Mingil kombel on juhtunud, et Eesti muusika päevadele (EMP) kui tervikfestivalile ei ole ma tükk aega sattunud. Viimati kuulasin läbi suurema osa festivalist 2021. aastal koroonapandeemia ajal, kui Balti muusika päevade egiidi all toimunud kontserte edastati ainult veebis. Kuna viibisin tookord Eestist eemal, oli see kogemus justkui kirjake kodumaalt, südantsoojendav võimalus oma kultuuriga kontaktis püsida. Tänavusel festivalil ei käinud ma küll turistina, sest eesti heliloojate esiettekandeid võib õnneks kuulda aasta ringi nii mõnel muul festivalil (näiteks „Afekt“ või „AccordionFest“) kui ka üksikkontsertidel. Sellegipoolest mõjus vahepealne eemalolek EMPist mu kuulamiskogemusele värskendavalt. Mõne aastaga on lisandunud uusi nimesid ja nägusid nii heliloojate kui ka interpreetide sekka.

Tallinna Kammerorkestri osalusel toimus EMPi avapäeval 11. aprillil klubis Hall kontsertetendus „Valguse sünd“. Kolmest seal esiettekandele tulnud teosest oli poollavastusliku terviku moodustanud Astra Irene Susi, lavastuslikud komponendid näisid mulle kohati punnitatud ja põhjendamatud. Veidi hägune oli ka teoste järjestus, mis selgus alles hiljem kontserti EMP TVst üle vaadates.

Esimesena kõlanud Liis Jürgensi teose „Lausuja. Päikesetempel“ algusosa puhul oli Tallinna Kammerorkestri tšellosid ja kontrabasse ainult näha, aga üldse mitte kuulda, valjule timpanimängule (Vambola Kriguli esituses) suutsid sekundeerida ainult viiulid. Oletan, et tegu oli helitehnilise probleemiga, mitte helilooja taotlusega: märkasin küll paari laest rippuvat mikrofoni, mis oletatavalt olid mõeldud eelkõige EMP TV jaoks heli salvestama, aga sellises betoonkastis, nagu seda on Hall, kadus madalamate sageduste heli tšellodelt ja kontrabassidelt täielikult valjemate timpanite varju, seega tšello- ja kontrabassirühm vajanuks arvatavasti eraldi mikrofone ja lisavõimendust (nad jäid ka ülal rippuvatest mikrofonidest kaugemale kui viiulid). Vambola Krigulile pühendatud Liis Jürgensi teos oli küllalt pikk ja kohati meditatiivne, hõlmates India-reisi muljeid ja mõjutusi, mistõttu on võimalik, et see oleks võitnud hoopis teistsuguses keskkonnas esitamisest, tehnokraatlik Hall ei paistnud olevat sellele õige paik või vähemalt vajanuks selle teose tarbeks hoolivat kohandamist.

Maria Rostovtseva „Kuldne muna“ oli omapärane ning tiris kuulaja kõrvupidi süngesse rõhuvasse maailma, kus tajusin keskkonna pidevat väändumist ja moondumist, kuni teos ootamatult lõppes. Rostovtseva teose süžee on laenatud Hollandi kirjanikult Tim Krabbélt: tüdruk näeb unes, et lendab läbi kõiksuse ilma midagi nägemata ja kedagi kohtamata, olles igaveseks suletud kuldse muna sisse. Võib-olla lõppes teos nii äkki, sest peategelane ärkas üles? Igatahes oli see paeluv teos, mis toimis muusikalise materjalina väga hästi, olenemata sellest, kas kujutleda sinna juurde mingit lugu või mitte.

Astra Irene Susi teos „Valguse sünd“ oli jäetud viimaseks. Teos ei olnud väga pikk (u 20 minutit), aga mõjus kahjuks väljavenitatuna ja ühtaegu katkendlikuna ning tekstiga lõigud kippusid monotoonseks. Igatahes mind selle teose vaatamine-kuulamine pigem väsitas kui rõõmustas. Elasin küll kaasa südilt esinenud poiss-sopranile Joonas Mikule ja nautisin üksikuid instrumentaalseid lõike, aga tervik mulle sellisel kujul ei istunud.

