Szilárd Borbély, Puruvaesed. Kas Messias läks juba ära? Ungari keelest tõlkinud Leelo Jõulu, toimetanud Reet Klettenberg. Kujundanud Einike Soosaar. Puänt, 2025. 248 lk.

Eesti lugejani on jõudnud tähelepanuväärse ungari kirjaniku Szilárd Borbély autobiograafiliste sugemetega romaan „Puruvaesed. Kas Messias läks juba ära?“ (2013). Iseäraliku ja mõjusa stiiliga teos kõneleb lugejaga väga erilisel viisil. Siinkohal tuleb tänada tõlkijat ja toimetajat, kes on teksti ka eesti keeles elama pannud.

Romaani tegevus toimub 1960. ja 1970. aastatel Rumeenia piiri äärses Ungari külas. Teine maailmasõda on lõppenud, Ungarist saanud Ungari Rahva­vabariik, valitseb sotsialistlik töölispartei, mida juhib János Kádár (1912–1989) – elu läheb edasi. Läheb edasi nagu tank, mis sõidab üle küladest, linnadest ja tervetest põlvkondadest, jättes maha materiaalsed ja emotsionaalsed rusud, mille korrastamine pole veel kaugeltki lõppenud. Minategelase, eelkooliealise nimetu poisikese pilgu kaudu avanevad lugeja ees äärmuslik vaesus ja viletsus, vägivald, hirm ja lootusetus. Romaan ei ole pelk jutustus külaelust sõjajärgses Ungaris, vaid mitmekihiline paratamatuse dokument, näidates, kuidas trauma salvestub inimestesse, kehadesse, põlvkondadesse.

Aineline ja emotsionaalne puudus

Erinevalt tuntud paratamatuse dokumenteerija Émile Zola teostest, kus on esitatud Prantsusmaa XIX sajandi lõpu tööliste viletsust teadusliku vaatlusena, on Borbély „Puruvaesed“ märksa metafüüsilisem. Zola ei andnud oma geneetilise ja sotsiaalse pagasi armutusse nõiaringi määratud tegelastele mingit lootust, ent näis uskuvat, et muutus paremuse poole võiks süsteemi parandamisel siiski olla võimalik. Borbély tegelaste ettemääratus peitub milleski eksistentsiaalsemas, nimelt individuaalses ja süsteemi toetatud vaikimises ja unustamises. Borbély annab veelgi vähem lootust kui Zola. Maailm on moraalselt ebaõiglane: õige ja vale määravad isiklikud ja institutsionaalsed kokkulepped, mis on pahatihti tehtud ülekohtuselt ja meelevaldselt.

Enne esimest ja paraku viimaseks jäänud romaani „Puruvaesed“ oli kirjandusteadlane ja õppejõud Szilárd Borbély (1963–2014) kirjutanud peamiselt luulet. Borbély sündis ja kasvas, nagu tema romaani peategelanegi, sõjajärgses Ungaris, külas Rumeenia piiri ääres. Ka tema lapsepõlv möödus vaesuse ja puuduse keskel. Tänapäeva lugejale šokeerivalt mõjuva eluolu kohta on autor pärast romaani ilmumist antud intervjuus märkinud, et tegelikult polnud selles midagi erilist lastele, kes vaesuses elasid, kes olid sellesse sündinud ega olnud muud kunagi näinud. Borbély sõnul oli vaesus ja nälg igapäevane asi. Mõte paremast elujärjest oli nagu unistus kosmosereisist – oleks ju tore, aga reaalsusega pole sel mingit pistmist.¹ Kui täiskasvanud suudavad kogemuse ja abstraktse mõtlemise abil konstrueerida minevikku ja tulevikku, siis lapse maailm on kitsam ja avalam. Lapsel on ainult olevik: „Parteihoone fassaadil on suur punane viisnurk. Kultuurimajas on ka kõik punane. Nii palju punast on ilus. Mulle meeldib. Kodus on kõik must, pruun või hall“ (lk 37).

