Jim Jarmuschi uues mängufilmis „Isa ema õde vend“¹ lahatakse peresuhteid laste ja vanemate vahel, aga jarmuschlikult ilma liigse draama ja emotsioneerimiseta, vaid pigem vaatlevas, kuivalt koomilises laadis. Film koosneb kolmest vinjetist, millest keskmises näeme ka kaasaja üht tipp-naisnäitlejat Cate Blanchetti temale pisut tavatus kohmakas-kohmetus rollis, mis avab ta vastuvaidlematu talendi uue tahu ja näitab meile näiteks dirigent Lydia Tári² vastandit, kuigi mõlemat iseloomustab fanaatilisepoolne suhe oma töösse. Erinevalt Tárist on siin aga Blanchetti mängitud Timothea töö niivõrd glamuurivaba, et raske meenutada, mida ta siis täpselt tegi (üle kontrollimisel – ta sai just valitud pärandikomisjoni nõukogusse või midagi sellist).  

Sirbis avanes harukordne võimalus Cate Blanchettilt filmi tegemise ja selle võrratu rollilahenduse kohta lähemalt küsida. Intervjuu alguses joob ta klaasist vett ja ma viivitan veidi ebalevalt küsimisega. „Ma suudan korraga vett juua ja kuulata,“ torkab Blanchett omal teraval moel, kinnitades mu eelarvamust, et kergelt ei tule siin midagi.  

Esimest korda Jim Jarmuschiga koostööd tehes mängisite ise­ennast filmis „Kohv ja sigaretid“³. Nüüd aga väljamõeldud tegelaskuju. Mis on lihtsam ja kuidas neid võrrelda? 

„Kohvis ja sigarettides“ mängisin ehk rohkem ettekujutust endast kui iseennast. Ma ei tea, kas me üldse kunagi oleme mänginud iseennast? Kahtlustan, et me ei esitle end teistele kunagi ise­endana, vaid sellena, kes me sooviksime olla.

Kui me Jimiga praegusest filmist rääkisime, siis oli tal vist esialgu mõttes, et ma mängiksin teist õde Lilithit, keda filmis mängib Vicky Krieps. Ma muidugi teeksin Jimi heaks kõike, aga küsisin siiski, et kuidas oleks, kui ma mängin teist tegelast Timothead. Jim vastas, et olgu peale, kui sa nii soovid, mis näitab väga hästi, kui paindlik ta on lavastajana. Sain aru, et ma ei olnud seda tüüpi temperamenti varem uurinud.

Ilmselt on „Kohvi ja sigarettide“ ja „Isa ema õe venna“ rollide vahel teatud seos. Mõlemad on diskreetsed lood, mis sõlmuvad perekondlike suhete kaudu, aga „Isa ema õde vend“ pole antoloogia, vaid siin on kolme jutustuse vahel selge keeleline ja visuaalne, aga ka emotsionaalne side. Siin on tunnetus märksa ühtsem kui „Kohvis ja sigarettides“, ja see ongi nii mõeldud.

Veneetsia esilinastuse ajal oli Jim Jarmusch teile vaikselt öelnud, et ärge muretsege, järgmises filmis saab olema rohkem möllu. Kas te mäletate seda ja kuidas teile meeldib, et „Isa ema õde vend“ on võrdlemisi passiivne film, mille tegevustik toimub justkui pinna all?

Jaa, tunnetasin seal, et inimesi võlus see tempo. Nende südamerütm aeglustus. Loodan väga, et seda filmi minnakse vaatama kinno, sest ainult kinos ja teistega koos saab sellest täieliku elamuse. Me mõtleme alati, et oma perekond on nii erakordne ja ainulaadne, aga mingid arhetüüpsed jooned, mille me kõik ära tunneme, korduvad igas perekonnas. Perekond, isegi kui see on „õnnelik“, on alati muutumises. Seal alati sügeleb miski, mis sügamisega ei taha ära minna. Sellised need perekonnad on: meid kõiki uhutakse juhuslikult kaldale koos seltskonnaga, kellega meil pole enamat ühist kui bioloogia.

Te olete Jim Jarmuschit kirjeldanud kui poeetilist lavastajat. Kas teist on siis saanud tema juhatusel ka poeetilisem näitleja? Kas filmi autor mõjutab teie näitlemisstiili ja milline näitleja te Jarmuschiga olete?