EMPi koorikontsertidest, mida mahtus avapäeva tervelt kaks, oli mulle kõige põnevam Eesti Rahvusmeeskoori ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli (EMA) ühiskontsert 11. aprilli õhtul. Kontserdi esimene pool sisaldas teoste esiettekandeid ja nende vahel EMA improvisatsioone, mis sidusid teosed katkematuks tsükliks, nii et publikul ei olnud võimalust vahepeal plaksutada. Avateose „Päikese lill“ oli kirjutanud verinoor Georg Jakob Salumäe inglise poeedi William Blake’i sõnadele. Estonia kontserdisaalis istudes läks see teos minust veidi mööda, võib-olla seetõttu, et teksti polnud silme ees ja lauljate huulilt seda täielikult välja kuulda ei õnnestunud (see pole etteheide kehva diktsiooni kohta, vaid paratamatus, mis sõltub ruumi akustikast, helilooja kasutatud võtetest ja mu enda kuulmisvõimest). Klassikaraadio salvestiselt kontserti üle kuulates ja EMPi veebilehelt laulusõnu lugedes oskasin teose nüansse paremini märgata ning justkui ebakindlatel jalgadel võnkuvast muutlikust kooriharmooniast kangastus silme ette pilt päikese käes auravast maastikust, millel soojad tõusvad õhuvoolud panevad panoraami vaataja silme ees virvendama. Kohatised kriipivad sekundi-intervallid eri häälte vahel näisid mulle väljendavat hinge- või ka füüsilist vaeva; Blake’i napp tekst on piisavalt ambivalentne ja jätab võimaluse tõlgendada mõlemat pidi ning helilooja oli samuti hoidunud liiga ilmsete piirjoonte tõmbamisest. Osaliselt näis ebamäärasus olevat teose stilistika osa, aga õigupoolest olin ajuti segaduses, kas rahvusmeeskooril oli korraks intonatsiooniprobleeme või oli Salumäe oma teosesse pannud näpuotsaga mikrotonaalsust. Üldjoontes oli Salumäe oma kavatsuse veenvalt läbi viinud ning püsinud Blake’i teksti viisistades igati ülesande kõrgusel.

Jonas Tarmi „Ukraina linnud“ on traditsioonilisema helikeelega. Tekst ja meloodia pärinevad ukraina rahvalaulust, ülejäänu aga tõenäolisemalt lääne koorikultuurist. Selle teose puhul pean eelkõige oluliseks selle emotsionaalset mõju ja autori soovi aidata ukrainlastel sõja raskust kanda, on ta ju pühendanud oma teose Ukraina kaitsjatele.

Alisson Kruusmaa „nüüd me räägime“ tekst Tom-Olaf Urbilt on veidi mõistukõneline ja helilooja ei ole kommentaare andnud, mistõttu võib iga kuulaja lisada n-ö ridade vahele oma tõlgenduse. Kontserdil ei saanud ma tekstist täielikult sotti ja seda tagantjärele lugedes näib mulle, et tegu on eestluse edasikestmise üle südant valutava sõnumiga. Mulle paistis, et Kruusmaa oli komponeerinud helikoe ühtaegu tekstiga nõus olema ja selle sõnumit toetama, aga ühtlasi ka seda õõnestama, tõmmates väidetel kindla pinna jalge alt ja hajutades mulje tonaalsusest kohati klastritaolistesse hargnemistesse, justkui näitlikustades seda, kuidas eesti kultuur võib maailma kultuuride paabelis lahustuda, juhul kui me ise selle eest hoolt ei kanna. Võib-olla sattusin nüüd patriootliku kasvatuse teemasse sisse elades hoogu ja teose sõnum polnud kaugeltki see, vaid hoopis … no võib-olla hoopis individuaalne endaksjäämine ja oma näo säilitamine. Selgi juhul on võimalik helikeelt tajuda teksti mõtet toetava ja väljendavana, samal ajal ka selle positsiooni kõigutavana.

