Henri Hütt,

teatriliigiüleste Auhindade Ühisžürii Esimees

Kirjutan neid ridu mängleva kergusega. Otsused on tehtud, enam pole midagi kaalul ega saladuses. Ajalukku vaob oluline peatükk: möödunud aasta oli viimane, kui käis koos teatriliigiüleste auhindade ühisžürii. Vaatenurkade paljususe asemel saab edaspidi aasta lavastaja-lavastuse otsustamise (taas) enda kätte sõnalavastuste auhindade žürii. Liigiülesest perspektiivist ei paista see just võimaluste spektri laienemisena, ent seejuures ei leia viimase viie aasta ühisžürii laureaatide seast ühtegi tantsulavastust või nooremale publikule mõeldud lavastust, mis oleks sõnateatri vankumatust kõigutanud. Kui eri valdkondade asjatundjad valivad aasta lavastuseks kõikidest võimalikest siiski draamalavastuse, siis on teatriliit meid, teiste valdkondade esindajaid, poole kümnendi jooksul piisavalt poputanud ning otsustamise teatepulga võib ulatada tagasi sõnalavastuse žüriile. Ei saa öelda, et selline kursimuutus aitab kaasa mitmekesisuse õitsengule, kuid arusaadavalt on kulukas ka võimaldada ühisžürii harimist, kui pjedestaalil domineerivad (selge)sõnalised loojutustusviisid.

Lavastajaauhind. Asjatundjate hinnangu kohaselt olid eelmisest teatriaastast lavastajaauhinna nominatsiooni väärilised Marina Kesler „Sisaliku“ (Eesti Rahvusballett), Elmo Nüganen „Jumalate“ (Südalinna teater), Tiit Ojasoo „Eneseabiõpiku“ (Eesti Draamateater), Ivar Põllu „Tapty 1985. Laskumisega orgu“ (Tartu Uus teater) ja Riina Roose lavastusega „Alguses oli laul“ (Tallinna Linnateater). Nomineeritute nimistu sai tähenduslikult kirju, ja see on kiiduväärne – milleks muidu eri valdkondade esindajad kokku kutsuda. Valikust leiab tantsu, muusikat, installatiivsele ruumile alistumist ja ajaloolise materjali elavdamist. Võitja väljakuulutamise kõrval osutusid hindamatuks arutelud teemadel, millise signaali žürii otsus ühiskonnale saadab ning millega keegi mille on välja teeninud. Ei tea, kuidas edaspidi sõnalavastuse auhindade žüriis olema hakkab, aga ühisžürii koosseisust leidis väga erisuguseid väärtushinnanguid ja elukreedosid. Värske, hingestatud ja järeleandmatu kooslus. Laureaadiks kujunes Riina Roose lavastusega „Alguses oli laul“, milles kohtusid laulude ja lugude harmoonia. Õpetlik, märgiline ja hingepugev.

Kunstnikuauhind. Aasta lavastajaauhinna aruteludes oli tuntav teine teadlikkuse ja põhjenduste toon kui kunstnikuauhinna puhul. Justkui oskaks aasta lavastajat valida iga valdkonna ekspert, aga kitsamatel aladel, nagu lavakujundus, helilooming või koreograafia, peab olema spetsiifilise sõnavaraga täpsemalt kursis. Teatriliigiüleste auhindade ühisžürii oli koos just seepärast, et jõutaks arvamuste paljususe juures ühisotsuseni, kui igaüks on oma (sala)teadmisi teistega jaganud.

Nominentideks sai valitud Pille Jänes kunstnikutööga lavastusele „Palavik“ (Vanemuine); Kairi Mändla lavastuse „Juulikuu lumi“ (Endla teater) lavakujundusega ja kunstnikutööga lavastusele „Sügissonaat“ (Rakvere teater); Nele Sooväli ja Mari-Liis Lill kui kunstnik ja lavastaja ruumiloomega lavastusele „Sisekliima“ (Vaba Lava); Kristjan Suits kunstnikutööga lavastustele „Ükskord Liibanonis“ (Eesti Draamateater) ja „Käte ja jalgadega inimene“ (VAT-teater) ning Illimar Vihmar, Mikk-Mait Kivi ja Sander Põllu kunstnikutööga ning video- ja valguskujundusega lavastusele „Julia, Julia!“ (Endla teater).