Vahetult maailma kogevale lapsele maitseb viletski toit hästi, sest kõht on kohutavalt tühi. Viimseni kantud väikseks jäänud saapad ei ole tragöödia, sest need on vähemalt olemas. Kehva toiduga kaasuvad tervisehädad on aga igapäevased paratamatud kaaslased.

Borbély ei alahinda majandusliku viletsuse mõju igas vanuses inimestele, ent rõhutab veelgi laastavamat emotsionaalset puudust. Sõjajärgne küla mõjub romaanis kui haavatud keha, mis püüab paraneda pärast traumat, kui tank on temast üle sõitnud. See hingab katkendlikult, veritseb, tuksleb ja nõksatab, rakendades kogu energia rakkude ja kudede taastootmiseks ning normaalse elu taastamiseks. (Küla)ühiskond, see keha, on korraga seisus, kus harjumuspärane maailm on kadunud, uus aga tundmatu ja hirmutav. Nii justkui riputakse vana ja uue maailma vahel nagu kirst enne hauda laskmist (lk 59).

Seda, mis on juhtunud külaga, inimestega, ei osata sõnastada ega mõtestada. Hirmu, viha, häbi, segaduse ja mis tahes tunnetega ei osata toime tulla, need upuvad inimese sisse nagu sohu, seal ometi salakavalalt säilides ning pinnale kerkimiseks parajat aega oodates. Endasse sulgumisest ja vaikimisest saab ellujäämisstrateegia, emotsionaalsest külmusest, alkoholismist ja julmusest vahend edasiliikumiseks.

Moondunud armastus

Minategelase isa peetakse külas juudi sohipojaks, talle ei taheta ühismajandis tööd anda. Nii kulub tal suur osa ajast kõrtsis koos ülejäänud külameestega, kes teda põlgavad. „Mehed kardavad üksteist, sellepärast käivad õhtuti kõrtsis. Sest koos olles saavad nad üksteisel silma peal hoida“ (lk 21). „Kardavad ka kommuniste. Ja koputajaid, kes parteimajas ära kaebavad, millest kõrtsis räägitakse. Aga nad ei tea, kes on koputaja, seepärast kahtlustavad üksteist. Kõik kõiki. Ja on hirmul. Ainult paalinka leevendab seda“ (lk 22). Niisiis põgeneb mees paratamatuse eest alkoholi tuimestavasse alternatiivreaalsusse. Juues, purjus peaga kodus sõimeldes, vägivallatsedes või peatäit välja magades tema aeg suuresti möödubki. Teinekord õnnestub mehel leida tööots külast kaugel ja ta kaob pikemaks ajaks.

Peategelase ema, kulakuteks tembeldatud perest pärit naine, jälestab küla, küla aga tõrjub teda. Naisel on häbi vaesuse ja viletsuse pärast, mida kodust välja pesta ei õnnestu, ehkki ta päevad läbi küürib. Teda muserdab mees, kellest on nii vaimselt kui ka majanduslikult vähe tuge: „„Kommunism on võitmatu. See on ainus õiglane ühiskond,“ ütleb isa. „Juba varsti ei pea keegi töötama, sest masinad teevad meie eest kõik ära.“ „Sa ise ka usud seda või?“ torkab ema. „Tähendab, suurema osa töid,“ täpsustab isa. „Siis on see kommunism juba kohal. Nende jaoks, kes ei pea töötama. [—] Aga kes peab tööd tegema, sellele ei jõua kommunism kunagi kohale,“ ütleb ta [ema]. Ja sinnapaika vaidlus jääb“ (lk 88-89).