Rahvusmeeskoori ja EMA kontserdi teine pool koosnes EMA ansambli seatud Veljo Tormise lauludest ja Ülo Kriguli teose uusversioonist. Teoste järjekorda oli muudetud, sestap tabas esimene kõlama hakanud teos mind üllatusena. Ilmselt on inimesele võrdselt tähtsad nii äratundmis- kui ka avastamisrõõm ning taipamine, et „oot-oot, see on ju Tormise „Käsikivimäng“!“, vedas näo laiale naerule. Laval oli sedapuhku ainult EMA ning ansambel oli oma elektrooniliste vidinate (tundsin ära ühe modulaarsüntesaatori, vist silmasin ka ostsillaatoreid) ühendkooris üles leidnud n-ö nahaalsed ja teravamad tämbrid, mis tõid tolle laulu käsikivina vastamisi hõõruvad tormislikud kõlad paremini esile. Üldmulje sellest töötlusest oli suurepärane.

Järgmisena kõlas uuel kujul Ülo Kriguli „*.ram“ (algversioon 2008). Lavale astus taas rahvusmeeskoor (vanasti lühendiga RAM) ja käima veeti pikalt üle Estonia kontserdisaali tõmmatud lintmaki silmus. Krigul on teose tausta EMPi kavaraamatus huvitavalt avanud, sellesse nappi pealkirja on kätketud nii asjaolu, et Kriguli isa on pikaaegne RAMi laulja, RAM kui arvuti operatiivmälu ja isegi kui kunagine failiformaat. Teost alustas EMA, manades esile vanade salvestiste sahinaid ja krõbinaid. Elus meeskoor liitus esmalt pikkade heljuvate harmooniatega, seejärel sekkusid üksikud rühmad, kes kordasid silpi „kamm“ (või ehk „come“?). Veidi aja pärast selgus, et need on siiski katked Gustav Ernesaksa tuntud laulust „Hakkame, mehed, minema“. Hilisemal ülekuulamisel EMP TVst tundsin ära mõmina m-häälikul, millega algab Veljo Tormise „Meeste laul“, aimamisi tabasin ka Gustav Ernesaksa „Kutsest“ sõna „teele“. Meeskoorirepertuaariga tuttavamaile kuulajaile võis see teos käivitada veel paljusid (kuuldelisi) mälestusi. Võluv teos ja võluv kontseptsioon. Aitäh!

Järgnesid Veljo Tormise teosed. „Muistse mere lauludele“ lisas EMA lainte laksumist ja meremüha. „Pikse litaania“ sai EMA-lt lisakihte, mis võimendasid ähvardava kõuekõmina muljet, ja tereminilt kostis vingumist, mis vahest pidi seostuma keravälguga. Saalis istudes oli akustiline kõlamulje vägev ja tõeline: meeste hääled, suur trumm, EMA süntesaatorid ja kaks teremini sulasid võimsaks tervikuks. (Tuleb tunnistada, et Klassikaraadio heliga EMP TVst üle kuulates kostis elektrooniliste pillide tämber reetlikult elektrooniliselt.) Mulje oli suurejooneline ja külmavärinad jooksid üle ihu.

Kõrge tasemega koorikontserdi pakkusid 16. aprillil Jaani kirikus Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Cantoque Ensemble Islandist. Esmaettekandena kõlanud avateos osutus mulle esimesel kuulamisel kõige meeldejäävamaks ja eristuvamaks: see oli Riho Esko Maimetsa „Sest tahan appi hüüda“, mille tekst koosneb „Kiriku laulu- ja palveraamatust“ võetud ainsast reast „Ei Jumal neid või jätta“. Autori sõnul sündis teos tema enda „ängist ja nördimusest [—], mis on seotud tänapäeva inimkonna justkui apokalüptiliselt barbaarse, silmakirjaliku ja trööstitu seisuga“. Korraga nii palve, endale rahustuseks ja kinnituseks öeldud fraasi kui ka kahtlusena mõeldav teos mõjub õigupoolest inimhäältele kirjutatud instrumentaalteosena ja see, kuidas iga sõna on üksikuteks silpideks ja häälikuteks lahutatud, illustreerib ja väljendab kõiki neid sisemisi kahtlusi ja vastuolusid. Nii võiks ehk kõlada see, kui tunned, et hakkad tasapisi hulluks minema.