Domineerisid sõnateatri kunstniku­tööde autorid, ent tähelepanu sai pööratud ruumiloome tahkudele. Rikas arutelu saatis küsimust Mari-Liis Lille rollist, kes on märgitud „Sisekliima“ lavastajaks, kuid ühisžürii nägi tema osalust ka visuaalse poole (kaas)vastutajana ning seetõttu ei saanud teda kunstnikunominatsioonist kõrvale jätta. Olla lavastajana kunstnike ridades on kindlasti kompliment. Järjest hübriidsemad koosloomevormid soosivad lahutamatut läbipõimumist ning lavastuse sünnile aitavad kaasa kõik osalised rollist olenemata.

Kunstnikuauhinna puhul on terviku kujundamise kõrval põhjust rääkida sellestki, et loodud atmosfäärile võidakse lisada esmapilgul väike, ent tervikut silmas pidades märgiline detail. Laureaadi arutelus just nii see kõlama jäi ning Pille Jänese visiooni järgi loodud Konrad Mäe pintslilöök lavastuses „Palavik“ on möödunud aasta kunstnikutöö silmapaistvaim (mikro)detail (makro)kosmoses. On oluline, et meie kunstiajalugu kajastava teose kujundajast sai kunstnikuauhinna laureaat. Ei meenu, et ühtki visuaalkunsti detaili varem nii jõuliselt teatrilaval ruumi oleks talletatud.

Epiloog. Lavastajaauhind Riina Roosele, kunstnikuauhind Pille Jänesele. (Viimase) ühisžürii valikust kiirgab usku naiste tulevikku. Loodan, et nii ka läheb – arvestavama märkamise ja kuulamise suunas. Eks siis kunagi ole hea lugeda-meenutada, milliseks kujunes teatri­liigiüleste auhindade ühisžürii lõpu­sõnum. Kes teab, milliseid uusi hübriidžüriisid võib tuua tulevik. Teatris, millesse mina usun ning mille eest seisan, võib juhtuda mida tahes.

Johan Elm,

sõnalavastuste Auhindade Žürii Esimees

Juba kolm aastat järjest on mulle langenud osaks väärt võimalus mitmesugustes žüriides kaasa mõelda. Rõõmustavaim kogemus, mille neist aastatest kaasa võtan, on teadmine, kui palju head kolleegidest tegelikult räägitakse. Väljastpoolt võib paista, et silma jäid vaid viis nominenti ja ülejäänud jätsid külmaks, aga Eestis tehakse päris palju päris head teatrit. Möödunud aastal oli meie žürii nimistus 113 selget sõnalavastust, žanripiire kompavate lavastustega koos oli neid umbkaudu 125.

Töid hinnates keskendusime rollisooritusele, mitte teatrile, kus lavastus välja tuli. Rohkem kui ühe häälega jõudis lõppvooru 13 naispeaosa, 12 naiskõrvalosa, 17 meespeaosa, 13 meeskõrvalosa ja 7 eriauhinna kandidaati. Nominentide valimine oli vaieldamatult kõige keerulisem, laureaatide puhul jõudis žürii lihtsamini üksmeelele, kuigi ka tollele koosolekule mahtus parajalt viike ja uuesti hääletamist. Ning nagu näha, on väljavalitute hulgas nii aastalõpu üllatajaid, suveteatrit kui ka neid, kes aasta algusest lõpuni meeles püsisid.

Silmapaistev rollisooritus ei eelda alati suurepärast lavastust. See on harv nähtus, aga ka möödunud aastal oli lavastuslikke kontseptsioone, mis tervikuna muljet ei avaldanud, aga kus mõni näitleja suutis piirangud ja raskused enda kasuks pöörata. Need näitlejad ei mänginud mitte kunagi trupikaaslasi pahatahtlikult üle, aga tähelepanu klammerdus sellegipoolest nende külge.

