Helilooja, dirigent ja laulja Bianca Rantala valiti hiljuti UMO Helsinki Jazz Orchestra ehk UMO Helsingi Džässiorkestri 2026/2027. hooaja residentheliloojaks. Peagi algaval festivalil „Jazzkaar“ esitab UMO Rantala teose „Gigil Marathon“, kus soleerib harpejji-mängi­jana Valter Soosalu. Märtsi lõpul antud intervjuus avab helilooja Bianca Rantala oma teose ja UMOga alanud koostöö tagamaid ning mõtiskleb Soome ja Saksamaa kultuurierinevuste üle.

Kuulsin, et õpid praegu korraga kahes kohas. Mida sa täpsemalt õpid ja mida see uus eriala Frankfurdis endast kujutab?

Jaa, ma õpin Sibeliuse akadeemia džässiosakonna magistriõppes kompositsiooni ja ka Frankfurdis alles mõni aasta tagasi avatud uuel bigbändi magistrierialal.

Frankfurdi muusika ja etenduskunstide ülikooli (HfMDK) klassikalise muusika osakonnas on olnud juba mõnda aega IEMA CoMP magistriprogramm [International Ensemble Modern Acad­emy – Contemporary Music Performance – M. I.], üle maailma tullakse just Frankfurti seda õppima, tudengid saavad selle professionaalse ansambliga praktikat ja koostööd teha. Nüüd on nad teinud sama asja ka džässi poole peal, see tähendab, et uus magistriprogramm on nüüd seotud Frankfurdi Raadio Bigbändiga [sks lühendiga hr Bigband; hr = Hessischer Rundfunk – M. I.]. Sinna võetakse vastu pillimängijaid, dirigente ja heliloojaid. Mina läksin sinna heliloomingule spetsialiseerununa ja see on olnud meeletult inspireeriv. Iga nädal on pikad bigbändi proovid, kus saab oma ideid katsetada. Seal saab otsest tagasi­sidet, mida professionaalsetes orkestrites tihtipeale ei saa, sest kui sa oled seal tööl, siis keegi ju ei tule tööandjale ütlema, et tee seda paremini. Frankfurdis on väga-väga äge võimalus proovida, saada tagasisidet, osaleda professionaalse orkestri kontsertidel ja salvestustel. Olen ülirõõmus, et sinna läksin, mul on olnud minu arvates täiuslik kombinatsioon kahest totaalselt erinevast koolist ja meetodist.

Ilmselt on sul võimalus Soome ja Saksamaa bigbändikultuuri võrrelda. Kuidas need teineteisest erinevad?

Väga põnev on neid erinevusi kõrvalt vaadata. Muidu on Saksa süsteem bürokraatlik, näiteks kui kirjutad kogemata „teie“ asemel „sina“, siis on reaktsioon kohe „appi, kuidas ta julges nii teha!“. Aga samal ajal on seal hästi chill keskkond: raadiomajas on igal pool suitsuautomaadid ja orkestril on õllekapid, mis on Soomes samalaadsetes institutsioonides üldse keelatud.

Mis mõttes suitsuautomaadid?

Kuna suitsetamine on nii tavapärane, siis on raadiomajas ja ka ülikoolide kõrval suured suitsuautomaadid: paned sinna oma euro sisse ja saad paki kätte. Soomlastest suitsetavad vähesed, näiteks UMOs vist mitte keegi, aga see-eest on kohvipaus Soomes nii püha, et neil orkestritel on need arvestatud tööaja sisse, samal ajal kui Saksa orkestril on suitsupausid.

Võrreldes Soome täpsuse ja professionaalsusega, kus kõik on juba aasta aega ette planeeritud, on Saksamaal tugevates raamides vaba õhkkond, pärast proovi ja kontserti juuakse õlut. Ilmselt mõjutab ka rahvusvaheline seltskond, et kõik on avatumad ja kallistavad üksteist.