Helena Tulve „Song for All Beings“ ehk „Laul kõikidele olenditele“ kõlas samuti esiettekandena ja oli ajendatud Maimetsa teosega sarnastest impulssidest. Tulve teoses on tähtis osa tekstil, mille kasutamise otsus ja käsitlemise vajadus oli heliloojat juhtinud valima traditsioonilisemate koorimuusika võtete ja nüüdismuusikale omasema harmoonia hulgast. Tajusin kogu teost kui kaljudevahelist käänulist rada, kus lauljail-teelistel tuli sageli leida tee läbi võsastunud tühermaa või balansseerida kuristiku serval, teejuhiks vaid enda siseveendumus. Pika tekstiga ja läbivalt üsna dissonantne teos ei olnud lihtne kuulamine ja nõudis ka publikult teekonnal kaasas püsimist. Tunnistan, et ilma tekstita esmakuulamisel Jaani kirikus ei jõudnud see mulle pärale, ma ei püsinud teel kaasas.

Islandi helilooja Hugi Guðmunds­soni „Kolm Maarja antifoni“ (samuti esiettekanne) on topeltkoorile kirjutatud motetitsükkel, mis lõi silla Helena Tulve teose ja kontserdi lõputeose, Šveitsi helilooja Frank Martini missa vahele. Guðmundssoni traditsioonilisema helikeelega motetitsükkel on suuremalt jaolt valminud Arvo Pärdi keskuse residentuuris ja kanaliseerib mure inimkonna pärast pöördumiseks jumalaema poole.

Eesti muusika päevade avakontsert oli samuti kooriteoste päralt, seekord tütarlastekoori Ellerhein esituses. Mart Saare, Veljo Tormise, Arvo Pärdi ja Urmas Sisaski loomingu vahele oli sobitatud Mariliis Valkoneni ja Kristo Matsoni uudislooming. Mariliis Valkoneni teos „Kus elupuul puhkes mäluleht“ on autorile omases käekirjas, kõlades helgelt, selgelt ja rõõmsalt, peaaegu manifesteerivalt. Ehk sobiks seegi teos noortelaulupeole? (Valkoneni „Elu on voolamine“ kõlas 2023. aasta noortelaulupeol.) Kristo Matsoni uudisteose „Mis oli enne mind“ avaosas „Olles vihmana teel“ on vihmapiiskade juhuslike potsatuste kõlaliseks jäljendamiseks kasutatud sõrmenipse ja käepatsutusi vastu keha. Elavnesin ja lootsin, et teoses kasutatakse teisigi uuenduslikumaid võtteid – kahjuks mitte. Usutavasti leiab see kaunikõlaline teos siiski tee neidudekooride püsirepertuaari. Kavas kõrvuti paigutatuna kippusid Valkoneni ja Matsoni teosed mõjuma teineteise sarnaselt.

Keelpillikvarteti M4GNET kontsert 12. aprillil koosnes suuresti esiettekannetest, ainult Jüri Reinvere „Nachtbild mit Wetterleuchten“ ehk „Ööpilt kaugete välkudega“ on varem kõlanud. Reinvere pingestatud ööpilt on kaugel leebest nokturnist ja tõi silme ette kujutluse kellestki, kes oma asemel unetuna rahutult vähkreb. Tema kvartett andis kammertooni ka järgnevaks: kogu kontsert koosnes põnevatest, erksa pingega laetud teostest.

Anna-Margret Noorhani on pealkirjastanud teose „Kolm pala keelpillikvartetile“ osad kujutlusvõimet kannustavalt: I „RAW MATERIALS – extraction“ („Toormaterjalid – eraldamine/kaevandamine“), II „ASSEMBLY LINE – hyper-efficiency“ („Koosteliin – ülitõhusus“), III „OUT OF SPEC – quality control“ („Nõuetele mittevastav – kvaliteedikontroll“). Seetõttu kuulsin tema kvartetitsüklis just kaevandamist ja toorme maagist jõuga välja saagimist, koosteliini konveierilindi pehmet sahinat ja lõpuks töötõrkeid, kui osa vajalikke komponente on puudu ja lõpp-produkti ei saa seetõttu kokku panna. Noorhane teos on väga hästi komponeeritud ja toimiks ilmselt suurepäraselt ka ilma pealkirjade suunava mõjuta, ometi ei vaesesta need kuulamisnaudingut, kõik keelpillikvartetile loodud teosed ei pea ju olema igavate pealkirjadega.