Näitleja kas esitab rolli või lihtsalt on. Ma ei pea silmas afektiseisundis eneseunustamist, vaid paberil kirjutatu inimlikustamist rollile ainuomase mõttetäpsuse ning füüsiliste detailidega, muutes need nii orgaaniliselt enda omaks, et laval pole enam konkreetne näitleja ega ka ettekirjutatud tegelane, vaid nende sümbioos. Miski, mis ületab teatri valelikkuse ning on kaasahaaravalt päris. Oluline on ka alusmaterjal. Kui mõne näitleja puhul jäime lootusetult viiki, pidime võrdlema näidendi raskusklassi. Sooritused võivad olla meeldejäävad ja tugevad, aga neis peituvad proovikivid erisugused.

Üks kiiduväärne muutus, mis Eesti teatris üha enam kanda kinnitab, on ühtlaselt tugev ansamblimäng. Teisisõnu: lavastuslik otsus rollide kaalu mitte eristada, sellele just nimelt vastu töötada. Jah, see raskendab žürii tööd, sest ansamblist kedagi välja tuua on peaaegu võimatu, aga annab see-eest hulga köitvaid teatrielamusi ja tuletab meelde olulisimat – iga etendus on koostöö. Eredad näited on Ojasoo „Enese­abiõpik“ (Eesti Draamateater) ja Põllu „Tapty 1985. Laskumine orgu“ (Tartu Uus teater).

On hädavajalik, et žürii (enamus) koosneks aktiivsetest praktikutest, inimestest, kes on regulaarses ja otseses kontaktis teatris toimuvaga. See peaks tagama analüüsi ajakohasuse, sest žürii liikmed on ühenduses erialaste suundumuste ja arenguga. Selle ideaali teine pool on paratamatu subjektiivsus: on raske leida aktiivset praktikut, kes poleks mõne teise aktiivse praktikuga tööalaselt seotud. Toon näitena kas või iseenda: 2025. aastal oli mul neli esietendust. Ja mu süda oleks väga raske, kui iga näitleja, kes minuga 2025. aastal kokku puutus, nominatsiooni lootusestki ilma jääks. Õnneks olime žüriis üksmeelsed: hindasime kõiki võrdselt ja asjaosalised lahkusid ruumist sel hetkel, kui nende töid arutati. Samamoodi ei saanud asjaosaline enda või oma trupikaaslase poolt hääletada. Kui häälteenamus siiski saavutati, oli asi otsustatud. Ja nii lihtne see peakski olema. Minu arvates on see tähtis muutus, mis võiks edaspidi normiks saada.

Kerri Kotta,

muusikaauhinna Žürii Esimees

On märgatud, et muusikateatri repertuaar kipub peegeldama ühiskonna majanduslikku ja poliitilist kliimat. Selle loogika järgi toimib justkui pöördvõrdeline seos: mida süngemad ajad, seda kergem ja meelelahutuslikum on lavapilt. Nii võiks kompleksne muusikaline draama viidata stabiilsemale ajale, operett aga ajastule, mil ühiskonnas pind jalge all õõtsub.

2025. aasta pakkus küll ka tõsisemaid noote – eeskätt Puccini „Boheem“ (Vanemuine) ning meie muusikateatri välja hetkeks elavdanud Cilea „Adriana Lecouvreur“ („Promfest“) –, ent üldtoon kaldus siiski opereti ja muusikalise komöödia poole. Publiku ette jõudsid Straussi „Nahkhiir“ (Estonia), Kálmáni „Silva“ (Vanemuine) ning Raveli vaimukas miniatuur „Hispaania tund“ (Estonia). Nende lavastuste põhjal võib aimata, et pandeemiaeelsel ajal hoogu kogunud eksperimenteerimisjanu on taandumas. Teater pakub taas kindlamat jalgealust: publik teab, mida oodata, ning saab nautida mis tahes muusikateatrižanri selle klassikalises väljenduslaadis.

