Martin Algus, Elektro. Toimetanud Helena Läks. Kujundanud Triinu Kööba ja Einike Soosaar. Puänt, 2025. 64 lk.

Bring the little fishes

Bring the sharks¹

Mike Scott

On luulekogusid, mis ei näi esmapilgul nõudvat lugejalt kuigi palju. Selged, voolavad ja kergesti jälgitavad tekstid on pandud imeilusate kaante vahele. Need on kõnekeelsed või kirjutatud tavakohases, tuttavas kirjanduslikus keeles, ilma hirmutavate intellektuaalsete viideteta, mille otsa võiks komistada. Seesugune kergus on teatud mõttes ebamugav: kui tekst ei takerdu, ei sunni peatuma ega vastu töötama, siis mida selle lugemine annab?

Martin Alguse luulekogu „Elektro“ senine retseptsioon peegeldabki kriitikute mõningast tõrget või nõutust. Johan Haldna heidab „Elektro“ päevikulist stiili kritiseerides ette, et teoses puudub igasugune mõtlemapanev või intrigeeriv sisu. Haldnale on nendes tekstides kõik liiga selge.² Janika Läänemets vaidleb oma arvustuses vastu: „Elektro“ luuletused ei peagi olema mõtlemapanevad, vaid need on mõtlemaõpetavad.³

Wolfgang Iser on essees „Fenomenoloogiline lähenemisviis“ arutlenud, et igal teosel on kaks poolust: autori kirjutatud tekst ja teose konkretiseering, mille loob lugeja. Teos käivitub alles lugemisprotsessis – lugeja reaktsioonina.⁴ Nõnda vajab iga ilukirjanduslik tekst lugeja tahet, et teostuda, hakata mõtlema panema ja ootustele vastama. Mina näiteks ei tajunud „Elektrot“ õppetunnina, kuna Alguse luule on didaktilisusest või nähtuste seletamisest minu arvates täielikult vaba. See ei pruugi aga kehtida teiste konkretiseeringute puhul, mis ei sünni – Iseri sõnul – lugejas, vaid igas üksikus lugemisaktis.

Tagasi ookeani

„Elektro“ on tekstikorpus, kus iga luuletus ning selles kasutatud motiiv, kujund, teema, metafoor ja muu kirjanduslik troop töötab terviku heaks. Kõneldu iga osa loob üldisemat pilti kõneleja – lüürilise mina – maailmatunnetusest ja subjektsusest: tema hirmudest, igatsustest ja mälestustest. Need elemendid ei ole esitatud korraga, vaid hajutatult: üksikud motiivid ja mõttekäigud liiguvad luuletusest luuletusse, korduvad ja teisenevad, kuni neist kujuneb omamoodi süsteem. Juba seepärast paneb „Elektro“ mõtlema – ja mitte ainult teoses loodavale maailmale – ning ühtlasi küsima: miks näib „Elektro“ poeetilise maailma vorm olevat vastuolus selle sõnumiga?

Kõigepealt tuleb siiski rääkida sõjast. Sõda Ukrainas ilmub Alguse luuletustes igavese taustana, kõneleja taga. Sõja kohalolu on „Elektros“ välja öeldud, kuid ilmneb ka metafooridena: autor pöördub oma tekstides korduvalt kevade kujundi juurde, ent kevad ei ole siin kuigi heledat tooni, vaid morbiidse varjundiga. Kevad sattub ridadesse mõrase kolbana täis tahmast lume­sülti (lk 12) ja suitseva märtsina (lk 25), kevadet võrreldakse eksinud võõraga tänavaotsas / seljas vareseluudel kootud vitsakuub (lk 31), kevadet nimetatakse ajaks kõduste juurte ja pehkinud kontide vahel (samas).

Just sõja kirjelduses – täpsemalt selle kaugelt vaatamises (autor, nagu enamik tema lugejaid, asub siiski tõelisest sõjast väljaspool, tajudes ja ära tundes seda uudiste ja Euroopa tänavatel nähtavate tundemärke järgi) – avaldub Alguse keeleline kujundilisus. Alguse sõjatekstides saab nähtavaks, kuidas päevikulisusest kasvab välja kujundeist tihe kirjutus: kohvikus tõstavad itsitavad naised seelikusabasid / aga seal all / on põlevad külad (lk 14).

