Eesti iibe üle arutledes jääme sageli vaidlema toetuste, teenuste ja väärtushinnangute detailide üle, aga vahepeal oleks mõistlik vaadata ka üldpilti. Kuidas me üldse oleme siia jõudnud? Selles kirjatükis põimin antropoloogilisi uuringuid ja oma kogemusi lapsevanemana, et näidata, kuidas üks ühiskondlik muutus on teinud lastekasvatamise suhteliselt keeruliseks ettevõtmiseks. Probleem puudutab pea kõiki läänelikke riike. Euroopas on sündimuskordaja igas riigis alla kahe ja Eestis, kus on võrdlemisi helded toetusskeemid, oli see näitaja 2024. aastal lausa 1,18 ehk märgatavalt alla ELi keskmise (1,34). Ka esmassünnitajate keskmine iga on Eestis ja ELis aasta-aastalt tõusnud ja jõudnud 2024. aastaks vastavalt 28,9 ja 29,9 eluaastani.

Järglaste saamise soov on sügavalt iga liigi ja isendi geenidesse kodeeritud, kuid meil, nn lääne inimestel, on sellega kerkinud üllatuslik probleem. Oleme jõudnud seisu, kus peame inimesi igatepidi moosima, et nad lapsi tahaksid – ja seda veel praegusel külluse ajastul. Maailmas elab küll juba kaheksa miljardit inimest, mis on niigi liiast, aga ikkagi on huvitav mõtiskleda, kus kohas me valesse paati astusime, mida see kõik tähendab ja kas siit on enam tagasiteed.

Mina olen jõudnud arusaamiseni, et probleem on alguse saanud sellest, et inimene pole kohastunud elama nn tuumperekonnas, kus ema, isa ja nende lapsed elavad omaette ilma laiendatud perekonnata. Antropoloog Joseph Henrich toob välja, et lääne ühiskonnas levinud tuumpered on suhteliselt uus nähtus ja et suuremal osal maailma rahvastest pole sellist peremudelit ajalooliselt olnudki.¹ Henrichi väitel pani sugulussidemete nõrgenemine küll aluse tehnoloogilisele ja majanduslikule õitsengule, kuid mulle näib, et me oleme selle käigus ka midagi kaotanud ja see avaldub eriti tugevalt laste kasvatamises ja seeläbi ka meie valmiduses lapsi saada.

Traditsioonilistes kogukondades võtavad laste kasvatamisest agaralt osa ka vanavanemad, õed, vennad, tädid, onud, vanatädid, nõod ning mõnikord isegi abilised väljastpoolt sugulusliini. Sellist jagatud hoolt nimetan edaspidi allovanemluseks (alloparenting). Kõnekas näide on sügaval Kongo metsades elav efe rahvas. Nende puhul on dokumenteeritud, et näiteks nelja kuu vanuse lapse puhul on ema lapsega füüsilises kontaktis kõigest 40% ajast ja ülejäänud 60% ajast jaguneb keskmiselt 14 hõimuliikme vahel.² Teistel nn loodusrahvastel on ema osatähtsus lapse eest hoolitsemisel suurem, kuid siiski kaugeltki mitte nii suur kui lääne ühiskonnas, kus valdav osa emadest veedab lapse esimesel eluaastal märkimisväärse osa ajast lapsega kahekesi nelja seina vahel. Tegelikult ei peagi ajas ja ruumis väga kaugele vaatama, et leida tõendeid allovanemlusest. Ka eesti talus oli tavapärane, et peale ema võtsid lapse kasvatamisest osa vanaema, vanemad õed ja teenijatüdrukud.

Antropoloog Sarah Blaffer Hrdy väidab, et ilma allovanemluseta poleks inimene saanud vaimselt nii võimekaks arenedagi, sest meie keeruka aju areng võtab palju aastaid aega.³ Muutlike keskkonnatingimuste rüpes elades oleks nii aeglaselt areneva lapse kasvatamine kahele kütist-korilasest vanemale liiga suur koorem ja risk. Allovanemluse bioloogilise tausta kasuks räägib Hrdy sõnul ka tõik, et kui ahvid ei anna kunagi oma vastsündinut teiste hoolde, siis loodusrahvaste seas on see väga tavaline. Aka ja efe rahva seas liiguvad väikelapsed käest kätte umbes kaheksa korda tunnis!⁴ Tansaania savannides ja rohtlates elavate hatsade puhul on lausa täheldatud juhtumeid, kus vastsündinu on esimesel päeval rohkem aega allovanemate kui ema süles. Isegi väikelapse imetamine teiste hõimukaaslaste poolt on loodusrahvaste seas väga sage nähtus.

