustutada. Sõna ei ole siiski tühi kest, mida annab ühest dokumendist teise lohistada nagu rida Exceli tabelis. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Sõnadega on samamoodi.

Esialgu ei pruugi tähelegi panna, et mõni valdkonna termin on saanud argitarbes suupärasema kuju. Paljudel juhtudel ei ole see sugugi halb: näiteks planeerimisseaduse „miljööväärtuslikud (hoonestus)alad“ on „miljööalade“ kujul selgemgi.

Kui aga näiteks mõni kõnekeelne muudatus toob kaasa soovitust teistsuguse tähenduse, võib kahju olla suur, eriti siis, kui uuendus saab valdavaks, kui uut sõnavara kohtab konverentsisarjade pealkirjades ning valdkonna aastaraamatu teema- ja artiklipealkirjades. Sel juhul on tegemist mõttemustri kinnistumisega.

Pealtnäha võib vahe olla tühine, aga on oluline, kas räägitakse hoolega hoitavast kultuuriväärtusest või pärandist. Kas kutsume inimese ligi või tuletame talle meelde kohustust, piirangut ja võimalikku tüli. Silmaga seda nihet kohe ei näe. Mõne aasta pärast on aga mõttemall vaikselt paika loksunud ning kultuur nähtusest ja tegevusest välja lõigatud, nagu see on praegu väljalõikamisel kultuuripärandist.

Tähe- või tähenduse närimine

Keel on tööriist ja seda tuleb kasutada targalt. Eriti siis, kui kasutaja on oma valdkonda eest vedav poliitikakujundaja, amet, ülikool, huvikaitseorganisatsioon või arvamusliider. Sõnakasutusega mitte ainult ei kirjeldata tegelikkust, vaid kujundatakse seda: luuakse kontekst, antakse märku, kes on samale väljakule mängima oodatud (ja valdab mängureegleid ning „õigeid termineid“). Sellega seatakse ootused omanikele, omavalitsustele, projekteerijatele, ametnikele, uurijatele ja lõpuks ka poliitikutele, kes riigieelarves kultuurile ette nähtud ridu silmitsevad ja otsustavad raha anda või see andmata jätta.

Olles muinsuskaitseseaduse uuendamise järel poliitikasuunajate ringis töötanud, tean väga hästi, kui tähelepanelikult toona sõnakasutust jälgiti. See ei olnud juhukapriis, vaid teadlik signaal, et senist mõttemustrit tahetakse päriselt muuta. Oldi vägagi teadlikud, et selles, kuidas kultuuripärandist ja selle hoidmisest kõneldakse, peegeldub, kas liigutakse uue seaduse mõttelaadi poole või libisetakse vanasse vakku tagasi: kas räägime endiselt kaitsmisest ja keelamisest või oleme valmis arutama, kaaluma hoidmist ja jagama vastutust.

Parim õigusruum

Kui muinsuskaitseseadust 2019. aastal uuendati, siis valiti sõnu hoolega. Senisest keeluseadusest, kus üks või teine tegevus oli automaatselt keelatud, kui amet just ei lubanud, sai kaalumisseadus. Argumente tuleb kaaluda, huvisid võrrelda ja otsus poolt- ning vastuargumentide vahel tasakaalu saada. Muinsuskaitse kõrvale toodi jõuliselt sisse kultuuripärandi teema: fookus nihutati kaitselt hoidmisele ja säilitamiskohustusele. See muudatus oli suur ja põhimõtteline. „Kaitse“ on tugeva tähendusväljaga sõna ja tekitab sageli küsimuse, kelle või mille eest vana maja, vana vaipa (mälestis nr 2556) või kultuskivi kaitstakse.

