Minu õpetaja professor Jaan-Mati Punning on öelnud, et kõik loodusnähtused ja -protsessid on omavahel nii tihedalt seotud, et nende lahterdamine ja kitsaste piiride seadmine viib paratamatult liigse lihtsustamise ning naiivsete, isegi ohtlike ettekujutusteni. See mõte sobib hoiatama levinud müüdi eest, nagu oleks kliimamuutus meie ainus (või suurim) probleem ning selle lahendamiseks piisab atmosfääri süsihappegaasi hulga vähendamisest. Sellega püütakse Maa terviksüsteemi kogu selle keerukuses pressida ühe näitaja sisse.

Kliima ei ole eraldiseisev keskkonna­nähtus. Nii nagu ei saa ükski jõgi voolata eraldi jõgikonnast või meie majandus toimida eraldi ülejäänud maailma majandusest, ei saa ka kliimat eraldada terviksüsteemist. Maalt leiame lõputu rea materiaalseid ja immateriaalseid kihte, mis moodustavad tervikliku ökosüsteemi, mille kliima on üks selle seisundit kirjeldav näitaja ja ühtlasi nähtuste kompleks, mida püütakse mudelite kaudu mõista.

On suur viga samastada kliimamuutus keskkonnamuutustega: keskkonnas toimub palju protsesse, mis mõjutavad ka kliimat, kuid ei ole üks ühele kliimamudelitega kirjeldatavad. Samasugune mõtteviga on võrdsustada CO₂ muutus atmosfääris kliima muutumisega. CO₂ sisaldus on oluline näitaja, kuid siiski üks tegur paljude seas.

Ometi on globaalsed keskkonnaprobleemid poliitilises tegevuses taandunud kliimapoliitikaks ning kliimapoliitika omakorda CO₂-heite vähendamise projektiks. Selline kitsendus on naiivne ning praeguseks juba ka ohtlik.

1992. aastal kohtusid riikide esindajad Rio de Janeiro tippkohtumisel, tunnetades ühist vastutust globaalsete keskkonnaprobleemide süsteemse lahendamise eest. Kohtumisel avati allkirjastamiseks ÜRO kliimamuutuse raamkonventsioon (UNFCCC) ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (UNCBD). Kaks aastat hiljem lisandus ÜRO kõrbestumise tõrje konventsioon (UNCCD) planeedi Maa viljakate muldade, tootlikkuse ja elukeskkonna kaitsmiseks. Need kolm konventsiooni pidid toimima sünergias¹. On ju kliima, elustik ja mullastik biosfääri võtmekomponendid. Siiski jõuab avalikkuse ja meedia fookusesse eeskätt üks konventsioon ning peamiselt selle üks teema – süsiniku­heide.

Kliimamuutus on rahvusvahelises poliitikas võitnud suurema tähelepanu ja kujunenud üldiseks tõlgendusraamiks, mille kaudu mõtestatakse energeetika-, julgeoleku-, põllumajandus-, arengukoostöö- ja isegi ettevõtlusstrateegiat. Üha sagedamini kasutatakse keskkonnamuutusi ja kliimamuutust sünonüümidena, mida peegeldavad ka institutsionaalsed nihked (näiteks keskkonnaministeeriumi ümbernimetamine kliimaministeeriumiks). Stefan C. Aykut ja Lucile Maertens² kirjeldavad selliseid suundumusi kliimastumisena ja süsinikureduktsionismina.

Pragmaatiliselt võttes on CO₂ ja selle ekvivalendid hästi mõõdetavad, standardiseeritavad ja võrreldavad. See teeb neist mugava tööriista sihtide seadmiseks, aruandluseks ja tulemuslikkuse hindamiseks. Kui midagi saab mõõta, saab seda ka juhtida ja kaubastada. Kyōto protokollid on võimaldanud seda teha süsinikuheitega³: kujundada CO₂-st universaalse ühiku, mille ümber ehitada õigusakte, turge, investeeringuid ja kommunikatsiooni. Teistest Rio de Janei­ro konventsioonidest lähtuvalt on aga olnud keerulisem pakkuda võrreldava mõjuga lihtsat näitajat.

Kliimaolukorra hindamisühikuks lihtsustamisel on aga hind. Kui keskkonna korraldamist hakatakse mõõtma peamiselt CO₂ tonnides, saavad teistest keskkonnateguritest, nagu elurikkus, vesi, muld, tervis või õiglus, kõrvaltegelased. Stockholmi keskkonnainstituut nimetab seda⁴ tunnelnägemiseks: kujuneb arusaam, et kõige olulisem on arvud klappima saada. Kuid siin rakendub Goodharti seadus⁵: kui näitajast saab eesmärk, optimeeritakse näitajat, mitte valdkonda, mida selle alusel hindama peaks. Nii sünnivadki süsinikuneutraalsed lahendused, mis võivad terviksüsteemi vaates mõjuda kaksipidi või kahjulikult. Kompensatsiooni- ja süsinikueemaldusmehhanismid võivad hoida süsinikuraamatupidamise korras, kuid nihutavad tähelepanu eemale allikprobleemilt – inimtegevuse liigselt mõjult Maa ökosüsteemile.