Ja kuna Saksamaal on maailma mõistes tippbigbändid, siis on märgata ka teatud … mitte just arrogantsi, aga teadmist ja enesekindlust, et kui sa oled saanud sinna orkestrisse, siis oled maailma parima orkestri osa. Ei ole sellist poputamist või asjade ilustamist: kui mängitakse tudengite lugusid, siis on seda käitumist natukene rohkem näha. Minul näiteks läks, jumal tänatud, viimasel salvestusel väga hästi – sain õnneks ainult kiidusõnu –, aga seal öeldi kolleegidele päris karmilt, näiteks et „ma pean oma trompeti ava suunama nii, et ma ei näeks su juhatamist, sa oled nii häiriv“.

Jeerum!

Tõesti karm kommentaar, mida Soomes mitte mingil juhul ei kuule, sest seal on haridusse tugevalt sisse kodeeritud pedagoogiline suhtumine: heatahtlikkus, empaatia ja vastutulelikkus, viisakus. Aga see-eest on Saksamaal väga ägedaid tippinterpreete ja see ampluaa …

Kuna sind valiti hiljuti UMO Helsinki Jazz Orchestra residentheliloojaks ja astud õige pea koos selle orkestriga Eesti publiku ette, siis palun räägi, mille poolest on see kollektiiv eriline. Enda sõnul oled seda orkestrit ammu imetlenud.

UMO teevad eriliseks tema missioon ja sõnum: UMO tähendab ju ’Uue Muusika Orkester’ (Uuden Musiikin Orkesteri). Kogu oma ajaloo, kõik need 50 aastat on UMO olnud nii-öelda laineharjal sõitja. Nemad olid riskinud, enne kui kõik muud suuremad orkestrid hakkasid uue suunaga kaasa minema. Näiteks maailma ilmselt praegu üks kuulsamaid elavaid bigbändi heliloojaid on Maria Schneider ja UMO oli esimene, kes kutsus ta Euroopasse.

Nüüd, õppinud Saksa orkestreid tundma, olen tähele pannud, et tihtipeale on palju ka rahas kinni: Saksamaal peab rohkem mõtlema sellele, mis müüb. Teatud määral saadakse ka riigi institutsioonidelt tuge ja nad võivad riskida, teha midagi uut, aga UMO missioon on edendada kogu džässi ja bigbändi žanri kui niisugust – see nõuab palju julgust.

Programm on see, mis teeb UMO eriliseks – selle kollektiivi kavas on ikkagi väga seinast seina muusikat. UMO käib igal pool üle Soome, läheb ka maakolkasse mängima ja tänu sellele inspireerib see orkester võib-olla ka väikest seitsmeaastast poissi, kes on alles hakanud trompetit õppima kuskil saja elanikuga külas. Orkestris on Soome parimaid mängijaid, ja mitte ainult Soome – nii mitmedki mängijad on üle Euroopa tuntud ja teinud omale nime ka Ameerikas.

UMOs muudeti hiljuti juhtimissüsteemi. Enne oli viie aasta kaupa üks kunstiline juht, kelle kanda oli suurem osa otsustest. Nüüd on UMO-l selle asemel tiimis tegevjuht ja produtsendid ning järgmisest aastast ka kunstiliste juhtide trio: sinna kuuluvad peadirigent, peaartist ja peahelilooja – see on siis minu tulevane ametikoht.

Minu arvates on see tohutult äge ja julge otsus, et ei ole enam ainult üks inimene, kellel on otsustamise monopol. Lõppude lõpuks põhineb maailmas kõik koostööl, riigid üritavad samuti ellu jääda koostööst lähtuvalt. Ka vanasõna ütleb, et kaks pead on parem kui üks. Sakslastel oli natuke teistmoodi ütlus, et üks tüüp on nii rumal, et on vaja teine appi võtta, või midagi sellist, ja Soomes suhtutakse just niimoodi: koos saame paremini, nagu on näha ka president Alexander Stubbi osavast diplomaatiast.

