Ühes Eesti linnakeses kohtuvad XXI sajandil juhuslikult Romeo-nimeline noormees ja Julia-nimeline neiu. Tutvuvad. Armuvad. Abielluvad kirehoos. Loodavad, et saavad õnnelikuks (kuidas siis teisiti!?). Mis võiks valesti minna? Eriti veel siis, kui Julia teab Shakespeare’i teksti lausa peast. Aga tuleb välja, et sajanditega pole miski muutunud ning inimesed juhinduvad ikka kättemaksuhimust ja vaenust, nagu see oli Shakespeare’i ajal. Ajalugu kordub ka siis, kui lood on juba ammu kirja pandud ja kõigile pähe kulunud. Ehk olemegi kõige haavatavamas seisus siis, kui arhetüüpsed lood näivad nii ilmselgena, et neile ei pööra keegi enam tähelepanu ja muututakse apaatseks?
Julia Cappi (Wanda-Helene Ollep) ja Romeo Tekki (Jaagup Tuisk) perekonnad vastandati juba lavakujundusega: paremal pool Cappide lühtrite ja heledate kardinatega kodu, suursugusust ilmestamas ka põrandal asetsev sümfooniaorkester, teisel pool Tekkide kodu (kuigi päriselt koduna kasutati ruumi vaid korra, pigem oli tegemist Romeo ja tema kamba n-ö mängumaaga). Terminaator rõhutas noorte mässumeelsust. Visuaalis peegeldati perekondade vastanduvat staatust: kunagi ühisettevõttega alustanud meestest oli Capp ehitanud üles (kahtlaselt) eduka äri, Romeo isast oli saanud aga tänavakaupmees. Konfliktiallikat pole vaja kaugelt otsida: isade kunagine tüli ja erinev staatus annavad kurvale loole raami. Aga noortele on ju keelatud vili magusaim.
Kuigi lugu oli toodud tänapäeva, leidus elemente, mis näivad ajavälistena. Cappide kinnisvaraärikate pere näis olevat välja astunud mõnest vampiirifilmist: Sinjooral (Merle Palmiste) seljas maani must dramaatiliste varrukatega kleit ning tema mehel Cappil (Üllar Saaremäe) silmad veidi tumedaks võõbatud ja must kuub üll. Romeo kamp ja tantsijad mõjusid stiilsete värviplekkidega kaetud vabaajariitega suursuguste Cappide kõrval rõhutatult lohakana. Kuna perekonnad olid eristatud juba staatuse poolest, siis mõjus kostüümide abil ajastute vastandamine natuke koomiliselt.
Laval oli üle saja näitleja, muusiku ja tantsija. Võib vaid ette kujutada, milline töö oli selle muljetavaldavalt suure hulga inimeste koordineerimine. Kohati jäi mulje, et rahvamassi võimalusi oli ära kasutatud vaid osaliselt, kuna kõik need osalised ilmusid vaid muusikalistes etteastetes või stseenide üleminekutel, vähem aga stseenides, kus oleks võinud laval olla veel rohkem inimesi, näiteks Cappide ööklubi avamisel. Saalis tehtud jõu- ja ilunumbrid (võimlejate keerlemine õhus, mootorrattaga tiirutamine) mõjusid liigse efektitsemisena, kuna kandsid vähe sisulist tähendust. Ometi pole ju ka vale suure saali võimalused lihtsalt ära kasutada, kui need juba olemas on.
Muusika väljendab peamiselt tegelaste sisekaemuslikke hetki. Laulud on emotsionaalselt laetud, rokielemendid rõhutavad rusuvat ängi, aga ka silmipimestavat õnne, segadust ja viha, mida ootamatu armumine ja sellest käivitunud sündmustik kaasa toovad. Täisväärtuslikku muusikakogemust varjutasid mõned tehnilised puudused. Paari-kolme laulu ajal oli lauljate häält saate alt vaid imeõrnalt kosta, nii et sõnadest ei saanud aru. Samamoodi matsid Terminaatori trummid suuremal osal lavastuse ajast sümfooniaorkestri kõla: ma nägin, et orkester mängib, aga see jäigi vaid visuaalseks efektiks. Arvatavasti mõjutas helikvaliteeti mu istekoht, sest kuuldavasti ei häirinud tagapool istujaid need probleemid nii palju kui eespool paiknevaid.