Allovanemlus annab peredele tuge, mida lasteaed ja kool oma olemuselt täielikult asendada ei suuda. Lapsevanemale tähendab allovanemate võrgustik eelkõige koormuse jagamist: paindlikku lapsehoidu, logistilist tuge, abi argitoimetustes ja hingetõmbehetki. Aga ei maksa alahinnata ka seltsi ja emotsionaalse toe tähtsust lapsevanemale. Lapsele tähendab allovanemlus eelkõige püsivaid turvalisi suhteid ja selgemat kogukonnatunnetust. Lapsel tekib suurem võimalus saada üks ühele tähelepanu ja abi oma muredele. Lisaks annab see lapsele sotsiaalseid oskusi suhelda eri vanuses inimestega.

Lapsevanemate koormus

Eestile tüüpiliselt on ema tänu vanema­hüvitisele esimesed poolteist aastat lapsega kodus ja isa käib tööl. Selline ebaloomulik olukord võib noorele emale olla psühholoogiliselt väga raske. Uuringud kinnitavad, et lääne ühiskonnas on esimest korda emaks saanute seas üksildus väga levinud.⁵ Kuigi isad on võrreldes vahepealse ajaga üha rohkem laste kasvatamisega seotud, ei maksa eeldada, et isahool täidab tühimiku, mille on jätnud tugevate sugulussidemete kadumine. Raske on ühildada tööd, laste­kasvatamist, söögitegemist, kodu korrashoidu, sõprussuhteid, trenne, hobisid ja paarisuhet. Kõike kahekesi ei jõua ega peagi jõudma. Ja kuidas veel peaks üksikvanem seda kõike suutma?

Meil on küll olemas kõikvõimalikud kodumasinad ja tugiteenused, mis peaksid elu lihtsustama, kuid ka meie standardid ja ambitsioonid on kasvanud. Et ajaga sammu pidada, peame endiselt tegema nädalas umbes 40 töötundi. Suhteliselt karmides savannitingimustes elava Ju/’hoansi rahvakillu naistel kulus elus püsimiseks vajaliku toidu kogumiseks vaid 20 tundi nädalas.⁶ Muud tööd tulid muidugi sinna veel juurde, kuid ega meilgi kaheksatunnisele tööpäevale puhkus järgne.

Tänapäeval on peamiseks allovanemluse aseaineks lasteaiad ja koolid. Lapse lasteaeda viimine ei tähenda üldjuhul siiski, et lapsevanematel elu kohe lihtsamaks läheb. Esiteks, kui enne laste­aiaiga oli üks vanem lapsega kodus ja sai üht-teist lapse kõrvalt ära tehtud, siis sealtpeale on mõlemad tagasi tööl ja peavad pärast tööpäeva veel lühema aja jooksul ja väsinuna kodused toimetused ära tegema. Kuskilt peab veel leidma aega lastega kvaliteetaja veetmiseks. Lapse lasteaeda viimine tekitab peredele ka uut laadi stressi. Iga päev tuleb motiveerida uniseid lapsi kiirelt tegutsema, et nad jõuaksid kindlaks ajaks kohta, kuhu nad minna ei taha. Õhtul on jällegi raske lõuna ajal välja puhanud last varakult magama saada.

Esimesed paar aastat lasteaias kuluvad osaliselt ka haiguste läbipõdemisele. Suured kollektiivid ja tiheasustus on haiguste levikut märgatavalt suurendanud. Hoolduslehe saab küll võtta, kuid ikkagi on halb tunne, kui sellega seoses tööl seatud eesmärgid ja kohtumised peavad ära jääma. Ka kool ei sobitu hästi inimese algupärase elustiiliga. Nimelt on vanemad õed-vennad varem olnud lapsekasvatamise juures üliolulised. Tänapäeval on suuremad lapsed pika päeva koolis ja pärast seda trennis, sõprade pool või koduseid ülesandeid lahendamas. Ei ole kerge käskida neil pärast kõike seda veel väikelastega tegeleda. Ometi oleks see suuremale lapsele väga kasulik, sest siis ei oleks hilisemas elus enam lapsesaamise ees nii suurt hirmu. Praegu visatakse noor lapsevanem pea ees vette! Esmassünnitaja kõrge keskmine iga tähendab tänapäeval üldjuhul seda, et lapsed saadakse lühikeste vanusevahedega. Paariaastase vanusevahega laste puhul on väiksem tõenäosus, et vanem laps noorema eest hoolitseks. Nii jääb varem nii oluline abikäsi kahjuks mängust välja.

