2023. aasta suvel paigaldati Pühajärve rannaparki kuus pinki. Toimunust ei peaks kirjutamagi, kui see poleks vallandanud intellektuaalomandi alase kohtuvaidluste jada, mis praeguseks on jõudnud finišisse ja sätib vähemalt mõneks ajaks suunda. Kahjuks disaineritele ja loojatele mitte just soodsalt.

Vaidluse all oli Extery linnamööbli kollektsiooni Prima pink (disainerid Martin Pärn ja Sven Sõrmus) ja see, kas parki paigaldatud pingid on selle piraatkoopia. Asja otsustas lõpuks pingi kolmas jalg.

Mööblitootja Extery andis kohtusse OÜ Repstoni, AS Valmar Grupi ja Otepää valla. Otepää vald arendas 2022/23. aastal Pühajärve rannaparki. Projektis oli ette nähtud, et vanad amortiseerunud pingid viiakse minema, kuid säilitatakse kaks heas korras Prima pinki ning ostetakse juurde uued sama seeria pingid. Parki paigaldati aga mitte Prima pingid, vaid äravahetamiseni sarnased tooted. Kõige suurem nähtavam erisus oli see, et ühel pingil on kaks jalga, teisel kolm. Vaidlus käis selle üle, kas tegu on piraatkoopiatega.

Esimeses astmes leidis Harju maakohtu kohtunik, et järeletehtud pinkide eksponeerimine ning koopiate reprodutseerimine tuleb lõpetada. Otsus kaevati edasi ja ringkonnakohtu kohtunikud astusid ise disainieksperdi kingadesse ning otsustasid oma elukogemuse põhjal, et parki paigaldatud koopiad ei ole koopiad ning algses pingidisainis puudub piisav originaalsus. Kohtunikud võtsid seisukoha, et kopeerimise üle otsustamiseks tuleb võrrelda pinkide üldmuljet keskmiselt haritud ja kunstist midagi teadva inimese seisukohalt, mitte kunstiteadlase, tööstus­disaineri või valdkonda tundva eksperdi seisukohalt. Riigikohus mööblitootja kaebust menetlusse ei võtnud ja seega jääb praegu majakana teed näitama ringkonna­kohtu lahendus.

Tehtud otsus peaks jõuetuks võtma kõik originaaldisainiga tegelevad ettevõtted ja disainerid. Kerkib küsimus, milleks siis disainereid ja disainieksperte üldse tarvis on, kui disaini võib kopeerida ning disaini originaalsuse üle saavad otsustada keskmiselt haritud ja „kunstist midagi teadvad“ inimesed. Ka tekib küsimus, mis siis on piisavalt originaalne.

Disainer ja Prima pingi üks autor Martin Pärn ütleb, et tööstusdisaineri eesmärk ei ole alati luua enneolematut ja uskumatut tootekunstiteost. „Eesmärk on luua asju, mis on värsked, mille inimesed ära tunnevad, mis on piisavalt uudsed, aga samas ka tuttavad, mis sobituvad argipäeva.“ Siit joonistubki välja professionaalse disaineri ja isehakanud disaineri vahe. Pärn selgitab: „Professionaalne disainer mõtleb, kuidas luua uuesti seda, mis on juba olemas, kuidas seda teha paremini, nii et see oleks küll äratuntav ese, aga ikkagi üks ja ainus, kõik tehnilised detailid, mida tuleb selle käigus lahendada on samuti osa disaineri tööst. Viie minutiga seda välja ei mõtle.“ Ta lisab kohtuotsuse kohta, et praegusel juhul on disainer teinud omajagu tööd, et nimetatud pink oleks just nimelt kahe jalaga, et poleks vaja kolmandat jalga: „Kolmanda jala lisamine sellele pingi disainile on lihtsalt näide rumalusest.“

Mis on samaväärne?

Avaliku ruumi mööbli kopeerimine ja järeletegemine on Eestis laialdane. Isegi kui projektiga on välja valitud originaaltooted, ei anna see mingit garantiid, et mööbel ka väliruumi jõuab.

Kuigi disainerit ja disaini investeerinud ettevõtet kaitseb autoriõiguse seadus, on tegelikkus sellest, mis kirja pandud, üsna erinev. Kuna siiani pole olnud kohtulahendit, millele saaks toetuda, on kõik võimalused disaineri kaitsmiseks teoreetilised. Nüüdne otsus seda tühimikku ei täida. Eestis on tööstus­ettevõtteid, kus disainereid kaasatakse tootearendusse väga vähe. See on ka üks põhjus, miks tööstusdisain siinmail kiratseb. Toimiva disainilahenduse väljatöötamiseks kulub aega ja ressursse: idee otsimine, testimine, turule positsioneerimine, disain, konstrueerimine, prototüüpimine, lahenduste katsetamine, täiustamine, tootmisse juurutamine, toote tutvustamine ja sihtgrupini viimine jne. Kõik see on kulukas ja töö, mida kopeerija tegema ei pea.