Üks palk kriipis mu silma aga terve loo vältel. Nimelt tehti tänapäevase tüki kohta naiste üle päris rämedalt nalja. No ei ole kuigi naljakas, kui kukeharjaga poissmees Ben (Kaarel Targo) Tinderis endale kaaslast otsib, neid järjest paremale tõmbab (s.t reageerib neile „olen huvitatud“) ja siis pärast järjekordset paremtõmmet hüüab: „Oh ei! Ma svaipisin ühe morsa paremale!“ Mõni repliik hiljem kostis ta suust, et hülged pole tema maitse. Seegi pole veel kõik: morsanali kordus etenduse teises pooles. Saan aru, et see tegelane pidigi olemagi rabe ja rääkima mõtlematult, aga oli hirmus kole, kui neidsamu nalju lõpmatuseni korrati. Publikule tuli ikka eriti puust ja punaseks teha, et see naine ei kõlba mitte kuhugi. Ja publik naeris. Naeris korralikult. Kõige valjemad tundusidki naerupahvakud olevat siis, kui peksukotiks oli naine. Eks sellised kommentaarid olegi paljudele argipäev, aga publiku naerutamiseks ei tasuks ammutada nii valusast allikast. Tahaks loota, et viga on minus ja ma lihtsalt ei adunud irooniakihti, mis neid nilbeid märkusi pidi katma. Vastasel juhul on lihtsalt kohutavalt kurb, et seesuguseid hoiakuid ikka veel normaliseeritakse ja õhutatakse. Mõistan, et alusmaterjal on kakskümmend aastat vana [muusikal toodi esimest korda lavale 2006. aastal Nuku- ja Noorsooteatri siseõues – toim] ning peegeldab osalt tollaseid mõttemustreid, aga just seetõttu võiks lugu uuesti lavale tuues ka sisu ajakohastada.
Tuleb tõdeda, et ebamugavus, mis mulle seda laadi naljade pärast naha alla puges, on tugeva rollisoorituse märk: kui need märkused poleks paistnud siirad, ei oleks need ka nii vastikult kriipima hakanud. Kuigi tegelased olid enamasti võrdlemisi stereotüüpsed ja meenutasid kohati rohkem maske kui päris inimesi päris elust, siis näitlejad kandsid need rollid välja. Julia vanemates ja n-ö kaaskonnas peitus täpselt selline üleolevus, mis võib tabada rikkusest ja staatusest pimestatud inimesi. Kui tulevik näib nii helge (saaks vaid tütre saata vanema kultuurihuvilise härrasmehega euroopalikku elu elama, just nagu soovisid Julia vanemad!), siis paistab vist tõepoolest katastroofina, kui erakooli tüdruk armub kutsekooli poissi. Romeo vanemad mõjusid Cappide kõrval erakordselt maiselt ja soojalt, kuigi nendegi puhul oli naljade sihtmärgiks naine ja tema jutukus. Olgugi et Romeo tundus olevat kasvanud rohkem oma kambaga tänavatel hulkudes kui kodus, õhkus tema perest palju rohkem hoolimist kui Julia vanematest, kes näisid huvituvat ennekõike oma kuvandist, mitte tütre elust.
Minu meelest hoidis kogu lugu koos Julia usaldusisik Amm (Kaire Vilgats), kes ei lasknud end Cappide suurushullustusega kaasa vedada ning püüdis iga hinna eest noortele armunutele võimaluse anda. Tema kohta tehti ka kõige rõlgemaid nalju (seesama morsanali) ja tema oli ainus, kes üritas sellele vastu hakata, lauldes „ei daamidega käituta nii nagu külakoertega“. Ta oli tõeline haldjast ristiema, tugipunkt, mis võiks olla igaühel.
Ehk oleks sellel Romeo ja Julia lool olnud õnnelikum lõpp, kui Romeo oleks Shakespeare’i teksti läbi lugenud? Võib ju lootust hellitada. Kui tõmmata paralleele „Romeo ja Julia“ loo ning möödunud aastal läbi viidud lugemisuuringuga*, võib näha, et probleeme külvavad just hõredama lugemusega inimesed, siinkohal keskealised mehed. Olid ju selles keelatud armastuse loos vaenuõhutajateks kaks meest, statistika järgi just need, kelle kätte satuvad raamatud harva. Raamatuaasta jätkuna võiks olla loo moraal: on oluline lugeda inimeste lugusid, neist rääkida ja neid näidata – just nii saab pildi teiste läbielamistest ning rikastub igaühe kogemus. Sellega kasvab sallivus ja empaatia ning hajub soov erinevuste pärast tapelda. Öeldi ju lavastuseski Shakespeare’i kohta, et „see pole narko, see on värss, see on veel kangem kraam“ …
* Marju Lauristin, Eestikeelne raamat põlvkondade vahetumise ajal. – Sirp 13. III 2026.
