Sõjapidamise otsese ja kaudse kesk­konna­kahju ulatus on üleilmselt halvasti teada, sest seda enamasti ei mõõdeta. Vahetult Ukraina sõjaväljal on keskkonnakahjud ilmselged ja mõõtmatult suured, näiteks pinnase ja veekogude saastamine, plahvatamata lõhkekehad ja mürgised jäätmed, tammide hävitamine, metsade laastamine ning elu­rikkuse kadu.

Ent paljud sõja mõjud keskkonnale ja inimeste tervisele ulatuvad lahinguväljalt palju kaugemale, ei lõpe riigipiiridel ning võivad olla isegi üleilmsed. Ukraina sõda võib pikaajaliselt kahjustada ka Eesti loodust ja rahvast, ehkki oleme otsestest lahingutest sadade kilomeetrite kaugusel. Eriti haavatavad on piiriveekogud – Peipsi järv, Narva jõgi ja Narva veehoidla –, kui naabriks on agressor­riik.

Sõja panus kliimamuutustesse on alahinnatud. Kliimamuutused mõjutavad kõike, nii maismaa- ja veeökosüsteemide toimimist kui ka nende hüvesid inimesele. Näiteks pikaajalised kliimamuutused, ja eriti äärmuslikud ilmastikunähtused nagu suvised kuumalained või ebapüsiv jääkate talvel, on mõjuv põhjus, miks varem arvukaid külmalembeseid ja hapnikunõudlikke kalu nagu rääbis ja siig on Peipsis vähemaks jäänud.

Ometi ei arvestata üldjuhul aktiivse sõjapidamise ja relvajõudude mobiliseerimise pikaajalist mõju kliimale, sealhulgas sõjategevuse käigus õhku paisatavate kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Need jäävad sageli globaalsest kliimaaruandlusest välja, sest riikidel ei ole kohustust sõjalistest heitkogustest teada anda^1,2 ja vaid vähesed esitavad ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile isegi osalisi andmeid.³ Seetõttu on kasvuhoonegaaside sõjaliste heitkoguste ulatust üleilmselt alahinnatud.

Hinnanguliselt moodustas sõjanduse ja sõjatööstuse heide juba enne Ukraina sõja algust 2022. aastal ligikaudu 5,5% maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest.⁴ Teiselt poolt suurendavad kliimamuutused ka relvastatud konfliktide tõenäosust, süvendades omakorda kliimakriisi.¹

Piiriveekogude kaudsed keskkonna­riskid on teadmata. Lisaks sõjapidamise kliimamõjudele ei ole Eestil piisavat ülevaadet ka Ukraina sõja kaudsest keskkonnamõjust piirialadele. Sellele osutavad mitmed provokatsioonid ja ettenägematud intsidendid, näiteks Narva veehoidlal piiripoide eemaldamine, võõraste droonide tungimine Eesti õhuruumi, ühe drooni kukkumine Peipsi järve ja teise plahvatamine Võrtsjärve lähistel. Samuti on korduvalt fikseeritud piiririkkumisi Peipsi järvel ja Narva jõel. Need ei ole pelgalt julgeoleku­intsidendid, vaid ka keskkonnariskid, sest võimalikud keskkonnakahjud ei tunne riigipiire. Kui naabriks on agressorriik, on sõja tagajärjeks ka ühiste ökosüsteemide haldamisel koostöö vähenemine, mis piirab meie riskide hindamise ja ennetamise võimet.

Koostöö halvenemine Venemaaga seab ohtu piiriveekogude kaitse. Piiri­riikide koostöö ja vastastikune usaldus on kõikjal maailmas piiriveekogude kaitsel ja loodusvarade säästval kasutamisel määrava tähtsusega. Valdav osa Eesti piirist Venemaaga kulgeb mööda Peipsi järve, Narva jõge ja Narva veehoidlat, kuid piiri ei saa tõmmata veele ega elus­tikule, kelle elupaigaks need veekogud on.

