Veebruari algul möödus sada aastat eesti etnograafi ja asustusajaloo uurija Gea Troska (10. II 1926 – 17. I 2015) sünnist. Sel puhul tasub teha tagasivaade tema teadlaselule ja tööle, mis pole ehk laialt tuntud, kuid väärib teadvustamist. Viljaka, ent mõneti varju jäänud naisteadlase panuse väljavalgustamise kõrval annab teadlase biograafia aimu ajastu eri­pärast, aga ka konteksti mõnele praegusele kultuuri- ja teaduselu aspektile.

Gea Troska on eelkõige tuntud monograafia „Eesti külad XIX sajandil. Ajaloolis-etnograafiline uurimus“ (1987) autori ning mitme etnograafia üldkäsitluse kaasautorina: „Eesti rahva­kultuuri leksikon“ (1995) ja „Eesti rahva­kultuur“ (1998, ilmunud algselt 1997. aastal soome keeles pealkirjaga „Viron perinnekulttuuri“). Nimetatud teosed on omal kombel kokkuvõtteks aastakümnete jooksul tehtud teadus­tööle ega ole olulisust minetanud seniajani. Vähem on teada, et Troska on kirjutanud paarkümmend teadusartiklit (sh käsikirjalised) Eesti ajaloolise asustuse ja arhitektuuri teemadel ning on üks Eesti vabaõhumuuseumi rajajatest, kel oli etnograafina muuseumi planeerimisel ja ülesehitamisel oluline roll. Laialdaselt pole tuntud ka tema ulatuslik fotopärand Eesti muuseumikogudes. Sel suvel saab vaadata Eesti vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsi talli all valikut Gea Troska taluarhitektuuri pildistustest, mis tehtud peamiselt 1960. aastatel välitöödel muuseumi jaoks hooneid otsides. Siin saavad kokku tema kaks kirge: teadus ja fotograafia.

Uued võimalused ja võimatused

Gea Troska (neiuna Reiman) sündis tuntud ühiskonnategelase ja riigiametniku Hugo Reimani (1887–1957) peres ning tema noorusaeg jäi veel Eesti Vabariigi aega, mil ta sai ka teataval määral rahvusliku kasvatuse. Kooliaeg lõppes sõjakeerises. Gea Troska õppis etnograafiat Tartu ülikoolis kohe pärast sõda aastatel 1945–1950. See oli keeruline, suurte muutuste aeg nii elus kui ka humanitaarias, aga teatud tingimustel pakkus uus Nõukogude süsteem noorele naisele teadustööni jõudmiseks tuge. Hea õppeedukuse eest sai stipendiumi, kohe pärast ülikooli lõpetamist oli tagatud edasiõppimise võimalus teaduste akadeemia aspirantuuris, mis tähendas muu hulgas rahvusvahelist suhtlust ning stažeerimist Moskvas. See kogemus erines kahtlemata Tartu ülikoolis hariduse saanud esimese põlve Eesti naisetnograafide Helmi Kurriku (1883–1960) ja Aliise Moora (1900–1996) omast, kes said teadustööle pühenduda alles 40. eluaastates. Troska plaan oli kirjutada väitekiri kaasaegse eesti perekonna kohta, uurida selle struktuuri, argielu, perekondlikku kultuuri jne. Üsna värskena mõjuvad väite­kirja prospektis sellised teemad, nagu peresisene tööjaotus, naiste töö ja roll pere elus, perekonnaõigus jms. Stalini aeg ei soosinud siiski argielu objektiivset uurimist. Paraku sattus Troska 1952. aastal perekondlike seoste tõttu põlu alla, sunniti aspirantuurist lahkuma ja väite­kiri perekonna teemal jäi kirjutamata.¹

