Tarbekunstimuuseumis on veel nädala jagu avatud erakordselt suuremahuline ja oluline ehtekunstinäitus: läbi kahe võlvitud saali on võimalus avastada eesti ühe huvitavama ja salapärasema autori ning rahvusvaheliselt tunnustatud kunstniku loomingut. Näitusele on kogutud üle kahesaja ehte, mis moodustavad ligi poole kunstniku elutööst; lisaks ETDMi kogule on ehted laenutatud ligi viiekümnest Eesti ja välismaa kogust.¹ Sedavõrd ülevaatlikku näitust Kadri Mälgu loomingust tõenäoliselt niipea – võimalik ka, et enam kunagi – näha ei saa.

Kes oli Kadri Mälk?

Kunstnik, õpetaja, alkeemik, ravitseja, nõid, nahkhiir, tiiger öises metsas; siinkirjutajale ka kolleeg ja sõber. „On võimalik väljenduda ähmaselt, jäädes samal ajal väga täpseks,“ on Mälk vihjanud ehtekunsti võimalustele.² Ta oli erakordselt tundliku loomuga. Maailmas, mis oma halastamatusega pakuks justkui kaht võimalust – tuimestuda või hukkuda –, oli Kadri Mälgu supervõime jääda kõige kiuste tundlikuks. „Love me or leave me or let me be lonely“ – sellise pealkirja laenas ta ühele oma loengule Nina Simone’ilt ja ateljee üksinduses otsis ta seda kolmandat võimalust just loomingust. „Kui sa ei tea, kuhu minna, mine endasse,“ soovitas Kadri oma õpilastele ja näitas teed oma töös.

Kadri Mälgu ehted on omailma peegeldused: talismanid, mõtisklused, kaitseesemed ja ka relvad, nagu Piret Hirv näitusel toimunud vestlusõhtul tabavalt märkis. Ühise nimetaja alla koondades moodustavad need materialiseerunud vaimsuse. Mälgu loomingu juured on sügaval kodumullas, sirutudes läbi lõputa looklevate Lõuna-Eesti teede tädi Alma muldpõrandaga rehetuppa, ladvaõunad nopitakse aga Londoni, Pariisi ja Müncheni suurtesse muuseumidesse. „Õpi keeled, kanna kübarad,“ tunnetas ta, manitsedes parketikõlbulikkuse tähtsuses oma õpilasi, keda ta juhendas 1996. aastast kunstiakadeemias ja kelle kõrgele lennule võime praegu kaasa elada.

Linnu keel ja ladina keel

Mälgu algusaastate loomingu üks läbivaid kujundeid on lind – käskjalg ja vahendaja hingede, nii elavate kui ka surnute vahel. Materjalivalik piirdub harva vaid hõbeda ja emailiga nagu näiteks rinnanõelas „Tume pilv nurme kohal“ (1990). Kui see rinnanõel kujutab veel võrdlemisi armsat, aga pisut valvsaks tegevat pastoraalset stseeni, siis „Maa häältes“ (1990) raiuvad hääled kirvena tumedat eebenit: kriiskavad ja korisevad, peksavad kui oksad vastu akent. Need hääled kõmisevad vastu ka materjalidest, kus on teiste hulgas must korall, eeben, oonüks, maakivi ja hobusejõhv, kavandil ka verekivi.

Kadri Mälgu looming väljendab ehtekunsti vormis tasakaaluotsingut, balansseerimist kahe maailma, metsa­rahva ja vana Euroopa piiril, tehes füüsilise materjaliga sama, mida näiteks Valdur Mikita teeb sõnadega. Mälk ühendab oma loomingus näiteks seene väärismetalli ja kalliskiviga („Taiga telegraaf“, 2016), mutinaha spinellidega (ühe näitena paljudest: „Kõnnu kutse“, 2011) või adru kullaga („Résistance VI. Elvira“, 1997). „Materjal ei ole kunagi neutraalne,“ on kunstnik öelnud.³ Mälgule oli materjal alati tähendusega ja materjali väärtus ei pruukinud sugugi sõltuda selle turuhinnast. Kogumist ja säilitamist vääris toanurgast pühitud tolm, kallima juuksepahmakas, mustad vääriskoralli oksad, aga ka rahvusvaheliselt oksjonilt soetatud safiir. Mutinahk Mälgu ehetes pärineb legendi järgi tema vanaema kasukast. Muti toimetused allilmas osutavad süvitsiminekule, ühtlasi dikteerib mutinaha õrn olemus ja siidsametine karv puudutuse viisi – ainult tasakesi ja ettevaatlikult, täpselt nagu Kadri Mälk ise inimesi puudutas.

