Tänavune Tallinn Music Week algas nii tähtsa üritusega, et edasine jääb kultuuripoliitiliselt selle varju. Nimelt toodi Tallinna linnahalli laval kokku kõikvõimalikud huvirühmad, kes kõnelesid selle renoveerimise vajalikkusest ja võimalikkusest just sisu poole pealt. S.t seekord ei domineerinud vestluses arhitektid ja muinsuskaitsjad, kes näevad hoone väärtust eelkõige omapärase maamärgina – võib vist kokku leppida, et uut maamärki ei pea linnahalli koha peale otsima niipea.
Veel kuu aega tagasi olid linnahalli kohal päris tumedad pilved. Pärast nüüdset kohtumist paistab aga selle tulevik võrdlemisi helge, sest kui eri valdkondade eestvedajad panevad seljad kokku, jagavad ideid ja kogemusi ning kinnitavad, et see hoone suudetakse toimivalt sisuga täita (äkki jääb seal tegutsemise ajast ja ruumist puudugi), saab hakata tõsiselt edasisi plaane sepitsema. Linn teebki praegu linnahalli arenduskava ja äriplaani, kus avalikul rahal on võimalikult väike roll (ka investeerimishuviline olevat vaateväljas) – avaliku ja eraraha koostöös ehitatakse ja renoveeritakse selliseid loomemajandusobjekte kõikjal. Margus Allikmaa öeldu põhjal on umbes viis aastat aega atra seada, kuni ERRi uus maja valmib ja riigikogu kultuurikomisjon kinnitab järgmise riiklikult tähtsa kultuuriobjekti, mida rahastatakse kultuurkapitali vahenditest.
Nagu ka väljendati, siis vahest ongi hea, et linnahalli ei renoveeritud 1990ndatel praeguseks vananenud põhimõtete järgi ja materjalidega. Nüüd on õige hetk tegutseda, sest on kindlaks tehtud, et linnahalli konstruktsioon on heas korras, muinsuskaitse tingimusedki ei ole liiga karmid. Eelkõige: kultuurivaldkond on professionaalselt tipptasemel pakkumaks sisukat ja sealjuures tasuvat programmi.
Linnahalli renoveerimisega saaks kaelast ära mitu muret, mis vajaksid muidu lahendamist muul moel. Kõigepealt jääks alles ja leiaks väärika kasutuse rahvusvaheliselt palju tähelepanu saanud arhitektuuriobjekt, mida muinsuskaitsealusena lammutada ei tohi. Jäähalli osasse võiks muu hulgas ehitada pealinnas praegu puuduva tänapäevase suure akustilise kontserdisaali, kus saaks ruumipuuduse ja akustilise häma üle kurtmata esitada ka suure koosseisuga (vokaal)sümfoonilisi suurteoseid. Seal leiaksid omale püsiva kodu koos prooviruumide ja kõige vajalikuga Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kes praegu tegutsevad ebapiisavates tingimustes. Püsiasukate kõrval soovivad linnahalli praegust suurt saali kasutada mitmed kontserdikorraldajad ning näiteks PÖFF. Aastakümneid on räägitud konverentsikeskuse vajalikkusest. Linnahalli peetakse selleks endiselt sobivaks, pealegi on asupaik soodne: lähedal on palju hotelle ning kõrval ka Kultuurikatel, kus saadi hakkama ka Euroopa Liidu eesistumisega. (Kahjuks ei saa öelda, et avaliku rahaga ehitatud Kultuurikatel oleks kujunenud hirmus tähtsaks kultuurikeskuseks, aga seal korraldatakse tõesti vahel ka kontserte.) Ühtlasi lammutatakse suvel Pirita teel asuv Eesti Näituste messiala ja siis on täielikult puudu suurem messide korraldamise paik – ka selleks sobiks linnahall.
Tallinna linnaarhitektilt Andro Männilt küsiti Klassikaraadios, mis on linnahalli praeguses olukorras kõige suurem oht. Ta arvas, et poliitiline vastandumine. Mina kardan, et tuleb mõni poliitik, kes ütleb, et muusika- või kultuurivaldkond otsustagu nüüd ära, millist saali või halli teil vaja on, ja siis ehitame teile ühe, mis sobib kõigile. Aga ei sobi – Tallinn kasvab ega ole Kapa-Kohila, mis saab läbi ühe kultuurimajaga. Vaja on nii linnahalli kui ka 15 000 kohaga suurhalli: üks ei asenda teist, need hoopis toetavad teineteist ja aitavad kaasa siinse artisti arengule, kontseptsioonina on aga täiesti erinevad. Kumbki ei ole rajatisena vähema kaaluga kui need, mis on praegu riiklikult tähtsate ehitiste nimekirjas, kusjuures mõlemal on realistlik potentsiaal ka tulu teenida.