Naist näib püsti hoidvat üksnes kinnismõte, et kunagi kolib ta külast ära. Oma ängi maandab ta sageli kaht vanemat last pekstes ja vaimselt terroriseerides. Aeg-ajalt lubab naine kaevu hüpata või läheb, nöör kaasas, pööningule, samal ajal kui lapsed tema jalgade külge klammerdunult teda anuvad ning seejärel öösiti kordamööda valvavad, et ema end tapma minna ei saaks. Kirjeldamatult julm manipulatsioon on naise appihüüd, pöördumine ainsate poole, kelle siiral reaktsioonil on valuvaigistav toime. „Ema räägib, et küll me siis alles kahetseme, kui teda enam ei ole. [—] „Siis kraabite mind oma kümne küünega mullast välja. Kuidas on olla orb. Siis saate teada, milline on võõrasema! Kui kibe on tema leib!“ ütleb ta“ (lk 30).

Põlvkondade kaupa jätkuv peremudel, kus tugev naine hoiab alkohoolikust meest ja kogu ülejäänud elu toimimas, sest „naised taluvad üksildust paremini. Neil on lapsed. Naised ei karda mitte midagi“ (lk 21), on pelgalt armetu fassaad, mille taga toimuvat teadsid/teavad vaid naised ise. Lastega manipuleerimine neid oma surma või tervisehädaga hirmutades on kui põlvest põlve päranduv enesekehtestus – mind siiski armastatakse, mis sellest, et vägisi.

Tugevas kriisis pöördub inimene sageli metsikute, kehaliste algsätete juurde. Seda illustreerib kõnekalt näiteks Louis-Ferdinand Céline’i romaan „Sõda“². Kui keskenduda ellujäämisele, ainult esmatähtsate kudede kasvatamisele, taandub kõik liigne, näiteks empaatia või moraalne hillitsetus. „Puruvaestes“ ei peideta laste eest midagi: ei vänget suuvärki, mille pruukimises on kõige osavam isapoolne värvikas tädi Máli, ei ihulisi vajadusi ega jõhkrat ümberkäimist loomadega. Romaanis esineb ridamisi ehmatavalt naturalistlikke kirjeldusi kana tapmisest ja kitkumisest, kassipoegade hukkamisest, seatapust ja muust, mis oligi külaelus toona tavaline. Detailsed pikad ja toored episoodid mõjuvad poisi lakoonilistest lausetest välja kerkides kui ootamatud krambihood või haavadest purskuv veri. Ka kirjeldused kokkukleepunud kõõmast ja rasvast sarvkammi piide vahel, tubakast kollaseks tõmbunud räpastest küüntest, solgipange lehast või kuivkäimla pikantsetest nüanssidest tungivad raamatulehtede vahelt lugeja meeltesse ning hargnevad mööda ihu laiali.

Minategelase kaudu avaneb lugejale vahetu pilt sellest, mis toimub lapsega, keda ei säästeta täiskasvanute valust, kelle eest ei vaevuta midagi varjama, välja arvatud tunded ja selgitused. Suhtlus lapsega on napp ja seisneb peamiselt käskudes, keeldudes ja ähvardustes. „„Ärge nutke, emake,“ ütlen talle. [—] „Mida teie ka teate?“ küsib ema etteheitvalt. „Laps räägib siis, kui kana pissib,“ ütleb ta“ (lk 45). Intervjuus on Borbély nentinud, et põdes lapsena depressiooni, ent vanematele oli kergendus, et laps on vait.

„Astume vaikides“

Vaikus ongi „Puruvaeste“ üks olulisemaid motiive. Vaikus selle kõige painajalikumas võtmes. Romaan algab tähenduslikult: „Astume vaikides.“ Küla vaikib pärast sõda. Hirm ja häbi teevad umbusklikuks, keele kasinaks, vihjeliseks ja krüptiliseks. Keel justkui tardub, sel tuleb uueks saada nagu murdunud luul. Vaikimise ja rääkimise kokkulepped pole veel settinud, keel muutub ka vormilt koos uue maailmakorraldusega. Haavatud keha ei jaksa rääkida, sedagi tuleb uuesti õppida. Poiss vihjab sageli sõnadele, mida kuuleb veel ainult külas, need on minevikujäänukina kinnisesse kogukonda lukustatud. „Läheme üle kingu. Meie ütleme põndak“ (lk 7). Külas on asju, mida tahetakse unustada, vaikimisse uputada: „Minevikust ei tohi rääkida. [—] Millest me ei räägi, seda pole olemas“ (lk 9).