Suur piiriülene vesikond Eesti ja Venemaa vahel nõuab pidevat riikidevahelist koostööd ka sõjaajal, et säilitada veeökosüsteemide stabiilsus ja vältida konflikte ressursside, näiteks kalavarude, kasutamisel. Ent alates Venemaa sissetungist Krimmi 2014. aastal on keskkonnaalane koostöö piiriveekogudel märkimisväärselt halvenenud. See seab tõsiselt ohtu nende ökosüsteemide tervise ja kalavarud.

Peipsi – Euroopa suurim piirijärv kriisiolukorras. 3555 km² suuruse pindalaga Peipsi on hindamatu väärtusega oma ainulaadsete ökosüsteemide, suure bioloogilise mitmekesisuse ning loodusvarade ja kultuuriväärtuste poolest. Järves on ligikaudu 25 km³ veel suhteliselt puhast magevett, mis annab järvele mitte ainult ökoloogilise, vaid ka strateegilise väärtuse. Selle loodusvara kasvavat üleilmset tähtsust potentsiaalse joogiveeallikana ei oska me praegu veel küllaldaselt hinnatagi.

Järve rannad on tähtsad puhke- ja turismipiirkonnad ning Peipsi on olnud sajandeid elatusallikaks kohalikele elanikele. Kõik see kohustab meid Peipsi seisundit hoolikalt jälgima ja kaitsma. Ent Ukraina sõja ajal ei ole Eestil täit ülevaadet, mis toimub teispool piiri ja millise kvaliteediga vesi jõuab Velikaja jõe ja Pihkva järve kaudu Peipsisse Venemaa poolelt, sest me ei saa sealt proove võtta.

Peipsi keskkonnaprobleemid ei tunne riigipiiri. Ligikaudu kaks kolmandikku Peipsi valgalast jääb Venemaa territooriumile. Andmed selle ala reostuskoormuse kohta ei ole kättesaadavad või on vasturääkivad. Sõja ajal pole meil piisavalt teavet, kas ja millisel tasemel puhastatakse Venemaa poolel Peipsisse jõudvat vett.

Madalaveelise Peipsi põhiprobleem on jätkuv inimtekkeline eutrofeerumine (toitainetega, peamiselt fosfori- ja lämmastikuühenditega rikastumine), mida võimendavad kliimamuutused, eriti äärmuslikud ilmastikunähtused. Peipsi seisundi stabiliseerimiseks tuleb järjepidevalt vähendada toitainete sissevoolu järve. Väliskoormuse vähendamiseks ei piisa ainult Eesti poole valgalaga seotud jõupingutustest ja reovee järjest efektiivsemast puhastamisest. Eutrofeerumise probleemi saavad piiririigid lahendada vaid ühiselt. Eriti suur on Velikaja jõe roll, mis kogub, peamiselt Venemaal, vee enam kui 25 000 km² suuruselt alalt. Pealegi asub jõe suudme vahetus läheduses Pihkva, mille elanike arv ületab Tartu oma ligi kahekordselt. Uuringud näitavad, et Peipsi veekvaliteet paraneb tulevikus märgatavalt vaid juhul, kui Velikaja valgala toitainekoormus märkimisväärselt väheneb.⁵ Ent Venemaa sõjalised kulutused kasvavad tõenäoliselt ka mittesõjaliste kulutuste, sealhulgas keskkonnakulutuste, arvelt ja Peipsi reostusrisk seeläbi suureneb.

Katkenud andmeread. Nii suure järve nagu Peipsi arengut määravate keerukate ökoloogiliste seoste selgitamiseks on vaja pikki andmeridu. Ilmastikust tingitud loodusliku varieeruvuse tõttu võib lühiajaliste, paari aasta andmete põhjal jõuda hoopis ekslike järeldusteni. Osa Peipsi järve kohta alates 1960. aastatest kogutud andmeridadest katkes 1992. aastal, kui Eesti järveuurijad ei pääsenud üheksa aasta jooksul enam üle kontrolljoone proove võtma. Samal ajal suurenes Peipsi põhja- ja lõunaosa erinevus (järve polaarsus) mitmete veekvaliteedi näitajate osas, mis viitab inimtekkelise eutrofeerumise süvenemisele.⁶ Samast ajast pärit satelliidi­pildid näitavad ilmekalt Velikaja reostavat mõju Peipsile.

