Eesti antropoloogias on vähe nii pühendunult ja tulemuslikult tegutsevaid teadlasi kui Leiu Heapost, kes tähistab sel aastal oma 90. sünnipäeva.

Muhumaalt pärit Leiu on sündinud 13. märtsil 1936 Mihkli talus Rootsivere külas.

Loodus ja inimene köitsid Leiut juba lapsepõlvest alates. Pärast Piiri algkooli ja Orissaare keskkooli lõpetamist asus ta õppima Tartu ülikooli, kus ta 1958–1963 omandas bioloogiahariduse antropoloogia erialal professor Juhan Auli juhendamisel.

Akadeemiline teekond jätkus Tallinnas ajaloo instituudis, kus ta 1976. aastal kaitses kandidaaditöö Tallinna kooliõpilaste füüsilisest arengust – töö, mis on siiani oluline allikas Eesti laste kasvutrendide mõistmisel.

Inimeste uurimisel on Leiu täiendanud ja vääriliselt jätkanud oma õpetaja Juhan Auli alustatut. Teisalt on ta alati olnud aldis katsetama midagi Eesti jaoks täiesti uut ja innovaatilist. Nii näiteks on ta pannud aluse vererühmade põhjal eestlaste populatsioonigeneetika uurimisele.

Lisaks ealisele antropoloogiale ja populatsioonigeneetikale on tema uurimistöö suunad somatoloogia, etniline antropoloogia ja bioarheoloogia. Eriliselt on Leiut köitnud eestlaste ja Eesti naaberrahvaste kujunemise lugu. Ta on osalenud kümnetel ekspeditsioonidel, kogunud andmeid nii Eestis, Volgamaal kui ka Lääne-Siberis.

Ajaloo instituudi arheoloogia sektoris töötades omandas Leiu meetodid ja metoodika inimese luuliste säilmete uurimiseks. Eesmärgiks oli saada ettekujutus, milline oli eestlane kunagi ammu. Nii on Leiu teinud põhjalikke uurimusi ka eestlaste kraniolooogiast ning selgitanud välja, milline on ja oli inimeste kehapikkus ja proportsioonid. Leiul on väga head teadmised odontoloogias, skeleti diskreetsetest tunnustest, patoloogilistest muutustest luudel ning tal on rohkelt kogemusi arheoloogide kogutud väga erinevate luumaterjalidega töötamisel ja nende interpreteerimisel.

Üle kuue aastakümne on Leiu panustanud Eesti füüsilise antropoloogia arengusse, olles nii jätkaja kui ka uuendaja oma ala suurkujude kõrval nagu Juhan Aul ja Karin Mark. Leiu on Eestis üks peamisi füüsilise antropoloogia edendajaid ja kujundajaid ning meie kõige mitmekülgsem antropoloog.

Üks tema viimaseid mõjukamaid suurettevõtmisi on raamat „Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia“ (Teaduste Akadeemia Kirjastus 2014), kuhu on koondatud tema kolleegi Karin Margi elutööna kogutud mõõtmisandmed ja uurimused ning käsitletakse põhjalikult soomeugrilaste bioloogilist ja kehalist kujunemist.

Leiu on alati toonitanud, et inimkehas ja selle pärilikes tunnustes peitub rahva ajalooline mälu – mõte, mida tema looming ja uurimistöö järjekindlalt edasi kannavad.

Leiu on meie antropoloogia grand old lady – teadlane, kelle järjekindel töö on hoidnud ja arendanud füüsilise antropoloogia traditsioone. 2016. aastal tunnustati Leiut aastakümnete pikkuse teadustegevuse eest Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Kindlasti on Leiu üks kange Muhu naine – vitaalne, uudishimulik, humoorikas ja soe. Tema sügav huvi inimeste vastu, eesti rahva kujunemisloo ja soome-ugri rahvaste antropoloogia vastu on pannud teda paigast liigutama mägesid ja tegema teadust mitme inimese elutöö mahus.

Laiahaardelise töö kõrvalt teaduspõllul on Leiu jõudnud harida maad ka oma sünnikodus Muhu saarel. Oma kodutalus teeb Leiu kõike samasuguse naudingu ja pühendumisega nagu teadust.

Leiu kolleegide ja õpilastena peame tunnistama, et ta on harinud ka meid oma delikaatsel ja suunaval viisil. Lõpmatult harivad ja inspireerivad on olnud vestlused Leiuga tööl kohvipauside ajal. Heameeles meenutame antropoloogilisi välitöid, kus meil on olnud võimalus osaleda Leiu õpilaste ja kolleegidena. On haruldane, kuidas üks teadlane oskab pingelise töö perioodil luua õhustiku, kus kõik ekspeditsiooni liikmed on tema nakataval eeskujul suure rõõmu ja lustiga valmis pikkadeks tööpäevadeks. Leiuga koos tehtud tööde puhul on olnud just nii. Suur tänu teadmiste ja oskuste edasiandmise eest, aga samuti südamliku töise õhkkonna loomise ja teadlasena eeskujuks olemise eest!

Palju õnne ja sügav kummardus, Leiu!