Sõidan mina ühel kaunil sügispäeval maale, hea muusika mängib autos, juba kavandan oma peas, et mida kõike ma tegema hakkan, kui kohal olen. Kuis seda rahu naudin, oma valdused üle käin: õues istun, kaugusesse vaatan, hingan sisse karget kõdulõhna, sahistan lehtedes.
Hoovi sõites aga kangestun. Muusika katkeb, peatan auto. Veski ees uksel tervitab mind lehma pea. Kolp, aga skalp on alles, võimsad sarved sirutumas. Veider tunne hiilib ligi. Lähen autost välja, uurin pead lähemalt. Ei saa salata, midagi õõvastavat on selles. Esimesed mõtted. Kuidas see siia sai? Kes tõi? Miks tõi? Mis ma teinud olen, et lehma pea? See pole siia kindlasti juhuslikult sattunud, see on sätitud, korralikult eksponeeritud. Kui mõni loom oleks toonud, oleks vedelenud kuskil. Siis ehk oleksin kohe võtnud ja põlla peale visanud. Aga nüüd jõllitab see kolp mind. Jalutan ümber veski, ise ka ei tea täpselt, miks. Vaevalt et seepärast, nagu loodaks või kardaks veel kellegi kolba leida. Jõuan ringiga tagasi lehma pea juurde, teen pildi. Istun siis tagasi autosse, sõidan hoovi. Meeleolu on täielikult muutunud, eufooria maale jõudmisest muutunud kummaliseks ärevuseks. Käin valdused üle, aga enam mitte tundega, kui hea on olla maal, vaid ega kuskil ei oota veel mõni üllatus. Süda lööb. Lööb muidu ka, aga nüüd miskis teises rütmis.
Lähen tuppa. Kui muidu hakkan kohe tegutsema, koristama, vaatama, mida hullu hiired on korda saatnud, siis seekord viskan voodisse pikali, vaatan aknast välja. Vaade on veskile ja Küka mõisale – kõige ilusam vaade, mida tean. Ja nüüd on seal vaates veel miskit, mida aknast ei näe, aga millest ma tean, et seal on. See pea. Kirju lehma pea. Musta lehma taga valge lehma saba, valge lehma taga musta lehma saba. Kui hästi kiiresti ja järjest öelda, saabki kirju lehma.
Veidi lamanud, helistan veski omanikule, uurimaks, kas tema teab midagi lehma peast. Omanik ei tea, aga arvab, et ju meie külas elavate kunstnike miski performance. Tundub mulle siiski ebausutav. Omanik ütleb, et võtku ma sarvist kinni ja visaku minema. Mis ta seal vedeleb. Jalutan taas õue veski juurde, kolp põrnitseb. Mina teda vastu. Puudutada ei söanda. Vaatan eemalt. Lähen tagasi tuppa, panen raadio käima. Nii on kuidagi parem, keegi räägib. Keegi nagu oleks veel koos minuga. Peale minu ja lehma pea. Siis helistan emale.
Räägin lehma peast. Ema muidugi kahtlustab halbu inimesi. Aga miks peaks halvad inimesed mulle lehma pea tooma? Ja üldse, ütleb ka ema, et see pole ju mulle, see on veski juures. Veski omanik ei ole mina, on keegi teine. Veski omanik on veskiomanik. Ema soovitab soola puistata. Lehma pea ümber, tee peale, maja ümber, igale poole. See peletab halva eemale. Kaitseb kodu. Puhastab. Hoiab hundid kaugel, luupainajadki. Lähen kööki, soola on, kuigi see on niiskusega veidra vormi võtnud. Raadio mängib. Ma ei hakka ju ometigi soola puistama. Ema helistab tagasi. Ütleb, et tuleb kutsuda politsei, et see on kuritegu. Lehma pea. Juba jookseb mu silme ees stseen, kuis vormiriietes politseinikud seisavad ümber lehma pea ja juurdlevad, teevad märkmeid, pildistavad. Justkui sarja „Sünge juhtum“ esimese hooaja avaosa.
Politsei. No ma ei tea. Oleks küll täiesti sõge olukord, aga ma pole seekord päris selles tujus. Pole avantüüriks valmis. Mul on vaja siin maal oksi lõigata, lehti riisuda, hiirte paska koristada ja üleüldse. Mõneks ajaks tegelen muuga. Las too lehma pea olla nüüd väheke aega omaette ka. Milleks talle nii palju tähelepanu pöörata. Kas ta üldse väärib.
Teen kohvi, jalutan aias. Hea on olla kodus. Hoolimata … Ei, ma ei lähe tagasi lehma pea juurde, luban endale. Koristan toad, kastan jõulukaktust, mis on vanem kui mina, aga õitseb iga talv (mida mina iga talv teha näiteks ei suuda). Kütan ahju, pliidi. Teen sauna. Raadio tuleb minuga kaasa, ka sauna. No et keegi räägiks. Oleks koos minuga. Nii igaks juhuks. Õues on juba väga pime, tähed taevas. Tuul tõuseb. Tuul on siin muidugi kogu aeg (tuuleveski koht), aga kui tuul veel tõuseb, siis stiihia on võimas. Saunast tuppa jõudes, raadio kaenlas, tuleb mõte. Saadan lehma peast pildi Aapo Ilvesele. Olen ju 13 km Räpinast, kellele siis veel. Miskipärast tundub Aapo ka just see õige inimene, kes võiks teada midagi lehmade peadest. Aapo kohe ei vasta.
Mus tekib äkitselt kahtlus, et äkki lehma pea ei ole päris. Äkki see on butafooria. Keegi on vaeva näinud ja selle loonud. Kleepinud mustvalge tuka, keeranud sarved pähe. Panen riidesse taas, kindad kätte, võtan taskulambi, lähen veski juurde. Suunan valguse lehma peale. Hingan sisse, välja. Sakutan lehma pead tukast, kangutan sarvi. Ei, need ei tule ära. Kinni mis kinni. Veidi on siin-seal näha ka verejälgi. Lehma pea on lehma pea. Kirjaku pea. Kes meil veel kunagi olid? Mustu, Maasu, Kirjak … hobune oli Vernik. Taban end mõttelt: kus lehm ise on? Kõik see, mis üle jäi.
Kuskil ulub koer. Alati ulub. Maal, pimedas. Nii elus kui ka filmides.
Tuppa jõudes on Aapo vastanud: „Arvestades sinu loomingulist tausta ja huvi mütoloogia vastu, võib see olla ka: metafooriline akt (nt ühiskonnakriitika, maa ja inimese suhe, tarbimiskultuuri kommentaar), mütoloogiline viide (looma pea kui lävevalvur või ohvri sümbol), rituaalne puhastus või katkestus (vana energia eemaldamine).“
Nii olla vastanud AI. Ühesõnaga Aapo Ilves.
Lävevalvur. Lehma pea on lävevalvur. Ta valvab, et keegi võõras siia ei tuleks.
Lehma pea peab jääma. Nüüd kevadel maale minnes tervitas ta mind taas, vahepeal paksu lume alt väljasulanult. Ja mina tervitasin vastu. Ilma temata oleks imelik, vale. Lehma pea peab olema – nagu kaev hoovil, kaks tamme, aidauks ja alati puhuv tuul. Kuidas see, mis oli õõvastav ja võõras, on nüüd nii oma, kaitsev, kodune. Võta või kaissu.
PS! Mida teha keerulistes olukordades? Küsida nõu veskiomanikult (oh tule noor ja …), emalt või Aapo Ilveselt.
