Berit Kaschan, Aprill. Toimetanud Eda Ahi. Illustreerinud ja kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Kaschan AM, 2025. 62 lk.

Berit Kaschani „Aprill“ mõjub kosutavalt.

Kaschani eelmine luulekogu „Täna piisab vähesest“ lõpeb pausimotiiviga: „Jäta siis meelde: / See paus. / See näiline piir. / See aknalaud kahe maailma vahel. / See hetk enne suurt armastust.“¹ Nüüdne luulekogu „Aprill“ algab justkui samast kohast, tähendusliku pausimotiiviga: „Mina olen paus enne puhangut“ („Aeg keerutab sõrmi mu juustes“, lk 5). (Taas)puhkemise võimalus, (kevadine) tärkamine, siiski elada tahtmise lootus ja võimalus on üks luulekogu teemaringe. Mõlema teosega oli Kaschan Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat ning „Aprill“ tõigi talle tunnustuse.

Uue luulekogu pealkirja on autor ise saates „Loetud ja kirjutatud“ selgitanud järgmiselt: „Kogusse jõudnud luuletuses [„Tegelikult aprill“] on aprill miski, mida võib mõnikord oodata mitu aastat. Vahel võib päris mitu aastat minna mööda niimoodi, et ongi ainult jaanuar, veebruar ja märts, siis uuesti jaanuar, veebruar ja märts [—]. Meie tavataju seisukohalt on aprill ka see aeg, mil valgus hakkab märgatavamalt tagasi tulema ja kui soojus tuleb, siis on ta juba natuke usaldusväärsem. Ja see aprillitekst, mis siia kogusse jõudis, kannabki seda tunnet, et kohe-kohe läheb elu käima.“² Kevadetemaatikat kannab otseselt ka näiteks „Kevadelaul“, mis ei saa läbi eesti kirjanduses kevadega lahutamatult seotud Henrik Visnapuu „tiu-tiuta“.

„Aprill“ mõjub kui puhang pärast pausi, kevad pärast talve. Endistviisi paistab Kaschani luulest välja täna-piisab-vähesest-temaatika: „Tohib unistada aprillist. / Mis sest, et pea kõikjalt mõista antakse, / et end tõeliselt väärtustav isend / ei peaks neil päevil leppima vähemaga / kui lõputu juuli / ja eritellimusel vermitud saatus“ (lk 50). Rahulolu leidmine väikestest asjadest, astumine lihtsate asjade juurde, toetumine lihtsale heale, kui viidata siinkohal Debora Vaarandile, hetke tabamise ja hetkes olemise oskus – see on üks tasakaalu leidmise viise, aina vajalikum praeguses hulluvas maailmas.

Autori biblioteraapilisest taustast ei saa sellegi kogu puhul mööda. Nii oleviku- kui ka minevikulugude läbitunnetatud käsitlus mõjub psühhoteraapilisena, tervikuna on kogu tasakaalustava iseloomuga. Traagilisi, saatust määranud sündmusi on mitmes luuletuses mainitud vaid riivamisi, punktiirselt – viidetest aimub lugu, mille Eesti ajalooga tuttav lugeja tunneb ise ära. Näiteks luuletuses „Jaamahoone“: „Vanaema, räägi mulle veel kord, / kuidas sa kohtasid oma isa esimest korda / üle kaheteistkümne aasta Tartu raudteejaamas“ (lk 18). Selle lapse ja isa kohtumise looga meenub Leelo Tungla „Seltsimees lapse“ kohtumine aastaid sunnitult eemal olnud emaga. See on ühtaegu ühe pere, aga samal ajal paljude perede lugu.

On perekondade lood ja saatused, kesksel kohal on naiste, iseäranis vanaema, liin. Näiteks kangastub vanaema luuletuses „Linnupete“ (ürg)linnuna: „Üleeile pesin oma vanaema selga ja märkasin – / ta hakkab tasapisi linnuks tagasi minema. / Tema keha on muutunud kergemaks, juuksed udusuliseks, / ja tiivanukid – need hästi varjatud potentsiaaliga reliktid – on / hakanud üha teravamalt esile tungima“ (lk 14). Iseloomulikult põimuvad kogus argine ja mütoloogiline tähenduslikuks sümboliks. Lihtne selja pesemine kasvab rahvajuttudest tuttavaks igavikulise mõõtmega müütiliseks üldistuseks: „Teame ju kõik, et tema lahkumine, / see saab olema / kui ilmalinnu lahkumine / tagasi vete kohale. [—] Et ühel päeval, / kui ta tõesti lõpuks sirutab välja oma tiivad, / mida kasutas viimati / pea kakssada aastat tagasi, / kui meie juurde saabus, / et siis see tiivasirutus / oleks temale / võimalikult valutu ja lihtne, / ja et see oleks vähemasti / elusuurune“ (lk 14-15).

