Inimene peab pääsema ruumidesse ja ohu korral ka ruumist välja. Kõlab banaalselt, aga suuresti algas alles 1970. aastatel Euroopas diskussioon, kas ligipääsetavus on iga inimese enda mure või heategevus. Hakati lähemale jõudma ühiskondlikule kokkuleppele. Lääneriikides tugevnes puuetega inimeste õiguste liikumine ning koos sellega arusaam, et probleem ei ole inimene, vaid keskkond, mis eeldab ühte tüüpi keha ja tajumisviisi. Ligipääsetavus hakkas nihkuma nn erilahendusest avaliku ruumi kvaliteedi ja õiguste küsimuseks: kui teenus on avalik, peab ka ligipääs olema avalik.

Aga muutus ei olnud ainult ideoloogiline. Ka avalike teenuste osutamine, linnastumine ja hoonekomplekside keerulisus tõid välja, et nn keskmise kasutaja mudel on ebapiisav. Üks ja sama hoone peab toimima igapäevases kasutuses, tipptundidel, stressiolu­korras ja kriisis. Just siis sai selgeks, et ligipääse­tavust ei saa käsitleda lisa­võimalusena – see peab olema süsteemi osa. 1970. aastate ligipääsetavuse liikumist võib mõista osana õiguste ajastust, samast nihkest, mis tõi kodanikuõigused ja feminismiga kaasa küsimuse, kelle jaoks üldse on mõeldud institutsioonid ja avalik ruum. Ligipääsetavuse küsimused oli selle laine ruumiline haru. Kui varem nähti ligipääsmatuse põhjusena inimese n-ö puudujääki, siis 1970. aastatel hakati selle põhjustajaks üha enam pidama keskkonna ja normide tekitatud tõket: trepp ei ole neutraalne, kui see on ainus tee avaliku teenuseni. Nii muutus ligipääsetavus moraalsest soovitusest disaini ja poliitika mõõdupuuks.

Kes on normaalne? Ligipääsetavuse tagamisest ei ole mõtet rääkida üksnes kui ratastoolis liikujatele mõeldud kaldtee rajamisest. Arvestada tuleb ka kehva nägemisega inimese, rulaatoriga liikuja, halva orientatsioonitajuga inimese, trauma tõttu karkudega liikuja, halva kuulmisega inimese, lapse ja vankriga lapsevanemaga. Kuidas saab halva kuulmisega inimene siseneda avalikke teenuseid pakkuvatesse ruumidesse, kui ainus sisenemise viis on fonolukk?

Eestis muutus ligipääsetavuse käsitlus süsteemsemaks 2000. aastate alguses, kui sellekohaseid nõudeid hakati õigusaktides koondama ja käsitlema. 2003. aastal jõustus määrus „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“, mis kinnistas projekteerimises konkreetsema, kontrollitavama raami. Varem ei räägitud (või räägiti vähem) muu hulgas seetõttu, et ligipääsetavusest mõeldi kaua kui erandist, et see on midagi, mida tehakse kellelegi teisele ja sageli projekti hilisemas staadiumis. Ka ei jõudnud kasutaja kogemus ja hääl tellimis- ning projekteerimisahelasse piisavalt varakult ja tugevalt ning selleta saab ruum paratamatult projekti- ja eelarveloogika nägu. See seob ligipääsetavuse küsimuse modernse disainifilosoofiaga: inimene ei pea disaini jaoks sobivaks muutuma, disain peab arvestama inimesega. Disain ei ole ainult vorm, vaid võim: sellega otsustatakse, kes pääseb ligi, kes ootab, kes jääb ukse taha.

Silme ette võib manada ajastule omaselt Eesti kultuurikeskused ja kontserdimajad, ka linnahalli, kus fuajees on kolm kuni viis trepiastet, et pääseda järgmisele tasandile, kus ootavad ees järgmised astmed. Tihti peeti piisavaks võimalust liikuda saalidesse tagaukse kaudu, kus oli näiteks transpordilift.