Ma arvan jätkuvalt, et tänu sellele reformile saime kultuuripärandi hoidmiseks Euroopa, vabalt võib olla, et ka kogu ilma, ühe parema seadusruumi. Kui mälu seitsme-kaheksa aasta taha ulatub, meenub vahest seegi, et seaduse uuendamise tuules prooviti ümber nimetada ka muinsuskaitseamet kultuuripärandi ametiks. Sellegi taga oli soov muuta mõttemustrit.

Kultuuripärand ilma kultuurita

Seitse aastat hiljem on jõutud üsna ootamatult pärandikaitseni. Jah, eks „kultuuripärand“ olegi pikk sõna. Kes see viitsib seda iga kord välja hääldada või kirjutada – erialases kõnepruugis tavaline asi. Avalikus ruumis, aastaraamatutes, konverentsisarjades, rahastusmeetmetes ja poliitikakujunduses peaks aga olema eriti tähelepanelik, et pärandi päästmise, pärandikaitse, pärandarhitektuuri või muu säärase asemel jääks kõlama vajadus kultuuripärandit armastada ja hoida.

„Pärand“ on raskepärane sõna. See ei lajata nunnumeetrit lakke, pigem tekitab tõrke: midagi keerulist, ametlikku, raskesti mõistetavat, ju polegi mõeldud laiemale publikule mõistmiseks. Aga tahtma peaks ju vastupidist. Seda, et muinsus- või miljöömaja omanikud, ajaloolistes keskkondades tegutsejad, omavalitsused ja projekteerijad tunneksid valdkonna sõnavara ning aduksid selle mõju otsustele.

Pealegi seostub tavalisele inimesele sõnaga „pärand“ sageli pigem „pärandatav vara“.¹ Sellega kaasnev tunde- ja tähendusväli ei pruugi olla sugugi helge. Päris paljud peresuhted lähevad pärandi jagamisel teravaks ja sassi. Kui räägitakse kultuuripärandist lihtsalt pärandina, nihutatakse mõte notarikontorisse, kinnistusraamatusse ja pärandivaidlusse. Vana maja ei ole siis enam kultuuriväärtus, mida hoida, vaid vara, mille haldamine tuleb kuidagi korraldada.

Alternatiiv on olemas

Õnneks ei ole seis lootusetu. Juba mõned aastad on kultuuripärandist kõneldes ja kirjutades käibel liitsõnaosis „muinsus“: räägitakse muinsusmajast, muinsus­alast, muinsusandmetest, muinsus­registrist. Olen ka ise selle levikule jõudsalt hoogu andnud.

Otsus sündis LIFEi programmi projekti „HeritageHOME“ käima tõmbaval innosprindil ning sai siis koos projekti­partnerite ja koduomanikega põhjalikult läbi arutatud, millist tähendusvälja „muinsus“ kannab ja miks selle kasutamine hea on. Ise olime igati rahul: parim osa „muinsuskaitsest“ on alles, tavainimene tunnetab sõnas ajalist väärtust ning sõna ise on suupärane ja, olgem ausad, nunnu. Palju nunnum kui „muinsuskaitse all olev ehitis“ või „pärand“.

Ometi ei kipu uuendus muinsusringkondades levima. Liiga nunnu? Liiga vähe ametlik? Liiga vähe kaitsev? Igatahes on kummaline, kui valdkonnas, kus tahetakse jõuda omanike, elanike, ekspertide ja poliitikakujundajateni, ei haarata sobivast võimalusest kinni.

Nii seistaksegi korraga kahe halva valiku ees: „pärandikaitse“ on ametkondlikult täpne, aga kohmakas, „pärand“ on lühike, kuid tekitab võõristust. Kolmas võimalus ehk „muinsus“ on küll käeulatuses, aga ei leia valdkonna eestvedajatelt rakendamist.

Sõna on tegu

Kui väljendaksin siin ainult ängi vale sõna trendiks tõusmise pärast, võinuks selle artikli kirjutamata ja oma mure jagamata jätta. Aga asi ei ole ju pelgalt sõnas. Sõna on tegu. See, kuidas kultuuripärandist kõneldakse, mõjutab väga otseselt seda, kuidas sellega tegeletakse.