Ometi ei tähenda see loomingulist tagasiminekut. Vastupidi – just lavastusliku konservatiivsuse foonil tõusis esile muusikaline teostus: kui lavastus ei konkureeri muusikaga, pääseb viimane mõjule nii orkestri kui ka solistide tasandil. 2025. aasta tõi hulga meeldejäävaid rolle ning kinnitas opereti ja muusikalise komöödia jätkuvat elujõudu eesti muusikateatris.

Selles pildis tõusis selgelt esile Heldur Harry Põlda, üks muusikateatri aasta­auhindade laureaate, kes suutis oma kohalolu eriti veenvalt maksma panna just meelelahutuslikumas repertuaaris. Eelmine aasta kujunes tähenduslikuks ka Kadri Raalikule (samuti laureaat), kelle lavaline küpsus ja rollide mitmekihilisus on jõudnud uude kvaliteeti.

Estonia jätkas modernismiklassika järjekindlat tutvustamist, mis väärib tunnustust. Seda enam on kahju, et ühe kavandatud lavastuse puhul (Britteni „Peter Grimes“) piirduti seekord kontsertettekandega. Ka otsinguline nüüdismuusikateater pole kuhugi kadunud: tähelepanuväärsemate töödena jäid kõlama Liisa Hõbepapli „Põrmuline“ (Viimsi Artium) ning Astra Irene Susi muusikaline rännak „Un_stus“ (Südalinna teater), kusjuures esimese teostuse eest pälvis ansambel U: ka nominatsiooni. Tundub, et aasta soosis žanriselgust, kuna ainsa hübriidteose väljatoomine (Purcelli semiooper „Kuningas Arthur“, Vanemuine) ei saavutanud eelmainitud töödega võrreldavat mõju.

Lemme Järvi-Saarma,

balletiauhinna Žürii Esimees

Möödunud teatriaasta oli balletitantsijatele loominguliselt rikastav, balletipublikule aga ülihuvitav ja pakkus palju innustavaid hetki. Nagu juba tavaks, tuli kummaski teatris, nii Estonias kui ka Vanemuises, lavale kaks balleti uuslavastust. Eesti Rahvusballetil tegelikult isegi kolm, sest veebruaris esietendus lühiballett „Pulcinella“ Igor Stravinski muusikale, koreograafiks prantslanna Clairemarie Osta. Lühiballett etendus koos lühiooperiga „Hispaania tund“ ja oli Estonia koostöö Opéra Comique’iga. Märtsi lõpus tõi rahvusballett lavale meie oma lavastaja-koreograafi Marina Kesleri algupärandi „Sisalik“ (muusika autoriteks Lepo Sumera ja Märt-Matis Lill), aasta lõpus aga kahest lühiballetist koosneva punkballetiõhtu „Forsythe & Looris“. Õhtu esimeses osas sai näha Ameerika juurtega legendaarse William Forsythe’i kultusteost „In the Middle, Somewhat Elevated“ („Keskel, kergelt kergitatud“), teises osas etendus Eesti Rahvusballeti kunstilise juhi Linnar Loorise ühiskonnakriitiline lavalugu „30,75“.

Vanemuise balletitrupi esituses jõudis veebruaris publiku ette kahest lühiballetist koosnev balletiõhtu „Kontrastid“. Trupi tantsijad olid saanud võimaluse näidata oma koreograafiannet: Georgia Toni Hyrkäs lavastas „Viiulikontserdi“ Pjotr Tšaikovski muusikale, Gus Upchurch lõi lavateose pealkirjaga „Incipience“ („Ilmumine“). Vanemuise balletitrupi sügiseseks uuslavastuseks oli „Palve. Kummardus Arvo Pärdile“, millega teater tähistas armastatud helilooja juubelit. See on tšehhi lavastaja-koreograafi Petr Zuska nägemus Arvo Pärdi pühalikust ja ajatust muusikast tantsu, vokaalesituste ja sõnateatri kooslusena.

