Ukraina animaator Mõkõta Lõskov sai Eesti Joonisfilmi abiga eelmisel aastal

valmis animeeritud lühifilmi „Kõjivi tort“, mis räägib sõjast julge musta huumori prisma kaudu. Film on valitud lühifilmide kategoorias Euroopa filmiauhindade lühinimekirja, 16 filmi hulka. Täna, reedel, 24. aprillil, selgub, kas „Kõjivi tort“ saab parima animafilmi EFTA auhinna Eestis.

Räägi palun ukraina animaatorist Mõkõta Lõskovist enne 22. veebruari 2022. Kui palju filme olid juba teinud?

2012. aastal lõpetasin Kõjivis ülikooli ja tegin seejärel pidevalt lühikesi nulleelarvega filme, muusikavideoid ja abs­traktset animatsiooni. 2019. aastal sai valmis „Sügav armastus“*, mu esimene eelarvega film.

Milline oli su esmareaktsioon oli, kui sõda algas?

See on väga kummaline, aga ma ei uskunud hetkekski, et selline brutaalsus, mida Venemaa Ukraina suhtes rakendas, on XXI sajandil üldse võimalik. Eelmises filmis „Sügav armastus“ olin kujutanud kotkast, kes heidab mu kodulinnale pommi. Tunnetasin midagi alateadlikult, aga keeldusin seda uskumast.

Kuidas oled koos animakogukonnaga sõjale vastu astunud? Kui palju osalisi on kogumikul „Putler Kaput!“?

Selleks et väljendada kuidagi oma tundeid ja mitte stressist hulluks minna, alustasin 2022. aasta märtsis animatsiooniprojektiga „Putler kaput!“, mis koosneb kümnesekundistest animatsioonidest Putini surma teemal. Postitasin ühismeediasse üleskutse teistele animaatoritele, et nad võiksid sellega ühineda. Mulle saadetigi umbes 300 kümnesekundist lühianimatsiooni üle maailma ja ma panin need kokku kümne­minutiseks filmiks.

Sul oli uue filmi lugu juba enne täiemahulist sõda valmis. Kas filmi tegema hakates selgus, et alanud suur sõda on muutnud midagi käsikirjas, kontseptsioonis või loojutustamises?

Mul vedas, et sain filmile arendustoetuse oma kodulinnalt täpselt kuu aega enne seda, kui täiemahuline sõda peale hakkas. Hakkasin käsikirjaga tööle 2021. aasta detsembris. Mul oli mõttes lugu vaesest perekonnast Dnipros, aga ma ei suutnud lõppu välja mõelda. Kui invasioon algas, sain aru, et see ongi mu loo lõpp – murdepunkt, mis jagab Ukraina tegelikkuse selleks, mis oli „enne“ ja mis tuli „pärast“. Lisasin selle lõpu käsikirjale. Rääkisin ka Olga ja Priit Pärnale, et mul on valmis käsikiri, ning nad soovitasid mul seda pakkuda Eesti Filmi Instituudile ja Eesti Kultuurkapitalile. Mul on väga hea meel, et eestlased seda projekti toetasid.

Kas eestlastega oli üle võrgu raske töötada? Said sa sellest kogemusest uusi teadmisi või kogemusi?

Kuna Ukraina meestel on välismaale reisimine sõja tõttu keelatud, siis otsustasime Eesti Joonisfilmi produtsendi Kalev Tammega töötada üle võrgu. Paigaldasin endale vajalikud programmid, panime püsti failijagamise ja hakkaski peale. Leidsime Joonisfilmi meeskonnaga kiirelt ühise keele ja tegime peaaegu kaks aastat kaugtööd. Ma pole tänaseni oma produtsenti ihusilmaga näinud.