Tatjana Kozlova-Johannese „Vestige“ (ee ’riismed’ või ’jälg’) pani saalisviibijate kannatuse proovile. Kogenud helilooja ja kompositsiooniõppejõuna oskab Kozlova-Johannes soovi korral pinget kasvatada näiliselt mitte millestki ning on oma senises loomingus korduvalt demonstreerinud tillukeste mikromuutuste kaudu muusikalise materjali arendamise kunsti. Seekordne umbes 20minutine teos oli üks pikk kaar ülivaiksest vaikse kaudu poolvaikseni. Kahjuks häiris kuulamiskogemust algul kellegi kobistamine saalimööbliga, lõpupoole köha ja teose lõpus koguni telefonihelin. Ärritusin juba teose alguses kostnud kobistamise peale, mis kõlas kohapeal valjemalt kui Klassikaraadio ülekandes, ja mõtlesin, kas ehk oleks aeg asutada Tatjana Kozlova-Johannese nimeline rändauhind kontserdile sobiva vaikse keskkonna loomise eest. Iseasi, kellele see auhind anda – vahest kontserdi­korraldajaile, produtsentidele?

Tallinna südalinnas ongi raske leida päris vaikset ja sobivate akustiliste tingimustega kontserdisaali. Jaani kiriku kontsertide ajal oli korduvalt kuulda mööda Pärnu maanteed kolistavat trammi, Estonia kammersaalis arvasin vaiksemail hetkil kuulvat ventilatsiooni müha, Mustpeade majas on vähemalt varasemail aastail häirinud nagisev parkett, ERRi 1. stuudios on ühe mu kunagise kontserdimulje rikkunud probleem sealse valvelauatöötajaga … On omaette kõnekas, et festivali kõige vaiksemaid teoseid esitanud Quiet Music Ensemble astus üles Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses ja Tartu ülikooli muuseumi valges saalis, aga mitte Tallinnas. Muba saalid sobivad niisuguseks muusikaks hästi ja vastavad tänapäeva nõuetele, kuid siin tuleb mängu publik.

Kas nüüd vajame publiku harimiseks eraldi koolitusi ja mõtlemise/suhtumise muutmise meistri­klasse? Kas praegune info ja meedia üleküllus on tekitanud mulje, et kõik tegevused toimuvad paratamatult üksteise taustal ja see ongi normaalne – ka kontsert on ainult taust?

Madli Marje Gildemanni teose „Feath­ered Mirrors“ ehk „Sulgedega peeglid“ helikude ja ka pealkiri jätsid ruumi abstraktsemaks tõlgenduseks. Gildemann on oma loomingus sageli uurinud loodusprotsesse ja neid muusikasse tõlkinud, kuid seekordse teose nautimiseks ei olnud sellise taustainfo teadmine vajalik. Tabasin kuulates end mõtlemast, et „Sulgedega peeglite“ helikeeles on teatavat sugulust George Crumbi loominguga.