Müütilisel, loodusjõude haaraval luuleminal on ka ööhobuse süda („Mulle ei meeldi kuulata oma südamelööke“) ning hing on hirv („Mu hing on hirv“). Loodusliku elemendina esineb ürgjõuna vesi, kas jõe või merena, näiteks luuletustes „Tõus“ ja „Mõõn“. „Tõusu“ algus „Ma ei lähe kunagi tagasi sinna randa“ (lk 52) viitab otsesõnu Karl Ristikivile, kellega haakub ka kogus ja Kaschani loomingus tervikuna tähenduslikul kohal olev unenäotemaatika (vt nt „Paradoks peab taanduma“) või une ja ärkveloleku hägune piir (nt „Igal hommikul luuakse maailm uuesti“). Luuletuses „Ellujääja meelespea“ sedastatakse, et „uni ja surm on vennad. Ja kumbki neist ei allu maisele ajale“ (lk 44, vrd „Olemine – mitte­olemine, / üks neist on uni / ja teine ei ole sedagi“³).

Maine aeg oma praeguses, hetkelises õudses tegelikkuses lõikub ka Kaschani luulesse, taas kord punktiirselt, aimamisi, ent nüüdsele lugejale selgelt ja äratuntavalt. Seejuures kätkeb „Aprill“ ajatuid sümboleid, näiteks luuletuses „Solidaarsusel“: „inimestelt, kes teevad elu viimase valiku / päikesepaistelisel septembrihommikul / hüpates pilvelõhkujast alla, / sest muidu nad põleksid sinna sisse. // ja inimestelt, kes pärast linnade põletamist / kaevavad rusudest välja / oma lapsi. Ja vanemaid. Ja lemmikloomi. / Üha uuesti ja uuesti“ (lk 24). Kõik on kunagi juba olnud ja kõik kordub ikka ja jälle. Olevikuviidetega luuletused ei jää kitsalt ajaluuleks, vaid jõuavad üle aja kestvamate üldistuste ja kujunditeni. Luuletuses „Solidaarsusel“ on teemaks ka „julgus heita pilk peeglisse“ – „mitte selleks, et end imetleda, / vaid et end näha“ (lk 25). Samamoodi kutsub näiteks Maarja Kangro oma viimaste aastate luulet koondavas kogus „Parim võimalik punane“ lugejat üles vaatama peeglisse, kuid teeb seda talle iseloomulikult jõuliselt ja imperatiivselt.⁴

Kaschan käsitleb ka loomist, kirjutamist ennast, mõttevälgatuste püüdmist, kirjutamispainet⁵: „Luuletus, mis vilksatab trammis / ja vilistab tänavanurkadel, / hingab sulle kõrva koridorides / ja pargiteedel, juba teist nädalat, / aga päriselt end ära arvata ei luba“ („See on see pinge su alalõuas“, lk 12). Ta on rääkinud loovas valdkonnas tegutsejate painetest ka lähemalt: „See ongi reaalne töö – sa õpid leppima, et sul ei ole mingisugust kindlustunnet. Sa õpid elama järjepidevate lüüasaamiste ja pettumustega – peaaegu, aga ei. Sellest on rääkinud paljud autorid nii Eestis kui mujal: võid veeta tekstiga või mõne muu loometööga arvestatavalt aega ja pead ikkagi lõpuks leppima, et see ei tööta.“⁶

Luulekoguga „Aprill“ veedetud aeg on end igatahes kõigiti ära tasunud. Lugeja ees on sisu- ja tähendusrikas luule, milles on omal kohal teraapiline element. Karl Martin Sinijärv on selle tituleerinud (peaaegu) ideaalseks luuleks.⁷ Niisuguse luule üks paremaid näiteid on Juhan Viidingu tähendustihe määratlus: „Mis on see luuletaja luule? / See on: / kui mõtled elule / ja muule“.⁸ Siin, selles ajas ja ruumis, on luuletaja luule, kui ta mõtleb elule ja muule, just niisugune.