Kooselamise võlu ja valu

Mõni lugeja tahaks praeguseks kindlasti vaielda, et allovanemlus on tänapäeval endiselt levinud. Jah on, aga peamiselt vaid vanaemadele ning sedagi hoopis teises mahus kui traditsiooniliselt. Enam ei elata vanavanematega ühise katuse all, rääkimata muude sugulastega koos elamisest. Sellele võidakse isegi viltu vaadata, kui noormees elab veel ema-isa juures, mistõttu üldjuhul kolitakse kahekümnendate eluaastate algupoolel perest lahku juba siis, kui selleks otsest vajadustki pole. Nüüdisajal võib vanematega koos elamine viidata ka vaesusele, laiskusele või vanemate kehvale tervisele, mitte tugevatele peresidemetele. Vanavanemad on ka ise pikad päevad tööl.

Mõte oma vanemate, ämma ja äia või teiste sugulastega koos elada on enamikule lääneühiskonna inimestele kardetavasti väga vastumeelne. Paljudele teistele kultuuridele tundub jällegi uskumatu, kuidas keegi käsib oma lapsel kodunt välja kolida või miks peaksid vanavanemad oma elupäevad üksinduses veetma.

Pole kindel, kas keskmine lääne inimene enam suudakski sõbralikult suuremas seltsingus elada. Küttidest-korilastest rahvaste seas on sageli välja kujunenud käitumisnormid, mis takistavad kellelgi liiga käsutavaks või uhkeks minna ning neil on seljataga tuhandete põlvkondade pikkune kogemus, kuidas suurperes koostööd ja võrdsust hoida. Meil ei pruugi laiendatud pereringiga kooselamiseks vajalikke käitumismalle enam alles olla. Individualistlikus ja omandikeskses ühiskonnas on kardetavasti raskem aja ja ressursside kasutamise osas ühisele kokkuleppele jõuda.

Laiema sugulusringiga ühtses leibkonnas elamisel oleks muidugi mitu selget hüve. Nagu juba mainitud, pakuks allovanemate lähedus abi elulise logistika ja majandamise juures, aitaks maandada mitmesuguseid riske, pakuks emotsionaalset tuge ja majanduslikku kindlustunnet, mis kõik kokku suurendaks paaride soovitud laste arvu. Lisaks on teada, et vanavanematega koos elades kasvab ka sotsiaalne surve lapsi saada. Seda survestamist muidugi vaevalt tagasi soovitakse.

Noorpaaride soov soetada omale kinnisvara on üks olulisi takistusi pereplaneerimisel. Kui lapsi planeeriv paar ei peaks vajalikuks endale enne eraldi kodu osta, vaid elaks esialgu ühtede vanemate juures, ei oleks neil vaja jõuda esmalt kõrgepalgalisele ja stabiilsele töökohale, et koguda kodulaenu sissemakset ja tasuda edasisi laenutagasimakseid ja kommunaalarveid. See alandaks kohe esmassünnitaja keskmist iga.

Kuna linnas maja ostmine käib noorpaaridele üldiselt üle jõu, siis ostetakse esialgu väike korter, mis pole laste mõttes loogiline valik. Väikelapsed korteris on nagu loomad puuris – stressis ja kipuvad üksteisega tülitsema. Lapsed ei saa seal käituda nagu lapsed, sest pere peab ka naabritega arvestama. Lasteaiaealisi lapsi ei sobi linnas ilma valveta välja lasta, mis tähendab seda, et kas lapsed käivad õues harvem või lapsevanem peab oma niigi tihedast graafikust veelgi aega eraldama.

Ära ei tasu unustada vanavanavanemaid. Meil on nimelt murettekitavalt palju üksi elavaid pensionäre. Eesti pensioniealistest naistest ligi pool elab üksi. Kusjuures, WHO kinnitusel, umbes veerand vanadest inimestest tunneb üksildust ja seesama üksildus soodustab ka vaimsete probleemide ja muude tervisehädade teket.⁷ Pealegi pole eestlaste pensionid teab mis suured, et täisväärtuslikult üksi elada. Seega on meil ühiskonnas üksildust tundvad emad ja üksildust tundvad pensionärid, kelle võiks taas omavahel kokku viia.

Ehk ei peagi koos elama?

On täiesti ootuspärane, et eelnevalt välja käidud mõte eluruume sugulastega jagama hakata näib utoopiline. Henrichi väitel kulus kristlikul kirikul Euroopas ligi tuhat aastat, et tugevatest sugulusvõrgustikest lahti saada. Kardetavasti oleks meil nüüd umbes sama vaevaline tuumpere mudelist lahti ütelda. Osa inimesele omasest elulaadist on peremudeli vahetumise käigus kaduma läinud ja meil tuleks oma maailmapildis teha tõsiseid korrektiive, et traditsioonilise eluviisi juurde tagasi pöörduda.