Nominatsioonide valikul lähtus balletižürii eelkõige kunstilisest veenvusest, rolliloome mitmekesisusest ja lavalisest mõjust möödunud teatriaastal. Esile tõusid tööd ja rolliloome, mis paistsid silma nii uus- kui ka juba varem repertuaaris olnud lavastustes.

Vanemuise mõlemas uuslavastuses tõusid esile kaks karismaatilist meestantsijat-solisti: Bradley Handley Howell (liitus trupiga 2021. aastal) ja Benjamin Oliver Newman (liitus trupiga 2022. aastal). Mõlemad on sündinud Suurbritannias ja omandanud seal ka balletihariduse. Mõlemal tantsijal oli möödunud aastal peale uuslavastuste huvitavat uut rolliloomet sellistes vanemates lavastustes nagu „Luikede järv“ ja „Ohtlikud suhted“. Nende kahe tantsija tunnustamine nominatsiooniga on igati õigustatud, loodame neist ka edaspidi kuulda.

Estonias väärib esiletõstmist Joel Calstar-Fisher, kes liitus pärast Inglise Rahvusballeti balletikooli lõpetamist 2021. aastal Eesti Rahvusballetiga. Noore andeka tantsijana hakkas ta kohe saama vastutusrikkaid soolorolle. 2025. aasta tõi talle jooksvatele etendustele lisaks seitse uut osa ja tõstis ta trupi esisolistiks. Eriti meeldejäävateks möödunud aastast on osutunud Röövli ja näitleja Marguse kaksikroll „Sisalikus“ ning Vronski „Anna Kareninas“.

Rahvusballeti esisolist Anna Roberta on balletipublikule ammune tuttav ja pakkunud juba varasemalt väärt elamusi. Ta on ka 2023. aasta balletiauhinna laureaat. Anna Robertal oli 2025. aastal toredaid uusi rolle, kuid eriti tuleb esile tõsta Sisaliku ja näitleja Tiina kaksikrolli balletis „Sisalik“: tema tants on väljendusrikas, sügavuti läbi tunnetatud ja tehniliselt lummav, näitlejatöö puudutab hinge.

Balletižürii valis seekord üksmeelselt aastaauhinna laureaadiks lavastaja ja koreograafi Marina Kesleri. Tema uus ballett „Sisalik“ on nii muusikaliselt kui ka lavastuslikult õnnestumine. Kunagi oli eesti balleti grand old lady’l Mai Murdmaal soov seda lavastada. Aja jooksul on märgatud Marina Kesleri töödes midagi maimurdmaalikku – teatepulk oleks justkui edasi antud. Nüüd on pikk töine protsess vilja kandnud: Kesleril õnnestus riiulitolm libretolt pühkida ja „Sisalik“ lõpuks lavale tuua. Lavastuse süžee on põnev, koreograafiat on huvitav jälgida, tantsijate karakterid on mitmeplaanilised ja nende omavahelised suhted köitvalt lahendatud. Kolm eespool esile tõstetud tantsijat teevad just selles lavastuses oma möödunud teatriaasta tähelepanuväärsemad rollid. Loodetavasti rikastab ballett „Sisalik“ veel kaua Estonia repertuaari, pakkudes publikule unustamatu elamuse.

Balletiauhinna žüriil oli võimalus anda seekord välja ka üks kahest Kristallkingakese auhinnast. Selle pälvis Eesti Rahvusballeti tantsija Phillipa McCann. Ta on lõpetanud Inglise Rahvusballeti balletikooli ja liitunud Eesti Rahvusballetiga 2022. aastal. Kiirelt on ta kordeballetist, läbi väiksemate soolode, tõusnud arvestatavaks lavajõuks. 2025. aasta detsembris sai temast balletisolist. Phillipa McCanni iseloomustab loomulik lavaline kohalolek, karismaatilisus ja loomingulisus, tema tantsutehnika on tehniliselt nauditav ja täpne. Lisaks pikale soolorollide nimistule teeb ta „Sisalikus” tähelepanuväärivalt hea etteaste näitleja Mari ja piisonite hõimu kauneima naise kaksikrollis.