Kuidas oli võimalik töötada, kui Vene pommid langesid Dniprole igal ööl? Kuidas jääda vaimselt terveks ja oma asja edasi teha? Ja kuidas sa talve üle elasid? Dnipro energiataristu sai kõvasti pihta …

See oligi mulle kõige raskem. Terve öö pommitati ja mu perekond sai vaevalt magada, hommikul pidin aga animaatorite töö üle vaatama ja neile uued üles­anded andma. On väga keeruline keskenduda pideva stressi tingimustes, nii et ma tegin vigu, paludes näiteks animaatoritel luua stseene, mida filmis ei pidanud üldse olema, ja viivitasin valmis filmi üleandmisega. Ma ei kuulnud aga ühtki rahulolematut nurinat ei produtsendilt ega Joonisfilmi tiimilt ning olen selle eest erakordselt tänulik. Selleks et elektrikatkestused üle elada, ostsin generaatori ja akud, nii et see mu tööd eriti ei mõjutanud. Tragöödia igapäevane nägemine on aga psüühikale väga koormav. 14. jaanuaril 2023 tabas venelaste rakett elumaja saja meetri kaugusel meie sugulaste korterist. Nad said küll viga, aga jäid jumalale tänu ellu. Uudiseid mu armees teenivate sõprade surma kohta tuleb järjest peale. Meid hävitatakse päev-päevalt ja paljud inimesed on vaimselt traumeeritud. Mul on näiteks tõsine unetus.

Kuidas on võimalik, et sa ei saanudki Eestisse esilinastusele või filmiauhindade jagamisele tulla? Kuidas oli Ukrainast tänavu üle pika aja välja pääseda?

Ma näitasin oma filmi Ukrainas mitu korda, aga Euroopas nägin seda suurel ekraanil esimest korda alles sel talvel Clermont-Ferrandi festivalil. Järgnes huvitav arutelu ja mind üllatas, et publik oli filmis peaaegu kõigest aru saanud. Kuulsin palju toetussõnu. See oli esimene kord nelja aasta jooksul, kui mul õnnestus saada ajutine (kümnepäevane) välisviisa. Kontrast oli tohutu, eriti tagasi tulles. Oli 2026. aasta jaanuar ja Ukrainas valitses talv, täielik elektrikatkestus: tänavad pimedad, majad külmad. Tundub, et eurooplased üritavad selle kõik unustada ja sõjast mitte mõelda, ja ma saan neist ka aru. Sõda aga käib ikka edasi ja mulle tundub, et eurooplastel ei õnnestu selle ohu ees lihtsalt ust kinni lüüa.

Nüüd, kui Ukraina president on algatanud lasteanimatsiooni tarvis toetusskeemi, kas plaanid ka ise autorifilmi juurest lastele mõeldud sisu juurde liikuda?

Tõsi, et Ukraina eraldas sel aastal umbes 6 miljonit eurot animatsiooni toetuseks, aga mitte ainult lasteanimatsioonile, ka telesarjadele ja kunstilisele animale. Aga ma ei kavatse oma uue filmiga toetust minna küsima, isegi kui mul on juba käsikiri valmis. Ma ei taha korrata „Kõjivi tordi“ kogemust ja töötada nii stressirohketes tingimustes. Teiseks pole meil Ukrainas peaaegu üldse professionaalseid animaatoreid. Kõik, kes said lahkuda, on seda ka juba teinud. Ja see toetus on määratud spetsiaalselt animatootmisele Ukrainas. See võimalus pole minu jaoks, kuni olukord meie riigis pole ohutum.

Must huumor on alati olnud Eesti spetsialiteet. Sõja ajal oleme näinud ka Ukraina musta huumori tõusu ühismeediakanalites, sellest sai võimas relv Vene propaganda vastu. On sul ka omal häid näiteid tuua?

Tõsi, kohe esimestest sõjapäevadest peale on huumor Ukrainas väga tavaline asi. Katsume naerda selle üle, mis aset leiab. Ilmselt nii see inimaju töötab, püüab iseennast hirmsate mõtete eest kaitsta. Ma ei hakka neid nalju siin kordama ega selgitama, vaadake parem Ukraina püstijalakoomikuid ja muusikuid Kurga & Agregat. Nad on väga popiks saanud ja nende kavade kvaliteet on otse üles hüpanud. Nad müüvad saale välja ja neist on saanud rahvuslikud kultuurikangelased, kes annetavad kasumi armeele ja aitavad kaitseväge.

Milliste „Kõjivi tordi“ naljade peale ukrainlased kõige kõvemini naeravad?

„Kõjivi tort“ algabki kui komöödia ja publik naerab alguses põdra üle vaibal. Ukrainlasena luban ma endale sõja teemal musta huumorit. See on minu kui neis sündmustes otsese osaleja privileeg.

* „Кохання“, Mõkõta Lõskov, 2019.