Nüüd kui UMOs on süsteemi muudetud, on mängijate hääl otsuste juures palju suurem ja neis on näha suuremat rahulolu. Saksamaal on nii, et kui saadad orkestrile oma pala, siis tihtipeale võib olla nii, et mängijad loevad esimest korda nooti alles proovis, nad ei valmista alati ette. Aga UMOs on väga hea süsteem, mitte just hierarhia, aga näiteks sektsiooni juhid vaatavad materjali üle ja siis ütlevad umbes kuu aega ette: hei, nüüd neid kohti peate veel eriti harjutama! Ühesõnaga, iga projekt on tähtis, see ei ole selline rutiinne töötegemine ja lehest lugemine. Valmistutakse, inimesed hoolivad ja küsivad.

UMOs on pillimängijad ka planeerimisse võimalikult palju kaasatud. Sel hooajal, kui UMO-l oli 50 aasta juubel, ei olnud üldse kunstilist juhti, vaid kogu orkester sai olla kunstilise juhi rollis – minu arvates on see hea. Õnnelik kollektiiv kõlab ka kõige paremini.

Sa mainisid UMO missioonitunnet. Kas missioonitunne kannustab muusikat kirjutades ka sind?

Tõesti, mulle meeldib kirjutada sõnumiga muusikat. Mulle on tähtis teatud hoiak või põhimõte. Muusika võib muidugi olla ka meelelahutuslik, aga mina püüan rohkem teha kunsti, mis kui mitte ei kõneta, siis vähemalt esitab küsimusi. Mitte et see meelelahutuse pool siin puuduks, aga minu arust, ole sa poliitik, kunstnik või helilooja, vahet pole, mis alaga on tegemist: kui sa publikule midagi avaldad, siis on sul selle ees vastutus. Sageli öeldakse, et kunst ei ole poliitiline, aga kunst on alati poliitiline – nojah, mitte just otseses mõttes, s.t see ei taotle tingimata otseseid poliitilisi eesmärke –, aga kui see on suunatud rohkearvulisele publikule, siis ei ole võimalik, et see kedagi ei mõjuta.

Sinu residendihooaeg UMO juures algab alles sügisel. Kui palju ja kui põhjalikult olete UMOga juba plaane teinud?

Kontseptsioon on selline, et me kunstiliste juhtide trio ja tegevjuhiga koostöös planeerime kava ja eesmärk on teha järgmise hooaja lõpus vähemalt üks suurem projekt. Ma ei pea kirjutama iga asja, kus ma osalen: osa koostööst on kunstilises töös osalemine ja teine muusika kirjutamine. Aga konkreetseid detaile ma järgmise aasta kohta veel avalikustada ei saa. Nemad seal on üldse väga täpsed ja korralikud, lepingud ja trahvid on kõige kohta – näiteks kui jääd hiljaks ja nii edasi –, midagi sellist ei ole ma Eestis kunagi kohanud.

Hästi, räägime siis lähemast tulevikust ja peatsest „Jazzkaare“ kontserdist. Peale UMO on seal harpejji-solistina esiplaanil Valter Soosalu. Kuidas te Valteriga tuttavaks saite või kuidas teist üldse sõbrad said? Te olete juba tükk aega ju muusikalist koostööd teinud.

