Ursula Wieser Benedetti on Brüsselis tegutsev maastikuarhitekt ja teadlane. Tema uurimistöö keskendub maastikuarhitektuuri ajaloole, maastikuurbanismile, Jaapani aedadele ja piiride otsimisele. Lisaks on ta maastikuarhitektuuri ajakirja Journal of Landscape Architecture (JOLA) toimetaja ja kureerib selle kaudu erialast rahvusvahelist arutelu. Ta on raamatute „Brüssel. Kaks ja pool sajandit parke ja aedu, 1775–2020“ („Brussels, two and a half centuries of public parks and gardens, 1775–2020“, 2020) ja „Jules Buyssens ja uus maaliline aed“ („Jules Buyssens et le Nouveau Jardin Pittoresque“, 2023) kaasautor. Mõlemas uuritakse parkide, suurlinnade infra­struktuuri ja aiakultuuri arengut Belgias.

2024. aastal avaldas Ursula ajakirjas Journal of Landscape Architecture artikli pealkirjaga „Nähtamatu elukutse. Antropotseeni oluline distsipliin“ („The Invisible Profession: A Key Discipline of the Anthropocene?“). Selles artiklis väidab ta, et maastikuarhitektuur kujundab ökoloogilisi ja sotsiaalseid süsteeme ja nii on antropotseeni ajastul see eriala tegutsemisel keskne distsipliin.

Maastikuarhitektuuri konverentsidel on ta tuntud oma ettekannete ja küsimustega, mis tõstatavad sageli ebamugavaid teemasid ja toovad esile maastikuarhitektuuri probleeme. Nendest kitsaskohtadest ja võimalustest nüüd lähemalt räägimegi.

Töötasite üheksa aastat maastikuarhitektuuri, maastikuarhitektuuri ajaloo ja ökosüsteemide kuraatorina Ixelle’i kultuuriinstituudis (Cultural institute in Ixelles, CIVA). Euroopas oli see ainus keskus, kus keskenduti maastikuarhitektuurile ja selle ajaloole.

Töötasin arhiivimaterjaliga, kirjutasin uurimusi ja tegin näitusi. Ehitasin seal üles kogu maastikuarhitektuuri kultuuri­programmi. Pärast minu lahkumist on jäänud alles arhiivid, mida hooldavad arhivaarid.

Nägin selgelt, et maastikuarhitektuur peab kultuurimaailmaga kindlamat kontakti otsima. Tuleb kõnetada laia avalikkust, mitte ainult spetsialiste. Avalikkust ei saa kõnetada akadeemiliste kirjutiste ega spetsiifiliste raamatutega. Tihti räägivad maastikuarhitektid omavahel ega jõua inimeseni tänaval.

Olete maastikuarhitektina töötanud palju aastaid. Kuidas jõudsite praktiseerimise juurest teadustöö ja ajaloouuringuteni?

Töötasin maastikuarhitektina üle 20 aasta. Õppisin paralleelselt jaapani keelt ja kultuuri, sest Jaapan on mind alati huvitanud. Lõpetasin Pariisis maastiku­arhitektuuri teooria ja ajaloo magistriõppe. Üks sealsetest professoritest oli japanoloog. Kuna õppisin jaapani keelt, läksin Jaapanisse, et seal keelt harjutada. Jaapanisse jõudes võlusid mind sealsed aiad, bambusaiad ja ruumidevahelised piirid. Alguses ei olnud mul kavatsust akadeemilisse maailma siseneda, kuid piiride teema pakkus põnevust. Saatsin professorile väikese projekti ja küsisin, kas tema arvates võiks see olla doktoritöö teema. Tahtsin kirjutada Kyōto linna piirete ajaloost alates VI sajandist kuni 1912. aastani. Professor nõustus ning mind võeti vastu. Niisiis jõudsin järk-järgult ka doktorikraadini.¹ Seejärel sattusin CIVAsse, kus uurisin Belgia maastikuarhitektuuri ajalugu. Mina ei pea ajaloouuringuid tolmuseks, minevikku vaatavaks uurimissuunaks. Minevik kui selline mind otseselt ei paelu, kuid see annab inspiratsiooni, sealt võib leida tarkuseteri homse jaoks.

Räägime veidi teadusuuringute ja tegelikkuse vahelisest lõhest. Kuidas on juhtunud, et ülikoolides tehakse imelisi asju, aga erialaringkondades ei teata neist peaaegu midagi? Rääkimata poliitikutest, inseneridest jt.

