Seekordse raamatuaasta lõpuks ei ole ikka päris selge, mis keeltes olid 1525. aastal Lübeckis arestitud missaraamatu tekstid. Lübecki toomdekaani Johannes Brandese kirja pandud teate järgi oli seal osi in vulgari liuonico lettico ac estonico ehk liivi, läti ja eesti rahvakeeles. Kindel on, et selles raamatus oli mitu keelt Liivimaalt, mis on oma nime saanud liivlaste järgi. Kuna liivlased võtsid Liivimaal ristiusu vastu esimestena, võib arvata, et nende keelde jõudis missa pidamiseks tarvilikku sõnavara kõige varem.

Mitmekeelne kultuuriruum

Raamatuaasta kaalukamaid keeleteaduslikke tulemusi on liivi, eesti ja läti kirjakeele kujunemisloo seoste mitme­külgsem selgitamine ja mõistmine, seejuures on liivi keel ja kultuur võtmepositsioonis. Mitme keele kasutus ühes raamatus ei olnud midagi ebaloomulikku XVI sajandi kirikukirjanduses ega ole olnud seda hiljemgi, kui raamatute sisu ja sihtrühm mitmekesistus. Nüüdseks on mitmekeelsus saanud küll uue tähenduse ja rolli, kuid endiselt on jäänud Liivimaa pärandiks suuresti ühtne kultuuriruum erinevate keeltega.

Iseäranis liivikeelsele kirjandusele on olnud iseloomulik rohkem kui ühe keele kasutus, seda mitte üksnes liivi­keelse lugejaskonna piiratuse tõttu: mitmekeelsust on soodustanud väikse kogukonna loomulikud suhtlusviisid ja -hoiakud. Nii pole ebaloomulik rääkida ka rohkem kui ühest emakeelest. Kuigi liivlaste enesemääratluses on liivi keel keskne, võib see mõnigi kord olla mitte esimesena omandatud ja parimini osatud keel. Pea kõik XX sajandi tuntud liivi keelejuhid on lisaks liivi keelele osanud hästi läti keelt, sageli veel eesti, saksa ja muid keeli. Samuti Grizelda Kristiņ (1910–2013), keda on peetud viimaseks veel Liivi ranna liivikeelses keskkonnas sündinud liivlaseks, oli juba varasest lapsepõlvest kakskeelne, osates ka läti keelt, mis oli tollal ja on praegugi Läti alal levinuim suhtluskeel.

Raamatuaasta jääb liivi kultuurilukku mitmel moel ja mitme sündmuse kaudu. Värske pilk on heidetud liivi kirjakeele juurtele. Liivikeelne ja tõlgetena muukeelnegi liivi kirjandus oli esindatud mitmetel kirjandussündmustel ja väljaannetes nii Lätis, Eestis kui ka ilma eri otstes. Kurb sündmus oli tuntuima liivi temaatikat ja keeltki oma loomingus kasutanud kirjaniku Nora Ikstena (1969–2026) lahkumine. Liivi mõõtmega arvestamine Ikstena loomingus annab edaspidi kirjandusuurijatele põhjuse mõista avaramalt tema jutustusi eri põlvkondade naiste kestmisest ajas, mis võib olla heitlikumgi kui selles elanud inimesed. Mäletan Norat eredalt ühelt 2010ndate alguse Kuramaa liivi ranna lumiselt talveseminarilt, kus arutati liivi kultuuri aasta korraldamist. Pärast seda on tulnud veel liivi aastaid, mõneti oli seda ka nüüdne raamatuaasta.

Liivi kirjanduse uus põlvkond

Kuigi tuntuks saanud liivi kirjanikud on kirjutanud ikka mitmes keeles ja autori­tõlge on olnud nende loomingu paratamatu pärisosa, on möödunud aasta oluliseks tähiseks uue põlvkonna esiletõus liivi kirjanduses. Seda üllatusena ka kahe üksnes liivikeelse raamatu näol: 2025. aasta alguses ilmus „Äbvo·ddõltõd lopāndõkst“ („Ootamatud lõpud“) ja aasta lõpus „Vo·ddõltõd īrgandõkst“ („Oodatud algused“).

Raamat ootamatutest lõppudest sisaldabki ootamatute lõppudega lühilugusid, kokku 19 autorilt. Need lood on enamasti kirjutanud Läti Ülikooli liivi instituudis toimunud liivi keele kursustel õppijad, kuigi mitte kõik. Autoritest põhiosa on liivlased, nende kõrval on eestlasi, lätlasi, üks tšehh jt. Kui seni on uuem liivi ilukirjandus ilmutanud end peaasjalikult luule kujul, siis nendes raamatutes on proosa saanud keskse koha. Juttude temaatika ulatub autorite ootamatutest elujuhtumistest liivi rahva­luuleainese tavatult uude vormi panemiseni ning Kuramaa liivi külaolustikku asetatud ootamatu lõpplahendusega fiktsioonideni. Kirja on liivi keeles saanud ka tudengielu vahejuhtumeid ülikoolilinnast Tartust.