Tihedus kui selline väärib eraldi käsitlemist. „Elektro“ üks keskseid motiive on läbipaistvus või miski sellesarnane – alates meduusi kujundist luulekogu kaanel. Just selle kaudu jõuan mõtteni, mis näib olevat üks „Elektro“ põhiideid. Toon esile mõned tsitaadid: kahtlen kõiges mis pole küllalt õrn et sellest / saaks / läbi puhuda (lk 11); olen kure kruuksatusele / läbipaistev nagu meduus merevees / tuulesahin kostab / läbi mu pehmema koe (lk 16); olen kõigest lahus (lk 41); vihm sajab minus kuhu tahab (lk 44).

Läbipuhutus, läbikostvus, läbipaistvus – kasutan edaspidi üldistusena sõna „läbilaskvus“ – vastandub Alguse tekstides vigastatud kõvadusele (Notre Dame’i tahmane könt, auk betoonis, tohutu kraater). Esmapilgul toimib „läbilaskvuse“ mõiste teoses justkui eneseteraapia, võib-olla ka kui osa tavapärasest meditatsioonist. Samal ajal ei ole läbilaskvuse idee Alguse luules pelgalt viide vaimsetele praktikatele, vaid ka kujutlus paremast maailmast, kus tuul puhuks / midagi vastu küsimata (lk 31), kus liikumine minevikku on hüve, võib-olla isegi lahendus üldinimlikele probleemidele.

Kõneleja pöördub sageli tagasi oma minevikku. Mälupildid lapsepõlvest põimuvad mõtisklustega ajaloo kulgemisest ja selle väljapääsmatust korduvusest: uus tsükkel uued tankid / või siis pigem ikka needsamad (lk 50). Seejuures tuleb märkida, et kui kõneleja vajub kilomeetrite kaugusele minevikku (lk 15), ei ole ta pilk suunatud mitte lähiminevikku, vaid pigem ürgsematesse aegadesse. Lapsepõlve ja kodutunde kaudu – millist rahu võiksid tunda / juured mullas või / maod pesas (lk 41) – liigutakse märksa kaugemale: tahan kaduda merepõhja kummaliste viljade ja laugete düünide vahele [—] sina kaod sabaga vehkides punakollaste korallide taha [—] nii on hea (lk 26).

Nõnda kõneleb „Elektro“: edasi minevikku! Mitte ainult omaenda lapse­põlve, vaid inimkonna hälli, ookeani – et saada ürgseks, kõike läbilaskvaks meduusiks, naasta algpunkti, kus kõik võiks alata uuesti (või üldse mitte alata). Niisugune mõte mõjub paradoksaalselt elujaatavana: jah, inimkond ei õigusta oma olemasolu, kuid seda ei pea lahendama radikaalse katkestusega, vaid tagasipööratud evolutsiooniga. Inimkonna areng ei näi nagunii algusest peale olevat olnud planeeritud: meie oleme nagu ise arenema hakanud tehisaru (lk 21).

Kujundiõrnus ja -õudus

Roland Barthes kirjeldab oma töös „Kirjutuse nulltasand“ klassikalist keelt kui midagi, mis osutub alati dialoogiks ning toob endaga eufooriatunde, sest selle olemus on vahetult sotsiaalne.⁵ Nii on ka Janika Läänemetsa tähelepanek „Elektro“ kohta igati õigustatud: teos annab lugejale tunde, et ta ei ole üksi. Klassikalisele keelele vastandab Barthes kirjutuse nulltasandi. Tema sõnul ei paku seesugune kirjutus mingit pelgupaika – see on süütu ja läbipaistev ning eeldab autorilt justkui Kirjanduse ületamist, usaldades end algkeelele, mis on võrdselt võõras nii elavatele keeltele kui ka kirjanduslikule keelele.⁶

Siin jõuame kohani, kus „Elektro“ lugemine osutub kummaliselt kahetiseks. Kippudes oma sõnumilt läbilaskvuse, ürgsuse, „algsuse“ poole – võtkem läbilaskvust kui süütuse metafoori, sest kes on süütum kui ürgne mereloom? –, jääb autor siiski ajaloo ja kirjanduse vangiks. Tema tekstid on tugevalt seotud nii konkreetse aja kui ka diskursusega: sotsiaalse (ajalootrauma, elu Euroopas, sõda Ukrainas) ja kirjanduslikuga (teatud kirjutamisviis, millest allpool).