Hiljuti juhtisin Pariisis maastikuarhitektuuri kongressil ümarlaua arutelu erialaajakirjade teemal. Peamiselt osalesid prantslased, üks Itaalia esindaja ja JOLA, mille toimetuses ma olen. Sageli on näha, et akadeemiline maailm on mõnevõrra suletud ega tehtagi püüdlusi publikuni jõudmiseks, isegi mitte praktikuteni.

Miks tehakse siis nii palju uurimistööd, kui loeb vaid suhteliselt vähe inimesi?

Sellel ümarlaual tõstatasin küsimuse, miks ajakirjad ei tööta välja uusi lähenemisviise. Maastikuarhitektuuri valdkonna uurimistöö tulemusi ühismeediast ei leia. Tegin ettepaneku koostada uurimusest lühike kokkuvõte või panna kirja peamised jutupunktid, paar lauset, mis kõnetaksid huvilisi. Mõned ümarlaual osalejad reageerisid üsna tõrksalt. On asjakohane ühismeediat kritiseerida, aga teisest küljest, kui on otsustatud moodsaid meediakanaleid mitte kasutada, jäädakse maha. Ka mind jätab ühismeedia külmaks, kuid mõistan, et see pakub võimalust jõuda paari päevaga kümnete inimesteni, keda ma ei tunne ega tea. Tuleb jõuda ka muudatuste tegijateni ja need on eelkõige poliitikud.

Jätkusuutlikkuse, ökosüsteemide säilitamise ja looduskaitse teemad põhjustavad palju vastasseisu. Tallinnas on uus linnavalitsus tühistanud trammitee ehitamise, peatanud elurikkuse taastamise ja suurendamise projektid ning loobunud kooli­lähedastest kiiruspiirangutest. See pole enam ainult ükskõiksus. Paljud on sellega rahul. Mis on selliste otsuste populaarsuse taga?

Mul on kahju seda Tallinna kohta kuulda, see on tõesti uskumatu ja masendav. Ma näen siin kaht põhjust. Esiteks, lobistide mõju ei tohi alahinnata. Tihti võtavad maastikuarhitektide töö üle teiste valdkondade esindajad, kellel puudub asjatundlikkus ja kes ei saa aru linnast kui tervikust, ka mitte ökosüsteemide toimimisest. Levib ka arusaam, et bioloogiga koos töötav arhitekt on sama asjatundlik kui maastikuarhitekt.

Teine põhjus on sügavalt lääne tsivilisatsioonis juurdunud uskumustes. Loodust on kogu aeg nähtud ohtliku stiihiana. Kogu lääne tsivilisatsiooni areng on põhinenud üha suuremal kontrollil looduse üle. See on viinud looduse hävitamiseni ja toonud inimkonna antropo­tseeni ajastusse.

Ma arvan, et rahvastel, vähemalt läänemaailmas, on alateadvuses kartus, arvatakse, et loodust peab kontrollima, sest see on hirmutav ja võib tsivilisatsiooni hukutada. Nüüd on vaja mõelda teistmoodi. Euroopa Liit on linnades eesmärgiks seadnud looduslähedaste lahenduste kasutamise, kuid see läheb vastuollu vähemalt suure osaga lääne maailma intuitsioonidest.

Keskkonna hävitamise juurpõhjused on nii sügaval ja mõjud nii laialdased, et paljude psühholoogide kinnitusel on eitamine ainus viis kliimakriisiga toime tulla. Lihtsam on teeselda, et kõik on korras ja loodust tuleb endistviisi kontrollida.

Kokku on saanud mitmed ohtlikud tegurid. Kõige hullem on ilmselt autoritaarsete poliitiliste suundumuste esilekerkimine. Psühholoogiliselt on väga lihtne rõhuda sügavatele hirmudele ja eitamisele. Kui hääletatakse poliitiku poolt, kes räägib linnade rohestamisest ja looduse taastamisest, siis tähendab see katastroofi lävele jõudmise tunnistamist. Aga niikaua, kui oma auto sõidab, on kõik korras ja eelistatakse mitte teada ja tunnistada, kui ulatuslikult on maailm muutunud. Inimkond ei ole valmis muutma oma suhtumist ja suhet loodusesse, vähemalt mitte nii palju, mis on muutuse saavutamiseks kriitilise tähtsusega.