Mõlema raamatu kõik lood on kirjutatud liivi kirjakeeles. Silma paistab neis tänapäevase sõnavara ohtrus: nii nagu eesti keeles, ei ole liiviski liiga keeruline panna teiste keelte kaudu tulnud uusi sõnu kõlama omakeelsetena.

Pärast ootamatu lõpuga lugude ilmumist nägi trükivalgust oodatud alguste raamat, mis on temaatiliselt ja vormiliselt veel mitmekesisem: seal on juttude kõrval luuletusi ning muid uuendusliku vormiga tekste. Suurem osa autoritest on samad kui eelmises raamatus, lisandunud on veel viis uut. Neis raamatutes paistab silma seni noore põlvkonna autorite hulka arvatud loovkirjutajate, nagu Valts Ernštreits, Gita Kūla või Julgī Stalte, kõrvale veel põlvkonna jagu nooremate autorite ilmumine. Ning seda ka päris otseselt, sest oma koha on raamatutes leidnud Julgī tütarde Lelū ja Ankī ning Gita tütre Sofija lood ja luuletused. Liivi keel on nende veel teismeliste, emade vääriliselt võimekate neidude tekstides samavõrd vahetu või loomulikumgi kui kirjatöödes, mis on jäänud esimesest liivi ärkamisajast 1920ndatel. Raamatute autorkonda lähemalt vaadates on ilmne, et naisloovust on seal rohkem kui meeste oma. Kuid ega kaheksa meesautorit ka päratu väike hulk ole. Samal ajal torkab nende raamatute puhul peale ainitise liivikeelsuse silma uuelaadne anonüümsus, ühe autorina esinemine – autorite nimed leiab ainult sisukorrast, neid ei ole lugude juures.

Põlvkondade side

Sisukorrast esinduslikku autorkonda uurides paistab välja liivluse järjepidevust osutav tuntud liivi perenimede rohkus. Staltede suguvõsa on jätnud sügava jälje liivi kultuurilukku juba mitmes põlvkonnas, alates 1924. aastal esimese liivikeelse luulekogu avaldanud Kōrli Staltest ja XX sajandi teise poole liivi kultuuri teenekast hoidjast Oskar Staltest. On aga näha, et see jälg järjest süveneb või pigem heleneb: peale Julgī ja Lelū Stalte on oma lood raamatusse jäädvustanud Dāvis Stalts ja Ankī Stalte. Korduvaid perenimesid paistab silma teisigi, raamatute toimetaja Valts Ernštreitsi kõrval Irbe Ernštreite jt.

Lelū Stalte ja Sofija Kūla lugude peale tulevad meelde nende suguvõsade eelmiste põlvede naised, kuigi noorte lood on hoopis teistsugused kui esiemade omad. Sofija vanaema Maija ema Elfrīda Žagare oli mullegi parimaid liivi keele õpetajaid, kes Tartu üliõpilastele meeldis sellepärastki, et seletas vajadusel sõnu ja vorme ka eesti keeles. Mäletan veidi hilisematest sajandivahetuse suvedest, kuidas Elfrīda koos oma tütre Maija ja tütretütre Gitaga koduõue roheluses vestlesid mõnusalt liivi keeles, hea oli sealt tuttavaid ja tundmatuidki sõnu püüda. Veel praegugi saab neid liivi jutte jätkata Sofija koos vanaema Maija ja ema Gitaga ning teiste liivlastega. Hoolimata sellest, et eestlased ikka heietavad oma lugu viimasest emakeelsest liivlasest.

Neid äsja ilmunud raamatuid lugedes on kohe tunnetatav erinevus varasemast liivi kirjandusest, mis on olnud suuresti kantud rahvuslikust paatosest. Selle asemele on tulnud omamoodi vabanemine, võimalus rõõmu tunda erilisest emakeelest, mis pole enam lihtsalt vanematelt päritud, vaid atraktiivne ja lahe oma alternatiivsuses, vähestele väljavalituses. Sellest kirjandusest ei olegi vaja ühtmoodi aru saada: kes tahab, saab tõlkevahendite toel endale ise sobiva sisu, seosed ja kujutlused luua. Liivi keel areneb tänapäevases keele- ja elutunnetuses, leides enesele koha ka teiste keelte abita.

Seda saab kogeda igaüks, kui tuleb liivi pärandi päeva ettevõtmistele sel aastal 22. märtsil mitmel pool Liivimaa ja Kuramaa randadel. Eesti ja Läti piiril Ikla rannateel heisatakse siis keskpäeval koos liivi lipud.