USA ökoloog ja filosoof David Abram arutleb, kuidas suulise pärimusega põlisrahvad kogevad oma teadvust lihtsalt ühe teadlikkuse vormina paljude teiste seas.⁴ Mälgu animistlikus maailmas kõneles temaga kõik. Vääriskivides väljendus mateeria ja vaimu kontsentratsioon. Seesama tundlikkus, mis lubas tal suhelda kividega ja pidada nõu lahkunutega, hoidis teda ka oma maailma otseselt avamast ja ergutas ust paotama ehete kaudu. Ratsionaalses, eesmärgile orienteeritud läänes peetakse kividega kõnelejat esmalt lihtsalt hulluks – eks peeti ka Mälku, tajumata, et tema maailm oli märksa mitmedimensioonilisem.

Mäena ma vaikin

Kadri Mälk teadis, et maailmas, mis on täis elavaid hingi, võib hooletult lendu lastud sõna mõjutada maailma tasakaalu ettearvamatus suunas: „Sõnas on sama palju stiihiat kui metsikus looduses eneses.“⁵ Kadri Mälk arendas välja isiklikul materjalitunnetusel põhineva ehtekeele. Selle leksikasse kuulusid kõik komponendid, mille kaudu on ehet võimalik tajuda: materjali iseloom ja päritolu, töötlemisvõtted, vorm ja kaal, tekstuur, kriim või piki vormiharja libisev läige. Ajapikku muutub materjalide loetelu omaette manaks. „Loom tihnikus“, 1991: hõbe, email, maakivi, must korall, kullisilm, turmaliin, hematiit, must pärl, punase koralli pärl. Röövlinnu kohalolu on markeeritud materjaliga. „Rändav järv“, 1988: hõbe, email, kuukivid. Materjali nimetus kannab mälestust ööst. Mitmes ehtes on näha, kuidas kunstnik sõnaga mängib: helio­troop ja verekivi on gemmoloogiliselt üks ja sama kivi, aga semantiliselt sugugi mitte. On vahe, kas öelda tehisteemandid või klaaskivid, võltsmutinahk või must samet. Sõnas on jõud. Eilat-kivi ohvriplaadis „Résistance VI. Elvira“ suunab vaataja rännakule Punase mere äärde. Materjal ei ole iseenesest argine või õilis – loeb see, kuidas me teda märkame ja millise tähenduse sellele anname. Mõni ese võib olla eemaletõukav, mõni ligitõmbav. Varbaküüs võib panna õlgu võdistama, kuid ta kõneleb sama keelt Itaalia katedraalide reliikviatega.

Tumenemine – nigredo

Maagi vaatenurgast kuulub kujutlusvõime ühte tajuorganitega, määrates ära selle, mida me üldse näeme ja kuuleme.⁶ Aasta-aastalt Mälgu horisont tumeneb, värvi võib aimata musta eri toonides. Isegi ere materjal kiirgab hilisemates töödes tumedust, märkides vahel vaid kahe musta piiri. Näituse tagaseinas on Kadri Mälgu enda ehtekogu, mille mõnigi ese on spetsiaalselt tellitud kunstniku varasemast teosest tumedam versioon. Kollektsiooni märkimisväärse osa moodustavad tema tudengite tööd, kellest on praeguseks saanud tegevkunstnikud.⁷

Kadri Mälgu mõju on raske sõnadesse panna. See avaldub temaga kokku puutunud inimeste loomingus, käekirjas, pilgus, näoilmes, sõnakasutuses või isegi rääkimismaneeris. Lõpuks libiseb vestlus ikka Kadrile, olgu kolleegidega kodu- või välismaal. Üheski inimeste keeles, mida natukenegi õppinud olen, ei saa väljendada seda, mida ehtes. Ehete mõistmine ei pea tähendama õigete sõnade leidmist, teadmine võib olla ka kehaline. Kadri Mälgule väljendus ehetes püüd ületada vahemaad inimhingede vahel ja ehk toob kunstniku elutöö vahetu kogemine vaataja lähemale ka iseendale.