Nii juhtus ka Pühajärvel. Projektiga oli ette nähtud üks pink, aga paigaldati teine, mis on originaaliga väga sarnane. Repston lisas Prima pingile kolmanda jala. Kohus otsustas selle ühe elemendi põhjal. Repstoni juht ja osanik Edwin Jakobson on Äripäeva artiklis kinnitanud, et tema mõtleb kahe tunniga uue toote välja ja teab täpselt, kui palju peab disain erinema, et tegu ei oleks plagiaadiga.*

Väheväärtuslik disain

Kohtumaterjalide hulgas on kaks eksperdihinnangut: disainiloolase, disainimuuseumi direktori Kai Lobjaka ja tööstusdisainer Mihkel Güssoni arvamus. Lobjakas on oma hinnangus märkinud, et esmasel vaatlusel on Pühajärvele paigaldatud ja Prima pingid äravahetamiseni sarnased. „Muljet toetavad nii esemete üldine konstruktsioon, vorm, värv kui kasutatud detailid. Metallist jala konstruktsioon toon on tumehall, puitlippidest koosnevad istme- ja seljatoed on sarnase läbimõõduga detailidest ning pruuni tooni. Pinnasele kinnitamiseks on jala profiilis kruviaugud.“ Lobjakas jõuab järeldusele, et siiski on mõningaid erinevusi, mis viitavad konstruktsiooni funktsionaalseid omadusi toetavatele otsustele, kuid neile konstruktiivsetele erisustele vaatamata on tegu visuaalselt erakordselt sarnaste esemetega.

Güssoni hinnang kinnitab, et esmamulje järgi on tegemist ühe tooteperekonna eri ajal toodetuga. „Kuna reaalsuses on tegemist erinevate tootjate toodetega, siis võib kohe väita, et esmasel vaatlusel näivad pingid äravahetamiseni sarnased,“ võtab ta kokku.

Kohtu teises astmes ei võetud ekspertide arvamusi arvesse ning kohtunikud asusid ise originaalsust hindama. Kai Lobjakas leiab, et see toob üldisena välja kurbloolise tõiga, kuidas Eestis disaini käsitletakse. „Otsus meenutab disaini nõukogudeaegset plagieerimist, mil ka soositi originaaldisainile paari muudatuse tegemist, et saada justkui uus toode. Nii näiteks kopeeriti massiliselt Eero Aarnio konjakitooli,“ toob ta võrdluse.

Rahvusvaheline konkurents

Martin Pärn ütleb, et kui lugeda Harju maakohtu ja ringkonnakohtu otsuseid, joonistuvad välja drastiliselt erinev suhtumine ja arutluskäik. Ta lisab, et see osutab probleemile, et Eestis lihtsalt ei ole intellektuaalomandi vaidlusi lahendavaid spetsialiste, neid jagubki ainult Harju maakohtusse.

Lobjakas rõhutab mõistmist, et disaini ja disaineri ülesanne ei ole originaalne olemiseks teha pidevalt midagi uut ja üllatavat. „Mõnikord võib, vastupidi, ka midagi tegemata jätta.“ See­pärast võibki Prima pink olla universaalne lahendus, aga Extery on disainerite kaasamisega loonudki praeguseks äratuntava tüpoloogia, sellise tüüpilise ja standardse pingi. „Selle järele tegemine võibki ju asjatundmatule pilgule tunduda tühisena.“

Lobjakas toob välja, et kui disainiobjekti järeletegemise õigustus on see, et algupärane ei olnud piisavalt originaalne, siis on see suur eksitus ja kaotus. „See mõtteviis sellisel tasemel on hämmastav, ohtlik ja erakordselt lühinägelik ebaprofessionaalsuse tolereerimisel ja selle kaudu ka legitimeerimisel. Sellest on väga kahju, sest nii taandab Eesti ennast ise odavaks allhanke riigiks, kus ei toodeta midagi originaalset.“

Eesti tööstusest ei võrsu just ülearu palju tuntud ja tugevaid, kohalikule disainile ja algupärastele toodetele toetuvaid kaubamärke. Rahvusvahelises konkurentsis osalemise eeldus ei ole mitte nõudluse rahuldamine, vaid ka oskus nõudlust tekitada ja selles on oskuslikul disainil oluline roll. Etaloni järeleaimamisel põhineva ärimudeli premeerimine, algupäraste toodete kavandamise, arendamise ja turundamise ambitsiooni eest karistamine pärsib igasugust ambitsiooni.

* Kristjan Kurg, Vaidlus, mis nihutas piire: Pühajärve piraatpingi süüdistus osutus alusetuks. – Äripäev 6. III 2026.