Mul on niisugune tunne, nagu oleksin Valterit tundnud igavesest ajast, aga tegelikult meie tutvus ilmselt nii kaua kestnud ei ole. Kohtusime mõned aastad tagasi, olime mõlemad TTÜs tööl, mina tegin seal koos Teet Raiguga seitse aastat bigbändi – möödunud sügisel pidin sealt kahjuks lahkuma – ja Valter on seal mõnda aega koos Heldur Harry Põldaga meeskoori juhatanud. Ma arvan, et me kohtusime mingil TTÜ üritusel, võib-olla umbes viis aastat tagasi ülikooli linnaku peol. Saime aru, et meil on väga ühesugune muusikamaitse ja palju samu esteetilisi väärtusi ja huvisid, iidoleid. Pean üles tunnistama, et ma ei mäleta, missugune oli meie esimene ühine projekt, aga neid on nii toredasti olnud erinevaid. On olnud kordi, kus tema dirigeerib, mina olen kirjutanud ja arranžeerinud; siis tema mängib pilli ja laulab, mina juhatan; ja siis mängin mina pilli, tema juhatab ja tema on kirjutanud – ühesõnaga, kõik need kombinatsioonid on läbi käidud. Valter on kunagi vahvalt öelnud, et me oleme muusikaliselt abielus, aga see on vabaabielu. Et me ei pane absoluutselt pahaks, kui vahepeal ka teistega koostööd tehakse. Väga tore nali.

Kas Valter Soosalu mängib ainult harpejji’l või laulab ka?

Ikka võib juhtuda – ega seda tea! Ta on meeletult hea harpejji-mängija, praegu maailmas üks paremaid ja me oleme selle koostöö üle nii õnnelikud! See on üsna uus instrument, hea meelega tutvustame seda ka oma kavas. See on maailma esimene teadaolev harpejji’ga bigbändikava.

Kas oled ka ise jõudnud harpejji’ga tuttavaks saada, seda mängida?

Ei, käin Valteril külas ja vaatan, kuidas tema mängib, vahepeal proovime ja vaatame eri variante ja võimalusi. Ma olen uute instrumentidega aravõitu, justkui tunnistan ainult on– ja off-nuppe. Mul on ebamugav teha asju, milles ma ei ole hea. Kui tõesti tahan hakata pusima, aga ei ole aega, siis ma frustreerun sellest, et ma ei saa hakkama. Lihtsam on lasta professionaalil seda mulle seletada. Valter on ju ise dirigent ja nii andekas igal alal ja igal pillil, ta oskab mulle väga ilusti seletada ja mind aidata ning koostöös saame asja kõlama nii, nagu see kõlada võiks.

Tuleme nüüd sinu teose juurde. Mida see „Gigil Marathon“ endast kujutab?

„Gigil“ tähendab tagalogi keeles midagi nii nunnut, et tahaks seda kohe pigistada. Mind väga paelub, kuidas on võimalik, et mingi emotsioon on nii intensiivne, et positiivne muutub üledoosi puhul negatiivseks. Mulle märgib gigil dopamiinisõltuvust ja emotsionaalset ülekoormust, mis tuleb aknast ja uksest ja igalt poolt mujalt sisse. Emotsioonide värvipalett muutub aina väiksemaks, värvid intensiivsemaks ja vastandlikumaks ning tunnete põhjused ja tagamaad jäävad aina kättesaamatumaks ja seetõttu jääb ka silmaring väiksemaks. See tähendab, et seda emotsiooni on vaja aina tugevamalt ja tugevamalt, et üldse midagi tunda, ja selle tagajärjel ei osata enam näha tervikpilti ega seoseid luua. Nii on tekkinud uus põlvkond, kes tunneb suurt viha, millega ei tulda toime, ning see viib omakorda ühiskonna polariseerumiseni: ainult reageeritakse ja enam ei mõelda.

See on siis nagu draamasõltuvus?

Ma ei ütleks „draamasõltuvus“, aga sõltuvus küll. Selline sõltuvus, millest on priid ainult vähesed internetivabad inimesed. Sõltuvus võib tekkida kõigest, mida tarbime, mis tekitab meile tugevat head tunnet – see võib olla televisioon või sotsiaalmeedia … Näiteks sotsiaalmeedias on palju halli, musta ja valget propagandat, mille töövahendid on näiteks viha, kurbus ja armsus, millega manipuleeritakse tarbima kohe, kui avad Instagrami või Tiktoki. Selline pidev emotsioonide kerjamine. Keha ei tee ju positiivsel ja negatiivsel stressil vahet. Seepärast valisin kava pealkirjaks sõna „gigil“, et kuigi nunnudus ise on positiivne, on selle üledoos lõpuks kehale samasugune stress nagu vihahoog.