Asustust ja arhitektuuri uurimas

Teadustöö – toonases süsteemis teaduste akadeemia pärusmaa – oli sellega takistatud, kuid ta jätkas visalt akadeemiliseks uurimistööks võimaluste otsimist. Troskal õnnestus tööd saada muuseumivaldkonnas, esialgu Tallinna linnamuuseumis (1953–1960, a-st 1955 selle direktorina), kus võttis sealsete ülesannete ehk kogude ja ekspositsioonidega tegelemise kõrvalt väitekirja kirjutamiseks ette uue teema, Eesti XIX sajandi külaasustuse. Seda sai ta uurida ajaloolise kaardimaterjali, eriti mõisakaartide toel. Teema soovitajaks ja nõuandjaks oli Tartu-aegne juhendaja, arheoloog Harri Moora. Väitekirja kirjutamine oli mitteametlik ega kuulunud muuseumi tööplaani. Siiski ei katkenud Troska sidemed meie teaduste akadeemia ega Moskva etnograafidega. 1950. aastatel käis Gea Troska Nõukogude Liidu TA etnograafia instituudi juhitud ekspeditsioonidel Eesti eri paigus koos kunagise Moskva kaasaspirandi Natalja Šlõginaga (1926–2020), kes oli toona pühendunud läänemeresoome, sh eesti taluarhitektuuri uurimisele ning kaitses 1953. aastal sel teemal Moskvas etnograafia instituudis kandidaadikraadi. Taluarhitektuuri küsimus oli sel ajal taas esil: 1953. aastal kaitses samal teemal Leningradis, küll arhitektuuri alal, väitekirja Karl Tihase, kes on Nõukogude ajal taluarhitektuuriga tegelejaist küllap tuntuim. Teema oli aktuaalne kahel suunal: ühelt poolt oli Nõukogude Liidus võetud eesmärk maaelu linnastada, mis tähendas ka traditsiooniliste talude hülgamist ning uue arhitektuuri ja keskuste väljakujundamist, teiselt poolt hakati intensiivsemalt tegelema kultuurimälestiste kaitsega. Vabaõhumuuseum rajati – plaanis oli see juba Eesti Vabariigi algusajast – 1957. aastal nende vastandlike huvide pingeväljas. Erialaspetsialiste oli vähe ning kokkupuude taluarhitektuuriga välitöödel viis selleni, et Troska kaasati etnograafina 1950. aastate keskel vabaõhumuuseumi rajajate ringi, muuseumi projektülesande koostamisse (1958). Samal ajajärgul ilmusid ka Troska esimesed teadusartiklid taluarhitektuurist.² Vabaõhumuuseumi rajamine oli erakordne ettevõtmine, sest projekt nägi ette Eesti eri paigust enam kui saja hoone selle territooriumile toomist. Arhitektide Tihase ja Fredi Tompsi kõrval on etnograafide vaade muuseumi rajamisele seni pigem varju jäänud, ometi nõudis ülesehitustöö ka etnograafidelt ulatuslikke välitöid, et leida muuseumi tarvis sobivad hooned, need dokumenteerida, Tallinnasse üle tuua ning restaureerida. 1960. aastal asus Troska vabaõhumuuseumis teadurina tööle, hakates muuseumi jaoks uurima Põhja-Eesti ja Saaremaa taluehitusi, samuti Mulgimaa suurtalude häärbereid (nn kulakutalusid) ja sulaste elamuid. Tema on kureerinud näiteks vabaõhumuuseumi Pulga talu. 1970. aastal sai temast vabaõhumuuseumi teadusdirektor.

Tagasi teaduste akadeemias

Vabaõhumuuseumi rajamise kõrval jätkas Troska ajaloolise asustuse uurimist, mis nüüd kuulus ka tema tööplaani. Nagu paljud teised Eesti etnograafid, haarati ka Gea Troska mahukasse Nõukogude etnograafiateaduse projekti, venekeelse Balti ajaloolis-etnograafilise atlase koostamisse. Troska oli aastaid seotud selle külade ja ehituste teemalise köite ettevalmistamisega, kuid vastu­olude tõttu see kahjuks ei ilmunudki (osad maaviljeluse ja rõivastuse kohta ilmusid 1985. ja 1986. aastal).