Kas saaksid tuua häid näiteid Belgia linnadest? Sa elad Brüsselis, aga oled palju rääkinud ka Antwerpenist.

Brüssel ei ole kahjuks eriti hea näide. See on osaliselt tingitud linna haldusstruktuurist: Brüsselis ei ole üht linnavolikogu, linn koosneb 19 omavalitsusüksusest. Iga omavalitsus tegeleb oma osaga ja linna tasandil on liiga vähe ühist tegutsemist. Puudub visioon. Antwerpen on aga hea näide. Antwerpenis koostati ligi 20 aastat tagasi üldplaneering, mille kese on piirkonna maastik.² Koostati ulatuslik programm ja seda on ka ellu viidud. Viimati rajatud park on kaheksa hektarit suur ja see asub kesklinnas, kus varem oli suur parkla.³ Iga tasandi projektid on omavahel seotud, iga projekt on osa laiemast strateegiast. Tähtsamatele aladele korraldatakse rahvusvahelisi konkursse. Välja on töötatud hulk juhiseid detailide, puude istutamise, jalgrattateede jms kavandamiseks. Antwerpen palkas linnavalitsusse uusi töötajaid, et need juhised välja töötada ja ellu viia. Siin on väga selgelt näha, et kõikjale ei ole vaja koostada erilahendusega disaini. Juhised annavad kogu linnale väga kena ja selge identiteedi. Parkides on eriti oluline mööbel, mujal linnas detailirikkus ja selgus. Kõik kokku on ilus, tagasihoidlik ja mitte ülemäära disainitud ning loob tausta kõikidele erilisematele parkidele, et nood saaksid välja paista.

Kas Euroopas on veel selliseid häid näiteid?

Viimastel aastakümnetel on Viinis koostatud suurepäraseid strateegiaid, aga siis veel Nantes, Barcelona, Hollandi linnad … Ja muidugi on Pariis suurepärane näide, kuidas ideid laia haardega ja kiiresti ellu viia.

Pariisis koostatakse linlastele materjale, kust on näha kavandatav muudatus, ja nii pannakse inimesed unistama paremast tulevikust, mis on muudatuste läbiviimiseks väga oluline. Ilusad pildid on ülimalt tähtsad. Tavaliselt muutusi ei taheta. Alati on olemas vastupanu, kuid piltide abil saab hirmu veidi maha võtta.

Nii et oleme jälle tagasi kommunikatsiooni juures. Sa oled kirjutanud JOLA-le artikli pealkirjaga „Nähtamatu elukutse“.⁴ Kas on analüüsitud, kuidas maastikuarhitektuuri ideid edasi antakse? Millised on parimad näited?

Minu teada mitte. Mind on see teema huvitanud juba kuus-seitse aastat, sest mõistsin, et väga paljud valdkonna kitsaskohad on seotud kommunikatsiooni puudumisega, kuigi otseselt see maastikuarhitekti töösse ei puutu. Selleks on aga kommunikatsioonieksperdid. Nad näevad ja teavad nüansse, mida meie, maastikuarhitektid, ei näe ega tea. Euroopa mastaabis on suhtlemine ülioluline. Paljud teised valdkonnad palkavad lobitöö spetsialiste, kes kaitsevad nende huve.

Kommunikatsioon on oluline ka meeskonnatöös. Suuri projekte ei tee maastikuarhitektid kunagi üksinda. Tööd tuleb teha koos arhitektide, bioinseneride, veeinseneride ja projektijuhtidega, paljudel neist on samuti inseneri taust. Sageli juhtub, et isegi kui teaduslikud tõendid toetavad looduslähedasi lahendusi, peetakse neid liiga kalliks või ebarealistlikuks. Missugusena näete koostööd teiste erialade esindajatega?

Näiteks Prantsusmaal on paljudes projektides maastikuarhitekt meeskonna juht. Muidugi mitte alati, kuid küllalt sageli. Kui maastikuarhitekt juhib meeskonda, koordineerib ta kõiki erialasid. See on oluline, sest maastikuarhitektidel on ülevaade maastikust kui keerulisest, mitut valdkonda hõlmavast süsteemist.

Igal tehnikul on kindel roll, kuid juht määrab suuna. Kui maastikuarhitekt on lihtsalt meeskonna liige juhi alluvuses, palutakse tal sageli n-ö täita järelejäänud ruum puude ja põõsastega. Teda ei kutsuta laua taha, kus arutatakse tervikut, kuid disaini ja looduse ühendamine on just maastikuarhitekti peamine oskus. Ükski teine eriala ei suuda neid kahte niimoodi ühendada.