Alguse intonatsioon on mõõdukas: see ei sünni inimese süvaloomusest ega too esile midagi ebamugavat ei vormi ega sisu tasandil. Autor seob peaaegu iga teksti suhteliselt lihtsa jutustavuse ja kirjelduslikkusega – sellega, mida on nimetatud päevikulikkuseks –, justkui püüdes oma poeetikat läbipaistvamaks muuta. Samal ajal kuhjab ta kujundeid: võrdlused, metafoorid ja eriti varieeruva originaalsusega isikustamised („Elektros“ ladvad sosistavad, tähelepanu rebeneb oleviku küljest, pilv matab linnakese, suits leiab tee, kuldne seeme pöörleb rinnas jne) ilmuvad üksteise järel. Poeetilisi troope justkui raputatakse pahupidi pööratud taskutest – ning need ei näi tühjaks saavat. Nii et vormi püütakse teha läbipaistvamaks (päevikulikkuse kaudu), ent kirjutatu jääb siiski kirjandustraditsiooni tihedusse. Siit kerkib küsimus: kas kogu kaotab osa oma poeetilisest potentsiaalist, kui saavutamata jääb sisu ja vormi kooskõla?

Nüüd astun ka enese öelduga vastuollu: jah, „Elektro“ luuletused on mõõdukad, neid võib nimetada argiluuleks või poeetiliseks päevikuks. Samal ajal on luulekogu struktuur terviklik ning võimaldab lugejal jälgida kõneleja subjektsuse kujunemist ja tunnistada tema mõtlemisviisi. Huvitava tagajärjena hakkavad kogus esile kerkima ka mõjuvad seosed. Toon näitena esile kaks katkendit luuletustest, mida eraldab vaid mõni lehekülg: ja me ei tule päevade kaupa voodist välja kuni meie nahk / kokku kasvab ja kortsus linadest saab selle metsiku nukkumise / kookon mis pudeneb alles suve esimese missa ajal // vist oleme magades jumalikule kõige lähemal haavatavad / sihitud / tarbetud (lk 46), kahepäine kotkas siiami kotkas looduse vingerpuss / emakotka üsas veidralt kokku kasvanud abitu lind [—] me tahame ühendada verega liita / soolikaid pidi kokku siduda luudeni paljaks kiskuda välja toksida / puhtaks kaapida silmad kinni nõeluda ja mendisauaga perseauku / nühkida (lk 48-49).

On tähelepanuväärne – isegi raputav! –, kuidas kehade kokkukasvamise motiiv liigub ühest registrist teise: intiimsest suhtest poliitilise vägivallani. Lugemise käigus kandub kehaõudus teisest luuletusest tagasi ka esimesse, esmapilgul õrna teksti. Seesugused seosed mitmekordistavad luulekogu emotsionaalset laengut, toimides omamoodi ahela lülidena ning valgustades poeetilise kujundi mitmekülgsust – õigustades ühtlasi ka sisu ja vormi konflikti.

Ka Barthes mõistis, et puhas nulltasandi kirjutus on saavutatav ehk vaid kirjutamisest loobudes. Seetõttu rõhutas ta nüüdisaegse kirjutuse paratamatut vastuolulisust, nimetades seda iseseisvaks eluvormiks, mis kasvab ümber kirjandusliku akti, annab otsesele intentsioonile teise tähenduse, laob sõnade vahetu tähenduse peale läbipaistmatu märkide kihi ning kaasab kirjutatu kaksikellu.⁷ Just seda vastuolulisust on täheldada ka „Elektros“: läbilaskvuspüüd põrkub keele, ajaloo ja kehaga, mis on hinge tihkem osa (lk 43).