Igaüks on vaid nii huvitav ja haarav kui vestlus, milles osaletakse. Olla Jimi, Yoricki [operaator Yorick Le Saux – T. P.], kaasnäitlejate Charlotte Ramplingi ja Vicky Kriepsi pilgu all ja keskel on olnud tõeliselt erakordne ja mälestusväärne kogemus. Loodan, et me kõik leidsime Jimi käe all oma tee. Ta oli väga üksikasjalik ja selgesõnaline, aga samal ajal tahab ta ka näha, mida näitlejad teha suudavad ja mis duublist välja tuleb. Tal on paigas nägemus kaadritest ja stseenidest, mida ta tahab saavutada, ja kui on teada, milline on stseeni raamistik, siis on mul loodetavasti võimalik välja tulla lahendusega, kuidas seda raami täita. Samas on Jim ka väga paindlik. Ja näitlejate valimine rollidesse on talle väga oluline protsessi osa. Siis seab ta raami paika ja vaatab, kuidas näitlejad mängivad. Ja meil on tarvis mängida vaid teatud laadis. Jim võib jätta endast üsna vabameelse mulje, aga tegelikult on ta väga täpne kuni sõnade ja silpideni, lause­konstruktsioonideni. Nendes asjades on ta erakordselt nõudlik. Igal tegelaskujul oli väga iseomane keelerütm, mida ta ei tahtnud lõhkuda. Nende lausete muusika on kirjutatud väga isikupärases Jim Jarmuschi poeesias. See oli talle oluline ja mõjutas ka meie mängulaadi.

Milline tunne oli seekord kehastada sellist võib-olla teie enda kohta mitte kõige iseloomulikumat vagurat tegelaskuju? Kas Jim tegi teile ka ettekirjutusi, kuidas seda osa mängida?

Kui Jim mulle alguses sellest filmist rääkima hakkas, siis meil oli selleteemaline vestlus küll. Alguses olin tal mõttes teise õe kehastajana, kuna see oli ilmselt mu „Kohvi ja sigarettide“ tegelase järelkaja, aga tegelikult ei olnud ma varem kehastanud sellist tegelast nagu Timothea, niisiis küsisin, kas õdede vahetus oleks võimalik. Ja mulle meeldis see väga. Inimesi, kes saavad iseendaga hästi hakkama ega tunne vajadust end kogu aeg väljendada, peetakse tihti ekslikult vaguraks või ebakindlaks. Lihtsalt seetõttu, et nad ei hinga ära sama palju hapnikku kui mõni teine. See ei tähenda, et nad oleksid ebakindlad või ei tea, kes nad on.

Teil on teatrist palju kogemusi Tšehhoviga ja ka Jarmuschi filmides on palju tšehhovlikke vaikusehetki ja motiive. Mille poolest erineb näitleja teatrilaval näitlejast filmikaadris? Või näiteks „Onu Vanja“ (2010–2012) lavastaja Tamas Ascher Jim Jarmu­schist?

Tamasiga töötamine muutis tõeliselt mu arusaama sellest, mis on teatrilaval võimalik. Ja hiljuti oli mul väga teistsugune Tšehhovi kogemus Londonis Barbicanis Thomas Ostermeieriga. Mõlemad on näitlejaansambli kokku panemise meistrid ja minu meelest on seda ka Jim. Näitlejate valik on muidugi kõigile oluline, aga Jim on selles väga täpne. Teda huvitab liminaalne – vihkan seda sõna, aga hea küll – liminaalne ruum selle vahel, kuidas tajutakse näitlejat ja milline on tegelaskuju. Talle meeldib mängida nende piiri peal. Ma pean seda üsna tšehhovlikuks.

Tuleb otsida, milline on inimese sisemine kloun. Mitte et Jarmuschi filmide tegelasi võiks klouniks kutsuda, kui ehk välja arvata Roberto Benigni filmis „Seaduse kütkeis“⁴. Ma ei pea silmas klouni mängimist, vaid seda teatud veidrat enesepettuses olekut, milles Jarmuschi filmide tegelased end tihti leiavad. Ja mind ei üllata, et ta tegi filmi perekonnast, sest tema tegelastel on tihtipeale peal mingi segaja, mida nad ei suuda ära lahendada, ja perekonnaga seoses tunnetame seda mingil määral kõik. Kahtlemata ka Tšehhovis.

(Vaikus.) Tamas oli suurepärane lavastaja. Ta kirjeldab vaikusehetki, mis on samasugused nagu see, mis meil siingi hetk tagasi oli. Kui inimesed on üheskoos, võtab tihti maad vaikus, mida tema nimetas „lolliks vaikuseks“. Selles mõttes, et tihti me ei oska kirjeldada, kuidas me sellesse vaikusse oleme sattunud, me ei mäleta, milline hetk sellele eelnes ega tea, mis sellele järgneb. Ja kui me end kõik selles vaikusehetkes veidi lollina või kaotsiläinuna tunneme, siis juhtub midagi. Kuskil lüüakse uks kõvasti kinni, keegi tuleb sisse või kukub, koer haugub, ja selle peale me naaseme ellu. Peredünaamikas näeme ja kogeme seda lolli vaikust kogu aeg. Või räägime üks­teisega lolli vaikusse langenuna tühjusse. Tunnetades, kui sihitult me kõik koos triivime. Ja lolli vaikust on rohkelt nii Tšehhovil kui ka Jarmuschi filmides.