Viimastel nädalatel on õnneks hakatud jälle vaimsest tervisest rääkima. See on meeletult oluline, kuna sotsiaalmeedias ollakse lõppude lõpuks ikkagi üksi. Näib, et võid oma emotsioone näidata ja saada neile vastureaktsioone, aga tegelikult on väga oluline õppida emotsionaalset intelligentsust, et toime tulla ka neutraalse seisundiga. See on ainuke viis elada kaua ja stabiilselt, aga meie ümbrus ei aita sellele praegu mitte kuidagi kaasa, sest kogu aeg propageeritakse ainult emotsionaalset ülekoormust.

Meie „Jazzkaare“ kontserdi kava ei ole üks teos, vaid teoste sari ja see peegeldab just neid erinevaid emotsioone, mida meile sotsiaalmeedias peale surutakse. Me üritame inimestes luua positiivsel moel ja iroonia kaudu emotsionaalset ülekoormust, et panna nad mõtlema, mida me tunneme: kui palju me kogeme iga päev kontrollimatuid impulsse, ilma sellele mõtlemata. Üritame tekitada teis rõõmu, viha, kurbust. (Naerab.)

Jagad residentheliloojana UMO järgmise hooaja eest vastutust Michael Mayoga. Missuguseid emotsioone see uudis sinus tekitas? Kas teil on olnud juba kokkupuuteid?

Muidugi ma pabistan, aga olen kuulnud, et Michael on äge tüüp, nii et ma usaldan seda valikut. Meid pandi ju põhjusega kokku, ega meid ei valitud eraldi, vaid just teineteisega kokku sobima. Otsustajad arvasid, et minu lähenemisviis, üldse töötamise viis ja minu kirju taust, eri stiilid ja muusikamaitse sobiksid Michaeliga, nii et loodetavasti nii ka läheb.

Kujutan ette, et alguses, kui sa seda uudist kuulsid, tekitas see sinus ka hirmu. Kas seda hirmu on nüüd olnud võimalik maandada?

Hirm on praegu argielus minu kõige tugevam emotsioon. Minu päevad koosnevadki praegu ebaõnnestumise hirmust. (Naerab.) Umbes pool aastat tagasi oli mu karjääris ilmselt väike murdepunkt, nüüd on korraga tulnud hästi palju sümfooniaorkestri projekte ja kõike muud. Mul on ilmselt olnud elu kõige pingelisem märts, enam-vähem iga päev on olnud 12- kuni 20tunnised tööpäevad. Eelmisel nädalal pidin saatma ära ühe uue 20minutise tellimusteose, mille UMO oli tellinud 18. aprilli kontserdi jaoks. Märtsi viimaseks päevaks pidin ära saatma veel kümme lugu. Praegu on tõesti olnud nii kiire – ja ma olen selle üle muidugi väga tänulik, aga kogu aeg on taustal väike hirm ja üritan korraga seljatada ühe päeva, et hakkama saada selle päeva probleemiga. Kahjuks tulevad kõik head asjad korraga ja ka halvad asjad tulevad korraga, nii et nüüd on jah niimoodi, et mu ainuke eesmärk on see, et kui ma nüüd 1. aprillil läpaka kinni panen, siis on mul veel mõistus peas. See on selline eriala ka: see ei ole maraton, vaid sada sprinti üksteise otsa!

Siis saad oma tugevate emotsioonide maratoni ise läbi teha!

Oo jaa, tõesti, ma saan selle kava tõesti omal nahal läbi proovida! (Ühine naer.)