Lisanna Lajal,

tantsuauhinna Žürii Esimees

Tantsuauhinna žürii vaatas 2025. aastal 36 uuslavastust. Arvestades, et 2023. aastal oli vaatluse all 31 ja 2024. aastal 30 lavastust, võiks justkui järeldada, et tantsuvaldkonnas on praegu buum. Ent tark ei torma ning arvudesse süvenedes tõuseb esile kaks põhjust. Esiteks on populaarsust kasvatanud lühilavastuste õhtud, mis võimaldavad ühekorraga esietenduda mitmel lavastusel. Teiseks otsustasime hoida žüriiga avarat pilku ja vaatasime ka mõne lavastuse, mis hiljem liigitus muusse valdkonda. Erinevalt varasemast on piir etenduskunsti ja tantsuteatri vahel taas kõne all.

Tantsuauhinna žürii valis nominentideks: Gus Upchurch – „Kontrastid: Incipience“ („Ilmumine“, Vanemuine), Irena Pauku – „The Beast“ („Elajas“, tantsutrupp Dali in Bali), Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik – „Vahtra hääl ja üllas kuu“ (tantsuteater Fine 5) ning Elle Viies – „Enigma“ (Von Krahli teater ja elektron.art).

Noorte koreograafide lühiballetiõhtu „Kontrastid“ hulka kuuluv „Incipience“ jahmatas lavalt tulvava energia ja nüüdisaegse tantsukeelega. Klassikalise treenitusega tantsutrupp on suuteline koreograafilisteks keerukusteks. Lavastus põimib mitmesuguseid meediume, ent erilise tähelepanu pälvis detailitundlik valguskujundus, mis seob teose tervikuks.

Irena Pauku lavastus „The Beast“ tõi esimest korda Eestis publiku ette frame up stiilis lavastuse 40liikmelise trupi Dali in Bali esituses. Lavastus koondab endas võistlusvormis trupi parimad palad ja andis hea võimaluse särada sünergial, mida saavutab vaid pikaajalise koostööga. Lavastus eristus müstilise jõu ja sära poolest.

Tantsuteatri Fine 5 „Vahtra hääl ja üllas kuu“ tõusis esile tugeva narratiivse struktuuri poolest. Lauri Saatpalu novelli on põimitud tantsukeel ja elav muusika, millele loob atmosfääri taiplikult valitud Eesti Rahva Muuseumi silla­ala avar ruum. Segu džässist ja popist, show’st ja tõsimeelsusest eristub teatri senisest repertuaarist ning ka üldisest tantsulavastuste tavast.

Laureaadiks pärjati Elle Viies lavastusega „Enigma“, kus senisele atmosfääripõhisele lavastajakeelele on lisaks välja arendatud omaette märgisüsteem. Viiese omailm on täis lahendamata mõistatusi ja eksistentsiaalseid küsimusi, mida looritab irooniline muie. Keha on allutatud märgilisele tähendusele, ent ka rangetes mängureeglites annab liikujatele võimaluse oma meisterlikkust näidata ja lihvida.

Ehkki nominentide seas kohtab nii noori koreograafe kui ka pikaajalise kogemusega lavastajaid, joonistub esile tõstetud teoste puhul välja üks selge ühisnimetaja – julgus. Iga väljavalitud lavastus eristus sellega, et loojad usaldasid lõpuni oma visiooni, jäädes kompromissitult truuks valitud stiilile ja lavastajakeelele.

Eleriin Miilman,

Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna žürii esimees

Mullusest loomingust oli neid, kes oleksid väärinud nominatsiooni, vähemalt kolm korda rohkem, kui esile tuua saadi. Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna žürii arutelud kestsid tunde ja kompromisse tegime raske südamega. Viie nominendi hulka jõudsid mõjusad lood, visuaalteater lastele, pühendunud mängulust, kultuuride kohtumised ja läbimõeldud tervikud.