Viimased neli aastat LIFEi programmi teadus-arendusprojektides „BuildEST“ ja „HeritageHOME“ töötades olen saanud kõrvalt jälgida, kuidas räägivad kultuuripärandist ministeeriumide ametnikud, poliitikud, hoonete omanikud ja elanikud, aga ka eksperdid ja spetsialistid. Koostöö ja teenusedisain on selgelt näidanud, kuidas vahe sõnavara ja mõttemaailma vahel iga aastaga käriseb ja kahjuks mitte mõistmise suunas. Kultuuripärandit väärtustavad ringkonnad kipuvad võrgustumise asemel kapselduma ning hoidmise narratiiv on asendumas üha tugevamalt jälle kaitsmise omaga.

Näiteid ei pea kaugelt otsima. Kortermajade tervikrenoveerimise toetusmeetmetes on 2024. ja 2025. aastal olnud eraldi eelarve kultuuriväärtusega hoonete tarvis. Muinsusmajade puhul on toetus olnud 20 protsenti piirkondlikust määrast kõrgem ehk ühistu on saanud taotleda kogu hoone uuendamiseks 60–70 protsenti renoveerimise eelarvest toetusena. See on erakordne võimalus, eriti olukorras, kus muinsuskaitseameti toetused pihustuvad väikeste summadena paljudele majadele vaid mõnedeks töödeks. Ometi on teavitustegevus olnud tagasihoidlik ja piirdunud veebiseminariga enne vooru avamist, infoga uudiskirjas ning EISi nn magala kortermajade piltidega Facebooki postitusi tuimalt muinsuskaitseameti seinal jagades. Teadmine, et need voorud sobivad muinsus- ja miljöömajade kordategemiseks, levis palju vähemate koduomanikeni, kui võinuks. Nii tõdeti ka 2025. aastal kunstiakadeemia disainiosakonna ja muinsuskodu omanike teenusdisaini töötoas ning „HeritageHOME“ projekti kokkuvõttes.

Teine näide on andmed. Kui tahetakse, et energiatõhususe nõuete, renoveerimistoetuste, planeerimise ja kohaliku poliitika kujundamisel osataks kultuuriväärtusega hoonetega arvestada, peavad need olema teada ja kärmelt leitavad. Mitte ainult muinsusametniku ja -otsustaja peas või kuskil uuringus, vaid registrites, kaardikihil ja menetluses. Seda nii ametlikult juba määratletud kultuuriväärtuse (muinsus- ja miljöömajad) kui ka muudel juhtudel.

Uuringuid XX sajandi arhitektuurist, militaarpärandist, raudteejaamadest, pritsumajadest ja muust on tehtud palju, neid lisandub igal aastal ka akadeemiliste lõputöödena. Seega, teave on justkui olemas, ka kohad, kuhu selle teadmise võiks koondada, on olemas. Vaja on teha andmed masinloetavaks ja lihtsasti kasutatavaks, sh siirdada need registritesse ja kaardikihtidesse. Siis saaks nendega arvestada nii üldplaneeringutes, energiatõhususe miinimumnõutele leevendusi tehes, toetusmeetmeid kujundades ning mujalgi. Sellest koera sabast (andmed on masinaloetavad ja lõimitud) ülesaamine on osutunud keeruliseks huvi ja tahte puudumise tõttu.

2023. aasta sügisel oli teada, et hoonete energiatõhususe direktiivi uuendamisega muutub kultuuriväärtusega hoonete osa energiatõhususe miinimumnõuetes. Kui varem oli kultuuri­väärtusega hoone mõiste direktiivis lai, siis uuendatud versioon võimaldab teha erisusi selgelt määratletud kultuuripärandile. Seega, kui oleks tahtnud senistele muinsus- ja miljöömajadele lisada kultuuriväärtusega hooned, oleks pidanud selle kõigepealt kõigile asjaosalistele andmetes ja avalikul kaardikihil nähtavaks tegema. 2023. aastal seda arutelu alustades oleks jõudnud eri uuringutes laiali olevad teadmised kokku koguda, masinloetavaks teha ja kaardirakendusse sisestada.

