Kui Brežnev hauda kolksatas, olid pungiliikumises meie rahva vabaduse alustalad juba rajatud. Tšornobõli tuumakatastroof ja süvenev hirm tuumasõja ees kuulutasid ette valge liblika suve, teisisõnu, maailma lõppu. Nimelt punkarid olid just need, kes julgesid sotsialistliku utoopia asemel maailmalõpust või ironiseerivalt NSV Liidu propagandistlikest loosungitest laulda. Pärast glasnostit ja perestroikat laulis rahvas käsikäes tänavanurkadel isamaa-armastusest, ometi kui punkarid olid juba ammu (seaduse­vastaselt) tänavatel lärmi löönud. Kui otsad kokku viia, on pilt selge: tänu pungile saigi Eesti vabaks!Olgu, kindlasti on see mõttekäik üle pakutud, aga vähemasti võib nõustuda, et punkliikumine oli muud kui Varblase kohviku või Moskva ees räuskamine. Vahest lisaks ka juba surmakorinates süsteemi šokeerimine. Indrek Spungini dokumentaalfilm „Õnn on elada me maal“ kõrvutab Velikije Luki bändi arengulugu Nõukogude Liidu viimase aastakümnega, et ühtlasi näidata, kuidas noorte alternatiivliikumine sõnavabadusele teed rajas. Üpris ambitsioonikas ülesanne. Kas on üldse võimalik, või ka tarvilik, ühe bändi portreeloos ka geopoliitilist olukorda lahti seletada?

Minu vaatevälja ilmus Velikije Luki hiljaaegu, täpsemalt, mullusel PÖFFil, kus oli filmi maailma esilinastus. Vanast eesti pungist olen tuttav peamiselt selle „peavoolulisema“ osaga. Ideoloogilise hoiaku asemel oli minu jaoks punk ennekõike muusikaline liikumine, mitte mässumeelne huvi millegi alternatiivsema järele. Punkarite menu seisnes suuresti ka julguses, millega mõtteid sirgjooneliselt välja öeldi.Mõni kriitik nimetaks punkmuusikat lihtsakoeliseks ebamusikaalseks rämpsuks, aga see paljastaks vaid tema konservatiivsuse taha peitunud snobismi või üleoleku. Provotseerivalt võiksin väita, et samamoodi, nagu Kermo Murel ja Triibupasta praegu rahval harja turri ajavad. Hinnangu sellistele liikumistele ja mõjudele saab anda alles tagantjärele, kui noorsugu on „suureks kasvanud“ ja nähtust taha­vaate­peeglist kommenteerida oskab. Ega lapsevanemad peagi veel seda irooniat ja absurdi läbi hammustama, muidu poleks enam naljakas.

Indrek Spungin on hakkama saanud tänuväärt tööga, pühkinud tolmu peaaegu unustuse hõlma vajunud bändilt, püüdmata seejuures pilti ilusamaks klanida. Lisaks bändiga taas- või esmakohtumisele saab maitseka huumorivarjundiga dokumentaalis mitu korda ekraanilt vaadata oksendamist või fekaale (olge hoiatatud!) ja vähemasti ette kujutada, kui trööstitu see olukord toona oli. Transgressioonidest hoolimata ei tehta siiski midagi erakordselt pöörast. Bändi endised liikmed tulevad kaamera ette, kus nad jagavad oma kogemusi bänditegemisest ajast, mil viinauimas kitarri tinistades ja oma aadetele kindlaks jäädes tuli rinda pista nii miilitsate kui ka süsteemiga laiemalt. Intervjuulõikudele lisavad mängulisust Velikije Luki rabedad salvestised, arhiivimaterjalid, viited filmiklassikale ja ka 8 mm filmilindile üles võetud taaslavastused. Bändidokumentaalidest kumab läbi fännipilku, aga tänu taaslavastustele tabatakse õiget punkti, millega ei püüta punkaritest teha muusikalisi geeniusi, vaid edasi anda koolinoorte mässumeelsust repressioonirohkes süsteemis.

Kuigi näiteks juba ainuüksi taaslavastatud materjali rohkus lisab filmile fiktiivsust, ei minda pompoosse narratiiviga liiale, vaid jäädakse maitsekuse piiridesse. Selleks et lahterdada Velikije Luki Eesti pungiliikumisse, valitakse poolirooniliselt narratiiv, et tegemist oli bändiga, kes kukutas Nõukogude Liidu. Bändi süsteemivastasusest tuuakse ühe seigana välja, et kui Velikije Luki oli sattunud keelatud bändide nimistusse, teavitati koole säärase bändi ohtlikkusest. Parim turundus bändi perspektiivist! Ja kui 1964. aastal leidis The Rolling Stonesi kontserdil aset ajaloo esimene stage diving, siis 20 aastat hiljem tegi seda Munk ehk Ivo Uukkivi teisel pool raudset eesriiet.

Pungi üle on palju juureldud, ent pole selge, kas tegemist on stiili, hoiaku, moevoolu või hoopis millegi neljandaga. Sõltub, millise punkari käest küsida. Ühest küljest näib see üheselt mõistetav, teisalt on punkliikumise sees rohkelt killustumist. Filmis määratletakse punki eelkõige Nõukogude Liidu ja massikultuuri vastase mässuna, mis kasvas välja üsna loomulikult sõpruskondade ja tuttavate ringis. Punk oli justkui omaette põhimõte ning Velikije Luki üks paljudest näidetest, mis selle alla mahtus.

Räägitakse ajastu lakkamatust viinahõngust, „päris punkaritest“, niisama kaasas tolgendamisest, edust ja keerulistest oludest. Meenutatakse, kuidas sõjaväeteenistusest end välja räägiti ning kuidas minimaalsete vahendite ja kavaluse abil kontsertideks vajalikku tehnikat hangiti. Olukord oli sageli absurdne ja nõudis ka absurdseid meetmeid. Samal ajal ei püütagi vastata küsimusele, mis see punk õigupoolest on. Pigem katsetati ja kombati, mõtestati ja ironiseeriti. Aeti juuksed harja, kleebiti rinnale ordenid või, nagu Velikije Luki puhul, võeti bändinimeks tuntud Teise maailmasõja lahing, mida Nõukogude ideoloogias kasutati rahvas võimu vastu armastuse äratamiseks. Mingisugune protesti- või progressivaim peab igas põlvkonnas siiski tukslema, et ühiskond ei känguks. Tegelikkuses on süsteemide kokkuvarisemine juhuslike sattumuste jada, mida Velikije Luki liikmed said omal nahal kogeda. Kindlasti sillutasid noorte katsetused sõnavabadusega teed ka laulvale revolutsioonile, kuid seosed muudavad filmi omamoodi humoorikaks nooruspõlvelooks.

Niisiis, vastuseks minu alguses esitatud küsimusele, kas ühes portreeloos on võimalik jutustada ka geopoliitilisest olukorrast, võib öelda, et jah, on küll. Just nimelt jaburavõitu, pungilikus loogikas osutub selline ümberjutustamine võimalikuks. Kuigi see ei loo nüansirikast pilti punkliikumisest, Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest või nende põhjuslikkusest, on võimalik esitada küsimus, kas ühiskond vormib inimest või vormib inimene ühiskonda. Muusikapärandi perspektiivist on Velikije Luki õnneks saanud väärika jäädvustuse. Ühtpidi taaselustab see ühe kummalise perioodi vanemale põlvkonnale, ja noortele, kes sel ajal üles ei kasvanud, annab aimu, et ka vanemad olid kunagi noored. Lõpuks jäi valge liblika suvi saabumata, aga uus maailm tuli siiski.