Mullu esietendus tähelepanu väärivaid lavastusi teismelistele ja noortele. Kuressaare teatris toodi lavale lausa kolm noortelavastust („Koleda tüdruku päevaraamat“, „Hinnete pärast õpidki?“, „Kivid sinu taskutes“), nooruse mõtestamisega tegeldi Tartu Uues teatris („Hymn“) ja Ugala teatris („Ja on kukutud“), ühiskonnakriitiliselt kutsus kaasa mõtlema Eesti Noorsooteater („Transport: Eesliinil“, „1984“, „Gardeenia“). Nominentide hulka jõudsid tugevate ja ajakohaste tekstidega lavastused („Tükk maad“ ja „Üksinda“, vastavalt Must Kast ja Eesti Rahva Muuseum ning VAT-teater). Noortelavastuste alusmaterjal oli sageli dokumentaalne, püsides nõnda noore publiku ligi.

Väikelastele ja lastele kingiti suure­päraseid helilis-visuaalseid elamusi. Selles žanris ilmutab end kõige ehedamalt teater koostöövormina: video-, valgus-, lava-, helikunstnike ühisloome toob üllatavaid tulemusi. Eraldi tõusis esile heliloomingu kelmikus („Nösperi Nönni Natuke“ ja Mingo Rajandi), filmilikkus („Mio, mu Mio“ ja Marten Kuningas) ning armsus („Piip ja Tuut otsivad Ilonit“ ja Tauno Aints). Maskid ja nukud lisasid loole tähenduskihte („Pinoc­chio“, „Põhja konn“), funktsionaalne minimalism efektsust („Onu Ööbik“, „Gardeenia“). Kaasahaarav oli värvide tants Eesti Noorsooteatris („Hingelind“, „Minu jälg“), leidlikkuse essents teostus Südalinna teatris („Põhja konn“), soojus väljendus Irina Marjapuu loomingus („Talvevõlu“, „Mereseiklus“).

Inimene ei jäänud tehnoloogia varju ja veenvat mängurõõmu kiirgas rohkesti publikusse (näiteks Emili Rohumaa ja Richard Ester „Onu Ööbikus“, „Nösperi Nönni Natukese“ ja „Tükk maad“ trupp, Emma Tross lavastuses „Piip ja Tuut otsivad Ilonit“, Helo Kaplinski ja Aaron Thor Härm „Päkaplikas“).

Ühe lavastusega koolinoorte, teisega väikelaste tähelepanu köitis lavastaja Kaili Viidas (vastavalt „Tükk maad“ ning „Semud ja sellid“). „Tükk maad“ (Must Kast ja Eesti Rahva Muuseum) näitas, miks ja kuidas mängida väljaspool teatrimaja; „Semud ja sellid“ (Endla teater) tõestas, miks ja kuidas teatrimaja ümber luua. Näitlejad mängisid hoole ja tundlikkusega, publik vastas samaga. Sisu ja vorm sulandusid loogiliseks tervikuks.

Mullusest noore vaataja teatri aastast leiab ka põnevaid koostöid, mis loodetavasti jätkavad võrsumist. Piip ja Tuut väisasid Iloni Imedemaad ja Marsi, Rannap ja Tungal kohtusid lasteooperis, sloveenid reisisid Eesti Noorsooteatrisse, noored kirjutasid end Tartu Uue teatri seintele. Selle tuules saabki veel vaid soovida: olgu tahet koos luua, jätkugu uudishimu ja publikut!

Keithy Kuuspuu,

etenduskunsti Auhinna Žürii Esimees

Arutelu etenduskunsti, tantsukunsti ja sõnalavastuste eristamisest ja sarnastest joontest jätkub. 2024. aasta tantsuauhinna žürii esimees Liisi Aibel on öelnud oma kommentaaris: kui aasta-aastalt on muutunud tunnetuslik piir tantsu- ja etenduskunsti lavastuste vahel täpsemaks, siis nüüd on see uuesti lahustunud. Tunnetus on justkui olemas, ent arutelu käib edasi. Uuesti on esile kerkinud ka küsimused topeltnomineerimisest, suurema arvu praktikute žüriidesse kaasamisest ja erialaliidu rollist ebakõlade lahendamisel.