Siiski ei võimaldanud vabaõhumuuseumi amet pühenduda akadeemilisele uurimistööle täiel määral ning kui 1971. aastal avanes võimalus asuda tööle TA ajaloo instituudi etnograafia osakonda (1983. a sektor), suundus Troska sinna, et lõpetada ja kaitsta väitekiri Põhja-Eesti külaasustuse teemal (1974). Järgnesid uurijana viljakad aastad, mil valmisid mahukad uurimistööd Lõuna-Eesti ning Saaremaa ajaloolise külaasustuse ja maakasutuse, taluõuede, -perede jne kohta. Tema peamise uurimismaterjali, ajalooliste kaartide kasutamine oli keerukas ja ka ligipääs arhiividele oli piiratud. Ehkki 1970. aastatel huvitusid ajaloo instituudis ajaloolased, nagu Juhan Kahk, Heldur Palli jt, küll arvutuslikest meetoditest, oli sealt veel pikk maa minna ruumilise info töötlemiseni, nagu võimaldavad seda tänapäeval digitaalsed kaardikogud ja geoinfosüsteemid – töö käis paberi ja pliiatsiga. Troska läbi töötatud andmete maht ja analüüs on seejuures muljetavaldav. Ta analüüsis külade suurust ja levikut, talude ja õuede asetust, kõlvikute suurust, paiknemist ja nende muutusi, seoseid looduslike tingimustega, talumaade mõisastamise ja kruntimise mõju jne.³ Detailse ja mahukatel andmetel põhineva analüüsi toel koostas ta eri parameetreid arvesse võtvaid levikukaarte.⁴ Troska peamine järeldus oli, et XIX sajandi maakorralduse mõjul olid Eesti külad järk-järgult muutunud kogukondlikust üksusest administratiiv-territoriaalseks ning tuntavalt hõrenenud, seda hoogustas veelgi vabariigi algusajal asundustalude rajamine. Uurimistöö külaasutuste teemal oli plaanis kokku võtta monograafias, kuid selle valmimine venis. Kontsentreeritud kujul jõudis see lugejateni alles 1987. aastal. Oma osa võis siin mängida tsensuur: ettevalmistatud detailset kaardimaterjali ei olevat lubatud raamatus avaldada.⁵

Aastatega kujunes Gea Troskast ajaloolise asustuse kogenud spetsialist, kelle teadmised leidsid akadeemilise väljundi, ent neid hindasid ka kodukandi­liikumises osalejad ja koduloolased. Ta koostas metoodilisi materjale ning piirkondlikke asustusülevaateid, aga ka keelematerjali koondava raamatu „Talunimed läbi aegade“ (1995). Vello Lõugase eestvõttel oli Troska koos ajaloo instituudi kolleegidega 1970. aastate teisel poolel seotud ajaloolise Rebala kandi kaitsega, kui seda ähvardas kaevanduste alla jäämine: Troska uuris Rebala ümbruse külamaastikke ja ajaloolist arhitektuuri.⁶ Kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli Lõugasel plaan võtta kodu-uurimise seltsi külatoimkonnas ette külade põhjalik uurimine (projekt „Eesti küla 3000“⁷), milleks oli Troska kogutud andmetest alustades kavas luua ajalooliste Eesti külade andmebaas. Kahjuks soikus see algatus Lõugase surma järel.

Gea Troska fotograafina

Kohaajaloo uurijatel on Gea Troska pärandist nüüdki kasu. Eesti muuseumi­kogudes on rohkelt tema välitööpilte mitmest aastakümnest. Fotoaparaat oli muutunud XX sajandi keskpaigas tavaliseks etnograafi töövahendiks ning Troskagi pildistas etnograafilist ainest juba ülikooli ajal randlaste juures lõputöö jaoks materjali kogudes. Kogenuma teadustöötajana tehtud 1950. aastate pildistused on vastandlikud: 1952. aastal jäädvustas ta Paide rajoonis väli­töödel kolhoosnike argielu (ERM F 55) ning 1950. aasta teisel poolel linnamuuseumi töötajana Tallinnas sõjajärgse linnapildi muutumist. Viimane paelus Troskat kindlasti oma kontrastidega, sest keskaegsete müüride ja madalate tsaariaegsete hoonete kõrvale kerkisid järjest suurejoonelised uusehitused: Tallinna lauluväljak, teaduste akadeemia, kaubamaja, korrusmajade kvartalid jne. Kopliranna ja Sõle tänava ehituse fotoseerias on ta uuselamute modernistlikku geomeetriat tõenäoliselt rõhutanud fotofiltrite abil.