Ainus usaldusväärne võimalus Peip­sist tervikpildi saamiseks olid alates 2001. aastast toimunud Eesti-Vene ühis­ekspeditsioonid, mis võimaldasid võrreldavates tingimustes koguda andmeid kogu järvelt. Samal ajal oli võimalik järvel paralleelproovide võtmine ühte ja samasse nõusse kogutud veest ning nende analüüs Eesti ja Vene laborites, et näha, kuivõrd laborite analüüsitulemused erinevad. Võrdlusproovid on väga tähtsad, sest Eesti ja Vene poole seiretulemused ning piiriveekogude seisundi hinnangud sageli lahknevad.

Pärast Venemaa sissetungi Krimmi ei ole Eesti uurimislaev enam kordagi pääsenud Venemaa poolele Peipsit seirama. Otseste mõõtmiste asemel kasutatakse praegu osaliselt kaugseire meetodeid, näiteks satelliidipõhiseid hinnanguid sinivetikaõitsengute ulatuse ja kestuse kohta,⁷ kuid need ei suuda täielikult asendada vee ja setete proovivõttu.

Kalavarud ei jää sõja mõjudest puutumata. Sõjaolukorras on kalavarude kaitsmine ülepüügi ja illegaalse püügi eest keerulisem kui varem. Peipsil ei ole nüüd olnud püügiseisakut, nagu oli Teise maailmasõja ajal, et kalavarud suudaksid taastuda. Vastupidi, toidupuuduses tahetakse võimalikult palju püüda, aga kõigile soovijatele Peipsi kala ei jätku. Piiratud kalavarude ja järsult vähenenud arvukusega külmaveeliste kalaliikide püügikvootide jagamine piiririikide vahel on järjest pingelisem. Samal ajal on kalakvootide täitmist raske kontrollida, püütud kalakoguseid näidatakse väiksemana ja hinnaliste kalade püügikvoodid ei saa Venemaa poolel kunagi täis. Tekib ülepüügi oht, aga ülepüük põhjustab väärtuslike kalavarude vähenemist.

Järelevalve on samuti nõrgenenud. Keskkonnainspektorid ei pääse Venemaa poolele kontrollima kudeaegsest püügikeelust kinnipidamist ja see seab ohtu kalade järelkasvu.

Narva veehoidla julgeolekuriskina. Narva veehoidlast jääb Eesti poolele vaid umbes viiendik, kuid selle vesi on endiselt vajalik põlevkivielektri­jaamade tööks ja energiajulgeoleku tagamiseks. Sõjaolukorras ei saa välistada, et Vene pool võib ootamatult lüüsid avada, muutes veerežiimi, või lasta tammist alla ujuvsaari, mis võivad tekitada keskkonna­kahju allavoolu jäävatele aladele, nagu seda on varemgi juhtunud.

Mida peaksime teadvustama? Ukraina sõja keskkonnamõju Eesti piiriveekogudele on mitmetahuline, sageli kaudne ja varjatud ning suuresti teadmata. Just see teadmatus on suurim risk, millega tuleb arvestada. Piiriveekogud ei ole pelgalt unikaalsed loodusobjektid, vaid strateegilised veeökosüsteemid, mille seisund mõjutab Eesti elukeskkonda, majandust ja ka julgeolekut. Piiriveekogud on Eestile sedavõrd olulised, et ka ärevatel aegadel ei tohi neid teiste pakiliste probleemide kõrval unustada.

Külli Kangur on Eesti maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli vanemteadur.