Küla tunneb küll häbi ja süüd kohaliku juudi pere saatuse pärast, kuigi antisemitism pole sealt kuhugi kadunud. „Meil pole tavaks välja öelda, et juudid. Isa ei võta seda sõna kunagi suhu. Ema ka mitte. Nad kardavad seda sõna“ (lk 73). Niisugune keeleline ja emotsionaalne vaikus, allasurutus ning hääbumine tekitavad hingelise vajaku, ilmajäetuse, mis ongi kõige valusam. „Astume [emaga] vaikides. Meid lahutab kakskümmend kolm aastat. Kahtkümmet kolme ei saa jagada. Kakskümmend kolm jagub ainult iseendaga. Ja ühega. Selline üksildus on meie vahel. Seda ei saa osadeks jaotada. Peab ühes tükis kandma“ (lk 7). Minategelane räägib nappide järskude lausetega, hüpates ootamatult ajas edasi, siis tagasi, luues lühikesi ajateljel segi paisatud pildikesi. Hirmutavatest ja vägivaldsetest seikadest jutustab ta sama tonaalsusega kui helgetest hetkedest. Tema hääle kaudu räägib kogu küla, olevik seguneb mineviku ja tulevikuga. Vaikus ilmub poisi jutus ikka ja jälle nagu painaja. Vaikus on iga lause vahel, justnagu asendaks see punkte. Niisugune hüplev, monotoonne ja murdunud hääl kuulub lapsele, kes püüab ebaturvalises maailmas hakkama saada. Ainus, millele poiss maailma mõtestamisel toetuda saab, on matemaatika, algarvud: neid ei saa küll jagada, aga see tähendab, et neid ei saa ka lammutada.

Paralleelselt avaneb poisi hääle kaudu vaikuse laiem tasand. 2000. aastal tungisid kurjategijad Szilárd Borbély vanematekoju: autori ema suri rünnakus saadud vigastustesse, isa tervise rikkus röövmõrv pöördumatult. Kurjategijad jäidki tabamata ja elu läks edasi. Edasi ei läinud see aga Borbély pere jaoks, kes jäi järjekordse vigastatud kehana maha lamama, traumaga üksi. Traagiline sündmus mõjutas autorit sügavalt, trauma ja moraalse õigluse käsitlus ilmusid eksistentsiaalse valuaistinguna ka tema loomingusse.

Romaani „Puruvaesed. Kas Messias läks juba ära?“ tekst on poeetiline ja tundlik, selle kaalutletud mõttekordused ning loitsulaadne rütm sugestiivsed. Samal ajal vabastab üllatavalt impersonaalne minavorm lugeja üleliigsest emotsionaalsest ballastist. Nii on autor loonud lugejaga hoopis omamoodi, füüsiliselt suhtleva teksti, mis võimaldab pääseda selleni, mida autor soovis näidata. Mitte vaid ühe pere ja küla lugu, mitte šokeerivaid ja haletsust tekitavaid episoode, vaid seda, kuidas trauma oma salakavala mustri kehadesse põimib ning sel moel aina uutes põlvkondades edasi elab. Vähemalt niikaua, kuni unustatakse, häbenetakse, salatakse ja vaikitakse, sest trauma keel on vaikus.

Szilárd Borbély jätab lahenduse justkui lugeja otsustada – on meil lootust või läks Messias juba ära? Aasta pärast „Puruvaeste“ ilmumist sooritas autor enesetapu.