Paraku paneb andmekorrastus ja -sisestus südame kiiremini põksuma vähestel. Kultuuripärandi eestvedajad ei leidnud mitme aasta jooksul võimalust, kuidas uuringutes leiduv nähtamatu teadmine määratlemata kultuuripärandi osas (hooned, mis pole ei muinsus- ega miljöömajad, s.t on ilma ametliku kultuuripärandi staatuseta, kuid mille väärtus on ekspertide ringis juba tuvastatud) nähtavaks teha – ei tudengi­tööde, praktikantide ega ameti enda võrgustikus. Ometi võiks see teadmine kultuuripärandi hoidmise seisukohast olla mõjusam kui järjekordne põhjalik uurimus mõne hoonetüübi või senise kultuuripärandipoliitika kohta. Tagantjärele on muidugi lihtsam suunata näpp endast eemale ja rõhutada, et keegi teine pidanuks selle töö ära tegema.

Sama puudutab määratletud kultuuripärandit ja digisüsteeme. Muinsusandmed said projekt „HeritageHOME“ raames ehitisregistriga lõimitud, kuid miljööandmed on sealt endiselt puudu. Pole ka kedagi, kes seda teemat eest veaks ja tagant torgiks.

Ka bürokraatia ja topeltkooskõlastuste vähendamise vajadusest on räägitud paarkümmend aastat, ent paremate ühiste e-teenuste arendamise tahet napib. Nii tuleb ülal hoida ja arendada sarnaseid teenuseid eri registrites. Tulemuseks on alarahastatud süsteemid, mis ei ole kasutajale ei mugavad ega tõhusad. Võiks ka küsida, kui palju saaks IT-arendusraha kokku hoides toetada majaomanikke kultuuripärandi hoidmisel, kui loobutaks samalaadsete e-teenuste pidamisest ja arendamisest eri registrites.

Ka mõtte- ja tähendusruum vajab hoidmist

Jõuan jälle tagasi sõnade juurde. Kui kõneleme kultuuripärandist kui millestki, mida tuleb ainult kaitsta, on lihtne kapselduda oma valdkonna murepilve. Kui rääkida aga hoidmisest, on küsimusi rohkem. Kes hoiab? Kuidas hoiab? Milliste teadmiste, teenuste, toetuste, andmete ja otsustega?

Just sellepärast on ohtlik, kui kultuuripärandist saab lihtsalt pärand, mis võib osutuda koormaks, muutuda konflikti allikaks või saada kitsaks erialaseks mureks. Kultuuripärandiga seostuvad aga suhe, teadmised, oskus, mälu ja hool. Esimene võib panna õlgu kehitama, teine kutsub hoidma ja armastama. Teadlik omanik, poliitik või omavalitsuse spetsialist võib palju ära teha, kui ta kultuuripärandit tunneb ja väärtustab. Seda hoidmist vajab kultuuri­pärand ka oma eestvedajatelt.

Head kultuuripärandi eestvedajad, palun tooge kultuur tagasi mõttemustrisse ja sõnakasutusse, argistesse ja strateegilistesse plaanidesse, enne kui on lootusetult hilja! Sõna on tegu ja aeg on tegutseda nii, et kultuuripärand ei läheks nii-öelda tõlkes kaduma.

* Väite tõestuseks võib vaadata 24. X 2024 „Terevisiooni“ muinsuskodu seminari tutvustavat lõiku. Juba teemat sisse juhatades räägib ajakirjanik vanast majast, mis on päranduseks saadud.