Õnneks saab allovanemlusest kasu lõigata, ilma et peaks vanavanemate või sugulastega koos elama või et üleüldse peaks kellegagi ühe katuse all elama. Saksamaal tehtud uuring näitab, et juba vanaema lähedus loeb: naised, kes elavad oma emast kuni 30 minuti kaugusel ja võivad seetõttu loota paindlikule lapsehoiuabile, otsustavad esimese lapse kasuks varem.⁸ Uuringu näites oli 28aastasel naisel sellises olukorras tõenäosus esimest last plaanima hakata üle kahe korra suurem kui neil, kes elavad emast kaugemal. Ka osal küttidest-korilastest on igal väiksemal pereüksusel oma hütt, kuid hütid paiknevad siiski üksteise lähedal ja enamik päevast veedetakse ühisalal. Võib-olla ühe katuse all elamine polegi ehk kõige parem või „loomulikum“ variant, sest liitub sotsiaalsete pingete oht.

Hollandit käsitlevas Thomese ja Liefbroeri uuringus järeldatakse samuti, et vanavanemate lapsehoid aitab vanematel töö- ja pereelu paremini ühildada isegi siis, kui riigi lapsehoiusüsteem on hästi arenenud ja vanavanemad ei ela koos lastega.⁹ Siiski, selleks et suureneks tõenäosus saada järgmine laps, peetakse vajalikuks, et mõlema poole vanavanemad pakuksid tuge.

Riigi tasandilt vaadatuna võiks kaaluda näiteks pensioniea alandamist. Kui Nõukogude ajal oli naiste pensioniiga 55 aastat, siis nüüdseks on selleks 64 aastat, järgmisest aastast 65 ja eks tõuseb tulevikuski. Paljulapselised naised saavad küll veidi varem pensionile. Kui kõigi sünnitanud naiste pensioniiga fikseerida maksimaalselt 60 eluaasta peale, oleks praeguse kõrge esmassünnitaja vanuse juures tõenäolisem, et vanaema saaks lastekasvatamisel soovi korral täisväärtuslikku abi pakkuda. Iseseisvalt see meede küll ilmselt iivet ei tõsta, sest kedagi ei saa sundida lapselaste eest hoolitsema ning endiselt tulevad mängu geograafilised takistused.

Kui lähiümbrusest sugulasi allovanemateks võtta pole, siis ka see asjaolu pole takistus. Michaeleen Doucleff kirjeldab, et allovanemlust saab igaüks teadlikult oma ellu tuua, luues näiteks sõpradest või naabritest koosneva lapsehoiuringi, kus pered käivad kordamööda lapsi koolist-lasteaiast toomas ja hoiavad neid mõned tunnid enda juures.¹⁰ Lisaks soovitab Doucleff hakata lapsi juba 3-4 aasta vanuselt välja õpetama oma väiksemate õdede-vendade järele vaatama. Need on nii lihtsad ideed, et paljud tahaksid kindlasti lisada, et sellised struktuurid arenevad iseenesest, kuid mina väidan oma kogemuse põhjal, et vähemalt linnas need nii isetekkelised siiski ei ole. Abi küsimine on raske ning vajab õppimist ja harjutamist.

Minu pika jutu mõte oli näidata, et iibeprobleemi lahendamise juures ei ole mõtet vaielda, kas viga on meestes või naistes või et kas vanemahüvitist võiks tõsta x või y protsenti. Iibeprobleemi põhjus peitub tõenäoliselt hoopis lääne ühiskonna ebaloomulikus tuumpere mudelis. Tänapäeval, kui sündimus sõltub naise ja mehe rahulolust ja tegelikest soovidest, peaksime ühiskonnana palju rohkem pingutama, et laste kasvatamine kulgeks muretumalt. Seda sellepärast, et üldisest progressist ja elukvaliteedi paranemisest hoolimata on lastekasvatuses toimunud taandareng. Kui kõik muu elu on muutunud mõnusamaks (mis on ka muidugi vaieldav) ja lapsekasvatamine suhteliselt koormavaks ja hirmutavamaks, siis pole ime, et sündimus kannatab.

Ma ei tea, kas ja kui hästi on võimalik meie kadunud allovanemate võrgustikku toetuste, teenuste ja muude nippide abil asendada nii, et see avalduks ka sündimuses. Aga sõltumata sellest, kas eesmärk on sündimust suurendada või mitte, on tihedam läbikäimine ja koostöö sugulaste, sõprade ning naabritega üldjuhul kasulik nii meie õnnetundele kui ka tervisele.¹¹ Inimene on siiski sotsiaalse eluviisiga loom. On absurdne, et maailmas elab kaheksa miljardit inimest, ent suur osa neist tunneb üksildust. Õnneks on inimene erakordselt tark ja leidlik liik ning seega saame soovi korral senise taandarengu ümber pöörata. Seda isegi juba üksikisiku tasemel.