Tehnilised aspektid on looduspõhistes lahendustes vaid üks osa. Maastikuarhitekt oskab põimida kultuuriajaloo, disainiajaloo ja sotsioloogia … Näiteks biotehnoloogia erialade esindajad ei pruugi mõista, mida lapsed mängu­väljakul vajavad või kui palju rohelist ruumi peab linnas olema, et inimesed seal ennast hästi tunneksid.

Kas näete end poliitika kujundamisega tegelemas?

Võiksin end ette kujutada töötamas Euroopa Liidu institutsioonis. Tunnen, et süsteemi muutmiseks peab olema selle sees. Lõhe eriala ja poliitika­kujundamise vahel on tohutu. Maastiku­arhitektuur ei ole praegu Euroopa Liidus päevakorras. Samal ajal seisab Uus Euroopa Bauhaus kolme põhiväärtuse eest: jätkusuutlikkus, kaasamine ja esteetika. Maastikuarhitektid töötavad kõige kolme aspektiga, nad loovad jätkusuutlikke lahendusi, kavandavad kaasavaid ruume ja loovad ilu. Tahaksin väga poliitikat välja töötada, näiteks Uue Euroopa Bauhausi raamistikus. Praegune olukord vajab muudatusi.

Milline peaks olema Rahvusvahelise Maastikuarhitektide Föderatsiooni (IFLA) roll poliitika mõjutamisel?

Minu arvates peaks IFLA muudatusi juhtima. Kutseühing peaks kaitsma eriala tööturul, ka töötasude osas. Paljudes riikides kuulub maastikuarhitekt madalapalgaliste professionaalide hulka. Töötasin 20 aastat maastikuarhitektina ja enamasti ei makstud mulle mõistlikku tasu, mis oleks vastanud õpingute kestusele ning projekti ülesannete keerukusele. Pariisis juhtisin neli aastat oma ettevõtet. Mul oli neli töötajat ja palju projekte. Lõpuks kulusid projektitasud peamiselt palkade maksmiseks.

Samuti ei saa vähetasustava töö kõrvalt teha vabatahtlikku tööd. See mõjutab ka riiklikke maastikuarhitektide liite ja IFLAt, sest need tuginevad suuresti vabatahtlikkusele. Teistel kutseühingutel on rohkem alalisi töötajaid ja tugevamad huvikaitsestruktuurid. Meil on seda samuti vaja. Seista tuleks õiglaste tasude eest, mis põhinevad meie töö hüvedel: loome CO₂-positiivseid lahendusi, suurendame bioloogilist mitmekesisust, toetame Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärke. Samal ajal on ehitussektor üks kõige saastavamaid tööstusharusid: see suurendab CO₂ heitkoguseid, vähendab bioloogilist mitmekesisust ja tekitab juurde tehispindasid. Maastikuarhitektid on ainsad bioloogilist mitmekesisust toetavad arhitektid. Maastikuarhitektid on ainsad CO₂-positiivsete lahenduste arhitektid. Sellest tuleb selgemalt rääkida.

Millise sõnumi edastaksid Eesti maastikuarhitektidele? Eesti Maastikuarhitektide Liidus on umbes 116 liiget. Eestis elab umbes 1,3 miljonit inimest.

Maastikuarhitektide hulk on elanikkonnaga võrreldes üsna suur. Paistab, et olete midagi õigesti teinud, eriti nüüd, kui Eesti kunstiakadeemia on avanud maastikuarhitektuuri magistriõppe. See on suur samm edasi. See tugevdab maastikuarhitektide identiteeti disaineritena, mitte lihtsalt puude istutajatena. Minu nõuanne oleks jätkata nii, nagu siiani on tehtud. Ja keskenduda suhtlusele. Julgustage noori liikmeid – eriti neid, kes on ühismeedias vilunud – kujundama eriala mainet. Laske neil sõnastada inspireerivaid, atraktiivseid sõnumeid, mis näitavad, kuidas maastikuarhitektid aitavad keskkonnakriisiga paremini toime tulla. Enne kallite brändingukonsultantide palkamist usaldage oma noori liikmeid. Paljud neist mõistavad intuitiivselt, kuidas ühismeedia toimib. Mõju võib olla uskumatu. Suhtlus on oluline.