Vastus küsimusele, kellele ruum üldse kujundatakse ja milline inimene projekteerimise käigus „normaalseks“ valitakse, on nüüdseks laiapõhjalisem. Mõni hoone on paberil korrektne, ent päriselus selektiivne. Sissepääs on justkui olemas, aga see on tagaukse loogikaga: uks avaneb, kuid fonolukk eeldab kuulmist, teenus asub majas, kuid viidad ja suunad ei juhata. Nii valitseb avalikus ruumis paradoks: nn kõigile mõeldud ruum toimib kõige paremini ainult ideaalse kasutaja puhul, kes liigub kiiresti, näeb ja kuuleb hästi, ei väsi, ei satu paanikasse ning teab juba ette, kus on õige uks ja koridor.

Ligipääsetavus ei ole arhitektuuris üks teema teiste seas, vaid omamoodi lakmuspaber. Kas ehitatud keskkond on mõeldud eluks, mis on mitmekesine, või eluks, mis on välja mõeldud? Arhitektile võib ligipääsetavuse tagamine olla korraga suurepärane disainiülesanne – võimalus teha ruum, mis toimib iseenesest, ilma erandite ja siltideta – ja ühtlasi lõputu detailimeri, kus iga senti­meeter ja iga otsus näib olevat kellegi vaates kriitiline.

Kui vaadata ligipääsetavuse arengut arhitekti töölaualt, siis on üks pinge üsna universaalne: normid annavad raami, aga raam ei ütle, kuidas teha head ruumi. Normi saab täita ka nii, et ruum küll vastab sellele, kuid on kasutajale ebameeldiv, arusaamatu või mõjub alandavalt.

Ligipääsetavus kipub teemana projektidesse tulema liiga hilja, kui ruumiprogramm on lukus, pind jaotatud, kon­struktiivne skeem paigas ja iga ruutmeeter juba kellelegi ära lubatud. Siis pole ligipääsetavuse tagamine arhitektile mitte disaini sisend, vaid tuleb päästa, mis päästa annab – kuidas nüüd see veel siia mahutada? Ja nii tekivadki lahendused, mille üle hiljem muiatakse või mille tõttu keegi päriselt kannatab: ajutised kaldteed, külge kruvitud käsipuud – midagi on justkui olemas, aga ebamugav või ohtlik. Õnneks juhtub Eestis seda uute majade puhul harva, pigem tuleb seda ette seoses vanemate majade kohandamisega.

Ideaalne ligipääsetavus on nähtamatu: kui lahendus on projekteeritud algusest peale hoone lahutamatuks osaks, ei pea ruum n-ö karjuma, et ta on ligipääsetav.

Muinsuskaitsealustes ja vanades hoonetes on mängureeglid teised, aga see ei tähenda, et peaks ligipääsetavuse kõrvale jätma. Küsimus on võimalustes ja piirangutes, mitte mustvalges keelus. Muinsuskaitse all ruumis peab tihti olema nutikam, kompromissialtim ja mõnikord ka etapiline, kuid tulemuse edukus sõltub samast asjast nagu mujal: varasest koostööst ja selgest eesmärgist. Kui ligipääsetavuse teema mõeldakse läbi enne töö alustamist, leitakse lahendus, mis ei riku pärandit ega jäta kasutajat ukse taha.

Tellija ei ole kasutaja (ja kasutaja ei ole laua taga). Teine valukoht on tellimisloogika. Üks sagedane põhjus, miks ligipääsetavus kukub teiste teemade vahele, on see, et tellija ja kasutaja on erinevad osapooled. Hoone võib valmida suure tellija või vahendaja kaudu, ent kasutama hakkab seda organisatsioon, mille tööprotsessid ja teenuseloogika on teistsugused, kuid kes ei olnud sellele vaatamata projekteerimise kriitilise tähtsusega otsuste tegemisel tegelikult kohal.