Selle vaikusega seoses … Teie episood „Isas emas ões vennas“ on väga tempo­tundlik ja pausidel on seal oluline osa. Kas lavastaja lasi teil lihtsalt mängida või ta punkteeris teie stseene ja juhendas, mismoodi tempot ja rütmi hoida?

Jim on võrratu dirigent ja rütm on talle äärmiselt oluline. Rütm peab paika saama juba võtteplatsil ja mitte montaažiruumis, nagu tihtipeale juhtub, kui montaažis sätitakse rütm paika sellega, et võetakse ühest kohast 12 või teisest 36 kaadrit vähemaks. Jim tuleb aga võtete käigus juurde ja palub mõnd tegevust veidi kiiremini teha, või näiteks Charlotte’il pisut aeglasemalt kõndida, mul teetass natuke rutem kätte võtta. Ta lihvib seda rütmi väga põhjalikult stseeni sees ja kaamera ees. Ja kuigi lõpptulemus võib paista väga kergelt voolav, siis Jimi puhul on tegemist täieliku peenhäälestusega.

Kui palju teie rollid muudavad või rikastavad teid? Kaks esimest lugu räägivad perega seotud ebamugavusest, aga kolmas hoopis lahkunud pereliikmete järele igatsemisest. Kas see muudab ka teie suhteid oma pereliikmetega?

Ma usun küll, et nii minu mängimine kui näiteks teie kirjutamine muudab mõnevõrra viisi, kuidas te oma päeva tajute. See haarab meie mõtted ja mõjutab seeläbi, kuidas me suhtleme teiste inimeste ja ümbritseva maailmaga, kui kauaks me sellele keskendume. Aga me kõik ju näitleme mingis mõttes iseennast. Me räägime väga harva sellest, kes me tegelikult oleme, ning püüame kogu aeg probleemile vastata. Kõneleme pidevalt sellest, kes me sooviksime olla, ja püüame end veenda, et me pole see, mis me kardame olla. Ütleksin, et elusolemist iseloomustab kummaline performatiivne aspekt, ja see on eriti omane perekondlikele rollidele. Õe seltskonnas oleme hoopis teistsugused kui koos vennaga, ja õe-vennaga kolmekesi oleme erinevad vastavalt sellele, kas ka vanemad on juures või ei ole. Või kui juures on külaline väljastpoolt perekonda. Igal puhul etendab perekond erinevaid osi. Ja selle tunde saab eriti hästi kätte keskmises osas, kus oleme meie Charlotte’i ja Vickyga. Näitlemine on viis koosolemisega toime tulla. Ja siis Jim lisas lõppu selle võrratu väikese episoodi, kui kaks õde lahkuvad. Ta küsis, kas me võiksime üksteise kätt hoida. Ta teadis väga täpselt, mida ta tahab, ja see oli vahest kõige ehedam kolme tegelase vaheline stseen.

Rollis on alati ka tõtt, aga see ei anna kunagi edasi kogu meie olemust.

Mis te arvate, mida tunneb publik „Isa ema õde venda“ vaadates ja mis võiks olla see küsimus või tõdemus, mis kinost kaasa võetakse?

Ma pole kunagi tahtnud publikule ette öelda, mida mõelda. Ja kes teab: võib ka olla niipidi, et vaatajaskond ütleb meile, mis see film on. Minu arvates on see üks väga soe film, mis on täis igatsust, ja mind liigutas see väga. Kolm episoodi võeti eraldi üles ja ma ei olnud kaht teist näinud, kuigi teadsin nende sisu. Tundsin siis end filmi vaatamise ajal veidi vähem üksikuna. Selles on teatud lohutust. Tihti mõtleme oma perekonnast kui probleemist, mida me ei suuda lahendada või millega saaksime rahu teha. Aga kui meile tuletatakse meelde, et igaüks maadleb nendesamade muredega, siis see trööstib mind.

Te olete rääkinud ka näitlemisega lõpparve tegemisest. Kas siinne film mõjutab ka mingil moel seda otsust?

Teen kogu aeg näitlemisega lõpparvet. Ma naudin näitlemist nii väga, aga maailmas on veel nii palju teha. Janunen kogemuste järele ja arvan, et peab teadma, millal tagasi tõmmata.

See polegi niivõrd näitlemine, mida ma tahan lõpetada, vaid … see. (Viipab käega üle kogu toa.) Näitlemisest rääkimine. Ärge solvuge.