Järgnes Gregor Kulla „Whatevergirl“ („Midaiganes-plika“), mis mulle väga meeldis. Olles Kullaga EMTAs mõne aine loengutes kokku juhtunud ning teades, et Kulla on ühiskonnateemade suhtes tundlik ja tunneb poolehoidu ühiskonna vähemuste, sh LGBTQIA+ esindajate suhtes, võtsin tal pärast kontserti nööbist kinni ja uurisin, miks just „Whatevergirl“ ja mitte „Whateverboy“ või „Midaiganes-kutt“ või „-tüüp“. Gregori sõnul kasutab ta seda fraasi nii poiste kui tüdrukute aadressil ja tema eesmärk oli kontrastne pealkiri, seega on „Whatevergirl“ ühtpidi mõnitav, teistpidi kaasav pealkiri, pealegi naljakas. Küsisin sedagi, kas enne oli teos või pealkiri, ja Gregor tunnistas, et varem oli tal alati enne teose loomist pealkiri valmis, nüüd püüab ta teha vastupidi, muidu võib pealkiri hakata liialt komponeerimist juhtima. Mina omakorda polnud teoste annotatsioone eelnevalt lugenud ja seetõttu suunaski pealkiri mind esmakuulamisel arvama, et Kulla teose aluseks võiksid ehk olla kõnemeloodiad. Gregor kummutas mu arvamuse ning kinnitas, et teos koosneb joontest ja kujutab transformatsiooni, muutumist. Igatahes on see kõlaliselt põnev teos, kus juhtub kogu aeg midagi: igal pillil on justkui oma karakter, mis paneb kuulaja kujutlusvõime elavalt tööle. Kontserdi lisapalana kõlas veel kaks Pärt Uusbergi koraali.

Teine festivalipäev jätkus Mustpeade maja Olavi saalis ning seejärel sama maja keldrikorrusel Eesti Nüüdismuusika Keskuses. Ulgu-Eesti muusika kontsert ühendas ühe pealkirja alla nii tuntud kui ka tundmatu(ma)d nimed. Üllatused esituskoosseisudes algasid aga juba Ilmar Laabani kõlaluulepalas „Der Rhododendrongeist“ ehk „Rododendronivaim“, mida esitavaiks kolmeks hääleks osutusid Vambola Krigul, Levi-Danel Mägila ja Tarmo Johannes. Mulle seni tundmatu oli ka oma loomingut ise esitav (nais)kontrabassimängija Kris Kuldkepp, kelle kohapeal sündinud teos viis salapärastesse maailmadesse. Ta oli muide noorim helilooja, ulgueesti heliloojate sünniaastaid silmitsedes võis täheldada, et need mahuvad tervelt 70 aasta sisse. Enamik neist on õnneks elus ja terved praegugi, kahjuks ei olnud neist kolm Kanada-Eesti päritolu autorit leidnud võimalust Eestisse tulla. Juhtumisi sattus olema Udo Kasemetsa nimepäev ja küllap osalt seepärast oli kontserdi finaaliks sätitud Elma Milleri teos „udok asem ets“, mis oli minu arvates ka õhtu kõige meeldejäävam ja meeleolukam teos. Esituskoosseis üllatas taas: nimelt selgus, et ansambel U: oli sedapuhku jällegi hüljanud kõik instrumendid ja laulis ning oli värvanud külalisliikmeteks kaasa laulma Andrus Kallastu ja Kaspar Männi, viimane ühtlasi juhatas. Värvikas kõnelev-laululine tekstikompositsioon ja selle hingestatud esitus kujunes õhtu vaieldamatuks kõrghetkeks, sugestiivse soolohäälena hiilgas Andrus Kallastu. Aplaus!

Ludensemble tõi 14. aprillil Estonia kammersaalis publiku ette nii uudisteoseid kui ka Madli Marje Gildemanni ja Jüri Reinvere varasemaid teoseid. Nii Gildemann kui ka Elo Masing olid teose loomisel lähtunud loodusest, kuid väljendanud seda seost kumbki oma isikupärases helikeeles, mida polnuks võimalik teineteisega segi ajada. Madli Marje Gildemanni „Osmoosis“ kõlavad vaheldumisi kiired toksimised ja staatilised pikad noodid, mis autori sõnul on „tõlgitud“ muusikasse otsestest füüsilistest protsessidest taimedes ja pinnases. Need tihenevad ja kasvavad pilve­taolisteks massiivseteks kihtideks, mida nimetaksin kuulajana naljaga pooleks heliauruks.

Elo Masingu „… nothing but a halo …“ („… ei muud kui halo …“) taustatekstis on kirjeldatud looduse iga osa kui süsteemi süsteemi sees: „Kui iga elusolend on olend maailmas, siis on iga keskkond olend olendites. Maailm ja elusolendid pole muud kui halo, üht teisega kokku köitva suhte kaja.“ Teoses paneb Masing instrumendid heliredeleid pidi üles ja alla n-ö liugu laskma, nii glissando’de kui ka astmetena. Mulle seostus see kiirgusega, mida levitab enda ümber iga haloga objekt. Kiirgamist või halo tähistasid ka vibreerivad-võnkuvad helid, mis „kulusid“ oma allikast eemaldudes aina õhemaks, kuni said lõpuks otsa, jõudes nähtavasti objekti mõjuala piirini, ja siis lõppes ka teos.