Suur osa vabaõhumuuseumi kogudes leiduvaid Troska fotosid pärineb 1960. aastatest, mil ta rändas väli­töödel Eesti eri paigus muuseumi jaoks hooneid otsides ja uurimistööd tehes. Troska 1960ndate pildistustel avaneb justkui kahe ajastu piiril olev Eesti küla. Ehkki tema eesmärk oli dokumenteerida mõnd konkreetset hoonet, selle detaile ja konstruktsioone, ümbrust, õuesid, kiviaedu või külamaastikke, jäädvustusid selle kõrval ka 60 aasta taguse külaelu kihid: rehemajade uskumatult lapitud katused, traktor veidi väsinud ja tuulekoja kaotanud häärberi kõrval, võimas kapsa- ja kartulimaa, sügavad roopad sügisesel külateel. Siin ei ole midagi poseeritud või ilustatud, ometi saab paljusid Troska fotosid vaadelda ka kui kunstilisi ülesvõtteid, kus on tahtlikult otsitud rütme, kontraste, tekstuure, püütud ainest raamistada.

Troska oli Tallinna Fotoklubi aktiivne liige, osales 1960. ja 1970. aastatel regulaarselt klubi üritustel, mis pakkusid nii tehnika kui ka sisu poole pealt mitmekülgset fotoõpet ja kus sai lävida teiste fotograafidega, samuti osaleda näitustel. On huvitav, et fotomuuseumi kogudes säilinud Troska fotoklubiaegsed näitusetööd on vabaõhumuuseumi ekspositsioonis lavastatud kompositsioonid, kus korrastatud küla- ja talumaastiku taustal seisavad rahvarõivis inimesed (Troska samalaadsetest fotodest on kokku pandud postkaardikomplekt „Talv vabaõhumuuseumis“, 1968). Aimub, et 1960. aastate tegeliku maaelu pildistused olid avalikuks esitlemiseks toonase ühiskonna jaoks liiga ausad – ehk isegi poliitiliselt ebakorrektsed? Välitöödel tehtud fotode kunstilisele väärtusele ongi tähelepanu juhitud alles hiljem ning pildiallkirjad pärinevad eespool osutatud näitusel kuraatoritelt Maret Tamjärvelt ja minult, mitte autorilt.

Teadlane institutsioonide ja distsipliinide vahel

Gea Troska teadlaskarjäär jäi peaaegu terves ulatuses Nõukogude aega, alates etnograafiaõpingute algusest Tartu ülikoolis 1945. aastal kuni pensionile siirdumiseni Eesti TA ajaloo instituudist 1996. aastal, kattudes suures osas viimase tööandja tegutsemisajaga (1947–2005, sealt edasi kuni 2015. aastani TLÜ koosseisus). Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel kandus etnograafias akadeemilise uurimistöö kese Tartusse. Ajaloo instituudi pärandi teatav pihustumine eri mäluasutuste vahel on tinginud, et omaaegsete teadlaste, nagu ka Gea Troska töö ja materjalidega tutvumine on omaette ettevõtmine. Ajalooliste asustusmustrite uurimisel oli Troska pigem üksinda tegutseja. Pealegi jäi tema uurimisala distsi­pliinide vahele, etnograafia, ajaloo ja geograafia ristumispunkti, mistõttu pole tema asustusajalooline uurimistöö liiga tuntud ühelgi pool. Osa tema uurimistööst on jäänud seni käsikirja (nt eelmainitud Põhja- ja Lõuna-Eesti asustuse analüüs), kuid vääriks kindlasti tänapäeval uurijate tähelepanu ning laiemasse käibesse toomist.

Tänan abi ja juhatuse eest Maret Tamjärve, Juta Saronit, Hannes Palangut, Andrus Ristkoki, Tiina Taela, Merilis Roosalu, Tanel Verki ja Lauri Freid.