Kui film, režissöör ja kaasnäitlejad meeldivad, siis loodan ju ikka, et vaatajad valminud tööd ka näevad. Filme on nii tohutult palju, nende nägemise ja kogemise kohti samapalju. Ja kui tuleb mõni selline, mida peaks kindlasti kinos vaatama, siis on sellest rääkimine kindlasti pingutust väärt.

Kui te aga tõesti näitlemise lõpetaksite või vähemalt sammukese tagasi astuksite, siis mida te teeksite? On teil plaanid valmis? Kas reisiksite rohkem, veedaksite aega perekonnaga …?

On teil midagi välja pakkuda?

Poliitikasse?

Kas ma olen siis niivõrd õhku täis?

Vastupidi! Väga otsekohene.

Praeguste süsteemide sees on väga keeruline midagi saavutada. Kõik on nii korrumpeerunud, täis usaldamatust ja kahtlustusi. Ja ilmselt on selle ebakindluse säilitamine paljude alatute mängijate huvi. See on väga keeruline ja ilmselt on suuremat ühiskondlikku muutust, inimeste elude ja kogukondade mõjutamist võimalik saavutada poliitilistest süsteemidest väljaspool.

Näiteks meeldib mulle väga teiste töid produtseerida. Olen seda teinud teatris ja eriti nautinud televisioonikogemust. Alati ei pea tingimata ise kaadris olema. Suurepärane, mida saab oma eluga teha. Ja kui keegi näiteks turul juurde tuleb ja ütleb, et on midagi näinud või avastanud midagi uut, milles ka mina olen osaline olnud, siis liigutab see mind väga. Minu probleem on see, et tihti ma ei saa tagasisidet, kui on mõnd mu tööd nähtud. Tootmise kogemusest on võimalik õppida ja paremini mõista, miks üks teos ei leidnud oma publikut, teisel aga õnnestus see kümme aastat hiljem. Loominguliselt on võimalik palju omandada publiku ja teose vahelisest dünaamikast. Arvude ja statistika puudumine teeb selle õppimise raskeks. Teatrilaval mängides on täpselt teada, kui suur su publik on, aga filmi puhul see alati nii ei ole. Ja järjest enam, sest arvud tähendavad pretsedente, kõik on monetiseeritud ja kui minna statistikat küsima, siis seda tõlgendatakse varjatud rahaküsimisena. Raha on muidugi tore asi, aga mitte peamine motivatsioon sellisele mehele nagu Jim Jarmusch.

Mis aspektile te Timothea ja tema suhete kujutamisel kõige enam keskendusite?

Pidasin huvitavaks, et õdesid tutvustatakse esialgu teel kohtumisele eraldi isikutena. Samuti pingeväli kahe Timothea vahel enne ja pärast majja saabumist. See, milliseks ta perekeskis muutus, ja peened erinevused tema kahe olemise vahel.

Tegelikult oli aga põhiline mõju see, mida stseenis tegid teised kaks näitlejat. Nende kahe juuresolekul olen mina seal toas kõige vähem huvitav. Nii et näitlemist ei läinudki väga tarvis.

Mis oli teie esimene Jarmuschi film?

Esimene oli „Seaduse kütkeis“ ja mäletan, et vaatasin seda kinos. Kohe algusest peale, kui tiitrite ajal kaamera liigub mööda majadest, sain aru, et armastan seda filmi. Nagu kõik teisedki.

Kuidas te temaga esimest korda kohtusite, kas enne „Kohvi ja sigarette“?

Olime telefonis mõned korrad suhelnud ja kohtusime esimest korda ühes imeväikeses hotellis. Filmisime stuudios, minu mäletamist mööda Fred Elmes võttis selle üles. Olin kaotanud ajataju, sest olukord oli tehniliselt keerukas. Mängisin justkui iseend ja äärmiselt madalaeelarvelises olukorras. Minu mäletamist mööda töötasime 23 tundi järjest, ärge ametiühingule öelge! Tundsin, nagu oleksin Jimi ja Frediga olnud punkris kinni terve nädala, aga tegelikult vaid umbes kaks ööpäeva. Ma olen Jimi nii kaua tõsiselt imetlenud. Ta teeb näitlejale olemise mugavaks. Meenutab natuke seda korda, kui ma kohtusin Martin Scorsesega. Nad mõlemad julgustasid mind rollis tegema seda, mida ma tahan. Nad olid nii huvitatud sellest, mida mul näitlejana pakkuda oli. Justkui oleksin ma seal selleks, et nad saaksid minu arvamust kuulda. Jim ei püüdnud mind mingisse vormi suruda, kuigi tema loodud maailmad on nii spetsiifilised. Väga vabastav.