Esiettekandena kõlas ka Marianna Liigi „The Sound Between Sounds“ ehk „Kõla kõlade vahel“. Teos algab madalate vibreerivate helidega, mis meenutasid mulle tiivuliste putukate suminat. Seejärel „tardusid“ pikad noodid kõrges registris, millele järgnesid taas pulseerivad noodid. (Kelleltki midagi otse maha kirjutamata toovad ainuüksi need võtted meelde seoseid, kas või Lepo Sumera legendaarse „Klaveripalaga aastast 1981“, mille teemal põhinev teine sümfoonia ka EMPil taas ette kanti, lõpetades sellega reedeõhtuse sümfooniakontserdi. Aga naasen teisipäeva õhtusse.) Pealiskaudsel esmakuulamisel näiski Liigi teos suuresti põhinevat vibreerivalt värelevate ja pikkade heljuvate nootide vastandusel, kolmandaks komponendiks osutusid pausid ehk teisisõnu tühjus – aga see oli kandev tühjus, tühjus kui ehitusmaterjal, millest Liik oli osanud ehitada nähtamatu kandva konstruktsiooni. Muljetavaldav.

Ludensemble’i viimane esiettekanne oli natuke teisest, meloodilisemast puust. Lauri Jõelehe helikeel jääb üld­juhul nüüdismuusikast kaugemale, isegi kui ta otsustab praeguses ajas n-ö õhus olevatele tendentsidele viidata ja mõnda võtet kasutada. Kontrabassile ja seitsmele instrumendile loodud „Chant harmonique II“ ehk „Ülemhelilaul II“, milles soleeris Regina Udod, jätkab naturaal­flažolettide kõlamaailma süvenemist, millega Jõeleht alustas juba 2014. aasta sooloteoses vioolale. Lääne muusikas valdava tempereeritud häälestusega harjunud kõrvale kõlavad mõned flažoletid ebapuhtalt, hägustades teose tonaalsust ja kallutades seda ambi­valentsuse (või mikrotonaalsuse) poole.

Olari Eltsi juhatatud ERSO sümfooniakontserdi alguses 17. aprillil anti üle LHV uue heliloomingu Au-tasu Marianna Liigile klaverikontserdi „Lahti­rullumine“ eest ja LHV innovatsioonipreemia Liisa Hõbepaplile kammer­ooperi „Põrmuline“ eest.

ERSO kontserdi ainus uudisteos oli Liisa Hirschi „Rising Realms“ ehk „Tõusvad ilmad“, milles helilooja kasutab mikrotonaalsust. See mikrotonaalsus pole ilmselge, vaid jääb vaevumärgatavaks, tabamatuks ning tekitab kuulajas ainult veidi kõheda tunde, millele ei oska põhjustki anda. Kui lugesin Liisa Hirschi teose tutvustust, kus ta mainib nii kuulamiskogemuse nihestamist kui ka teose loomise aega, mis on kantud lootusest ja ängist ja ajast, „mil maailma eri paigus kogunevad inimesed tänavatele oma vabadust kaitsma“, meenus tsitaat Shakespeare’i „Hamletist“: „Aeg liigestest on lahti …“ Jah, need sõnad kinnitavad minu kogemust nii kuulaja kui ka kodanikuna.

Loodist välja nihkunu paikapanekut ei saa kunstidelt ega muusikalt nõuda, kuid muusika võib vähemalt osutada ebakõladele ühiskonnas või ka enese hinges. Iga teos ei pea ega saagi sisaldada säärast vaimse tervise või hingehoiu ja ühtlasi ühiskondliku muutuse retsepti, mis sisaldus Helena Tulve teose „Laul kõikidele olenditele“ tekstis. Aga me saame õppida kuulama – üksteist, muusikat ja ka vaikust.