Selleaastased nominentide ja laureaadi valikud olid üsna üksmeelsed. Ühtekokku sai vaadatud 41 lavastust, mille seast valisime kolm nominenti ja ühe laureaadi. Ühe ehk neljanda nominendi loovutasime tantsužüriile laureaadiks. Nominentide hulgas on nii tagasitulijaid, esimese lavatöö tegijad, neid, kes loovad aastas mitu lavastust, ja ka neid, kes on juba viimase paari aasta jooksul silma jäänud. Valik sai kiiduväärselt mitmekülgne ja kirju.

Ei möödu aastat, kui Mart Kangro ei too lavastust välja ega ole sellega ka nomineeritud. Kangro teab, mis ta teeb, ning tema keerukaid, poliitilisi, ühiskondlike ja kultuuriajaloolisi tähelepanekuid on saalis tajutava ajuragistamise saatel nauditav jälgida. „Pantheon“ (Kanuti gildi saal ja Von Krahli teater) on Kangro vaata et üks kõige intellektuaalsemaid lavastusi, kus on tunda nii Eero Epneri dramaturgikätt, Kristel Zimmeri lavakujunduse võtteid, Emer Värgi kehalist videoloomingut kui ka valgus-ja helikunstniku Kalle Tikase põnevaid lahendusi. Trupp on laval mõnusalt ebaühtne ning igaüks toob välja just talle endale mõistetavad ja tähendusi loovad teemad. Meeskond teeb suurepärast koostööd, aga säilitatakse igaühe omapärane käekiri. Kuigi suures osas kasutatakse lavastuses sõna ja vabalt võiks see kuuluda ka sõnalavastuste kategooriasse, siis Kangro koreograafiline lähenemine kõikidele lavastuse osadele käib sõnast üle ning on seega igati vääriline etenduskunsti nominent.

Maike Londi, Lukas Janseni ja Kim Noble’i „Three Ballads, a Story and My Mother’s Estate“ („Mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi“, Kanuti gildi saal) on üks õrnemaid, ausamaid ja ehk kurvemaidki lavastusi, mis oli sellel aastal etenduskunsti auhinna žürii valikus. Tegemist on Londi comeback’i ning Janseni esimese (ja loodetavasti siiski mitte viimase) lavastusega, milles ühe osana tegeletakse eemale- ja edasiliikumisega. Laval on aga kaks inimest, kes liiguvad hoopis koos. Nad liiguvad koos lahku. Kim Noble’i dramaturgitöö lisab lavastusele veelgi ausama ja julgema varjundi.

Sveta Grigorjeva „Gargantua“ (VAT-teater) jäi eespool kõneldud tantsu- ja etenduskunsti vahemaile. Tegu on Gri­gorjeva ühe jõulisema enesekehtestamisega, kus kõik osised on omal kohal. Grigorjeva on suutnud lavastada vastuhaku positiivses värvingus, mida nähes tekib isegi kõige tagasihoidlikumal vaatajal soov püsti tõusta, ropendada ning minna siis koos etendajatega lavale tantsima. Limased, karvased ja ülevoolavad kehad ei mõju sel korral labaselt, vaid tekitavad uusi vaatenurki ja kihte.

Lauri Lesta heliinstallatsioon lavastusele „Eeter“ (Ekspeditsioon) ja kontsert­etendus „Esemete orkester“ (Paavli kultuurivabrik). Lauri Lest on meie valikusse võetud mitme lavastuse koosmõjul ning tuleb tõdeda, et tema töö on olnud äärmiselt viljakas mitte ainult eelneval aastal, vaid ka mitu aastat enne seda. Katsetused helikunsti ja installatsiooni sidumisel on olnud põnevad: ruumi aktiveerimine, argisele vaatemängulise kõla andmine ja ebakonventsionaalse ruumi tekitamine. Lesta heliinstallatsioonid aktiveerivad lavastusi uuest nurgast. Olime žüriis kõik ühel nõul, et Lest väärib sellel aastal laureaaditiitlit, ja seda mitte ainult ühe lavastuse, vaid mitme tehtud töö eest.