Kui kasutaja pole otsustamise juures, siis valmib paratamatult hoone, mis on „universaalne“ vaid abstraktselt. Just ligipääsetavuse teema paljastab lõhe kõige kiiremini: kus on järjekorrad, kas on liikumisruumi, kas teeninduslett on loogiliselt paigutatud, kas ruumis on koht, kus oodata, kas inimene saab aru, kuhu minna?

Praktiline järeldus on lihtne: kasutaja kaasamine ei ole lisakulu, vaid kvaliteedikontroll. Oluline ei ole ainult tagasiside projekti lõpus, vaid kasutusstsenaariumide läbimängimine kohe alguses, vastates küsimustele, kuidas siseneb lapsevankriga inimene, kuidas liigub rulaatoriga inimene, kuidas saab hakkama inimene, kes ei kuule fonolukku, kuidas liigub inimene, kes on esimest korda majas ja stressis. Selline n-ö läbikõnd on odavam kui remont.

Ligipääsetavuse tagab ka info. Ligipääsetavuse tagamisel on üks alahinnatud komponente suunamine ja selle arusaadavus. Sisearhitektuur, sildid ja viidad, nende nähtavus, kontrast, asukoht ja loogika ei ole ilu küsimus, vaid ligipääsetavuse infrastruktuur. Kui inimene ei leia teed teenuseni, on see sama, nagu oleks uks lukus. Hea viidastik on sageli odav ning mõjusam kui mõni keerukas erilahendus, sest sellest on kasu paljudele: võõrastele hoones, keeleliselt ebakindlaile, väsinuile, stressis, aga ka nägemiseripäraga inimestele.

Näiteks fonolukk eeldab, et inimene kuuleb küsimust ja vastab, kuid kuulmispuudega inimesele võib see olla barjäär. Ja see on oluline tähelepanek: ligipääsetavus ei tähenda ainult seda, et inimene jõuab ukse ette, vaid ka seda, et ta saab uksest sisse.

Evakuatsiooniks ehk väljapääsemiseks on vaja mitmekesist infot: heli, valgust, ekraane, sõnumeid. Sama põhimõte peaks toimima alati: ühest kanalist ei piisa selleks, et ruum oleks mõeldud kõigile.

Pingid ja vahemaade arhitektuur. Ligipääsetavus ei puuduta ainult hoone sisemust, vaid ka teekonda hooneni ja võimalust linnas liikuda. Siin on pingid üllatavalt kõnekas näide. Kui inimene on eakas või liikumisraskusega, ei tähenda poodiminek üht suurt sammu, vaid hulka väikseid, mille vahel peab saama puhata. Pink avalikus ruumis ei ole seega lihtsalt mööbliese, vaid seadusega tagatud ligipääsetavuse element: võimalus jaotada teekond osadeks, nii et linn on läbitav.

Seejuures kipuvad pingid olema kohad, kus ligipääsetavuse printsiip põrkub sotsiaalsete hirmudega. Paljudesse kohtadesse kardetakse pinke paigaldada, sest need hõivavad käratsevad noored või vägijookide tarvitajad. Kui pink on haruldane, tekib konflikt. Kui pinke on piisavalt, saavad puhata nii need, kes peavad, kui ka need, kes tahavad. Lihtne vastus on, et pinke peab olema rohkem kui noori ja alkoholi tarbivaid isikuid.

Hoone eluiga ja kasutajad. Lõpuks on üks argument, mille võiks alati esile tuua, kui ligipääsetavuse tagamine paistab olevat liigne luksus: On täiesti kindel, et mõne aja pärast vajavad ligipääsetavat ruumi kõik. Kui hoone eeldatav eluiga on ligikaudu 50 aastat, siis peab see hoone edaspidi sobima ka juba palju vanematele spetsiifiliste vajadustega inimestele.

Evakuatsiooni vaatenurk lisab karmimagi mõõtme: turvalisus ei saa põhineda ideaalsel kasutajal. Kui kriisis võib iga inimene muutuda aeglasemaks ja rumalamaks, siis pole ligipääsetavuse tagamine ühtäkki enam mugavuse, vaid ellujäämise küsimus.