Ühele indikaatorile keskendumine tekitab kommunikatsioonilise haavatavuse. Kliimaarutelusid on nüüd lihtne süüdistada, et need ei suuda arvestada kõigi kliimateguritega. Või nihkub vastutus üksikisikule (näiteks jalajälje arvutamise kampaaniad), mis jätab tähelepanu alt kõrvale ülejäänud olulised struktuursed tegurid ja majanduse põhiloogika. Nii sobitub ühe hindamisühiku keskne lähenemine kliimategevuse edasilükkamise diskursustega: eelistatakse näiliselt mugavaid, kuid olukorda samaks jätvaid lahendusi, vastutus suunatakse ümber või mängitakse fatalismile⁶. Kliimariski ei pruugita seejuures isegi täielikult eitada, piisab avalikkuse otsustamatuses hoidmisest, arutelu hajutamisest ebaoluliste detailide rohkeks ja otsuste edasilükkamisest.

Ühe näitaja ümber saab külvata lõputult segadust – ja segadus on poliitiline tööriist. Kyōtos 1997. aastal kokku lepitud süsiniku hinnastamise ja heiteturgude mõju on eriti teravalt näha energiatootmises. Tõesti, see on aidanud tõrjuda turult saastavamaid tootmisviise ja käivitanud loenduri ajani, mil meie põlevkivielekter oleks pidanud turult taanduma. Poliitiline inerts on aga üleminekut pidurdanud. Kui turg andis märku vältimatust vajadusest teha ümberkorraldusi, ostsid ka Eesti poliitikud aega juurde ja investeerisid Eesti Energia vaba raha lahendustesse, mis sidusid meid vana tehnoloogiaga, selmet arendada uusi lahendusi.

Sama loogika on loonud turu pelletile. Esmapilgul paistab ja teatud tingimustel ongi pellet täitsa mõistlik fossiilkütuste asendus. Kuid kui biokütust esitletakse süsinikuneutraalsena (korstnast väljuv CO₂ loetakse justkui automaatselt tasakaalus olevaks tulevikus kasvava metsaga), tekib stiimul metsaraiet suurendada. Kuid CO₂ jõuab atmosfääri kohe, metsa kasvamine ja süsiniku sidumine võtab seevastu aega aastakümneid. Nii on näidatud, et Euroopa taastuvenergia reeglitega soodustatud biomassikasutus võib suurendada survet metsadele ja osutuda süsinikuheite mõttes ebasoodsamaks kui alternatiivid, näiteks tuul ja päike.⁷ Pelleti süsinikuneutraalsus on Euroopas tugeva kriitika all, kuid Eestis jätkub intensiivse raie­tegevuse õigustamine nende tootmiseks.

Ühe indikaatori loogika on loonud ka võimaluse vaidlustada ja rünnata keskkonnateadlaste ja ökoloogide kliima­käsitlusi. Otsustajad tellisid lihtsustatud, neile arusaadava mudeli. Kui teadlased selle välja pakkusid, pöörati lihtsustus nende eneste vastu, väites, et nad ei arvesta kõigi teguritega. Geoffrey Supran ja Naomi Oreskes⁸ on näidanud, kuidas fossiilkütusetööstuse sõnumid vähendavad kliimariskiga seotud ohtude taju, normaliseerivad fossiilkütuste rolli ja nihutavad vastutuse tarbijale.

Kodumaises metsandus- ja puidutööstuse debatis võib märgata sama võttestikku: probleemi ei lahendata, see lahustub lõpututesse aruteludesse süü ümberjagamise ja ebaoluliste tegurite üle.⁹ Poliitikud eelistavad aga kiireid ja lihtsaid lahendusi ning on valmis neid toetama avaliku rahaga. Nii ilmuvad välja projektid, mis lubavad kliimakriisi lahendada atmosfäärist CO₂ eemaldavate tehaste või isegi geomanipulatsiooni kaudu.¹⁰ Lähemal vaatlusel tähendab see üldjuhul riskide nihutamist teise aja- või ruumipunkti. Innovatsioon ei ole iseenesest halb, kuid ükskõik kui innovaatiline tehnoloogia ei asenda süsinikuheite süsteemset vähendamist.

Näeme üha selgemalt, et kriisid on põimunud polükriisiks: planeedi piiride ületamine¹¹ on toimunud koos üksteist vastastikku mõjutavate muutustega energeetikas, geopoliitikas, tervishoius, tarneahelates ja infoökosüsteemides tehisaru kasutuselevõtuga ning kõik see vajab üheaegset valitsemist. Rio de Janei­ro konventsioonidega tehti pingutus hoida Maa terviksüsteem (keskkonna)poliitikas nähtaval – inimeste heaolu ja tulevaste põlvede elutingimuste nimel. CO₂ emissiooni vähendamine on vältimatult vajalik, kuid see ei asenda kõiki inimesele sobiva elukeskkonna hoidmiseks vajalikke muudatusi.