Raamatuaasta kujunes tähendus­rikkaks – ning mitte üksnes kirjanikele, lugejatele ja raamatutega tegelevatele institutsioonidele, vaid tõi kaasa ka kaua oodatud võimaluse jätkata lugejaskonna sotsioloogilisi uuringuid, mis olid kodumaise rahastuse lõppedes 2014. aastast oma järge oodanud. Eelmise aasta märtsis leidiski kultuuriministeerium raamatuaasta puhul võimaluse üle-eestilise lugemisuuringu rahastamiseks. Selle läbiviimise eest pandi vastutus rahvusraamatukogule, kes kaasas küsimustiku tegemisse ning kogu uuringu läbiviimisse ka TÜ raamatukogu ja TÜ Ühiskonnateaduste Instituudi ning Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Küsitluse tellimiseks tehtud konkursi põhjal usaldati andmekogumine Kantar Emorile. Maiks 2025 oli küsimustik paigas, küsitlus toimus 2025. aasta suvel, sellele lisandusid fookusgrupid ja intervjuud 2025. aasta sügisel. Tulemustest valmis raamat „Eestlane loeb“, mis on nüüd trükituna kaante vahel¹ ja peagi kõigile huvilistele elektrooniliselt kättesaadav ka rahvusraamatukogu kodulehel. Sellele peaks järgnema tulemuste mõtestamine ning järelduste tegemine, millele ka siinne lühiülevaade tahab hoogu anda.

Lugemisuuringutega alustati Tartu ülikooli ajakirjanduskateedris juba 1970ndate lõpul ENSV kultuuriministeeriumi kirjastuskomitee rahastusel. Esimene uuring oli seotud Tammsaare sajanda sünniaastapäevaga ja keskendutigi Tammsaare teoste lugemisele², järgmised käsitlused 1980ndate alguses aga haarasid juba kogu toona välja antud raamatute repertuaari. Toona olid raamatupoodide uste taga sabad nii eesti kirjanike kui ka tõlketeoste paremiku ilmumisel ning kirjastajaid huvitas küsimus, kas raamatuid ostetakse vaid riiulite iluks või loetakse ikka ka ning miks neid lugeda ja koju osta soovitakse³.

Kui Eesti sai taas vabaks ning raamat sattus turumajanduse hambusse, langesid tiraažid ja müügiarvud kohinal ning kerkis vastupidine küsimus: kes üldse veel raamatuid ostab ja loeb?⁴ Aastatel 2002–2014 saime ülikoolis teha igal kolmandal aastal esindusliku küsitluse „Mina. Maailm. Meedia“, kus oli alati ka ulatuslik raamatutele pühendatud osa.⁵ Nii kujunes välja uuringutraditsioon, mille raames vaadeldi raamatute lugemist osana inimese elavikust (meie vaste mõistele life-world ja Lebenswelt), mis ühendas üksikisiku mõtteilma kultuuriga ja tema elulaadi sotsiaalse ning tehnoloogilise keskkonna muutustega. Sellise lähenemisviisi viljaks oli raamatusuhte tüpoloogiate loomine, raamatute ostmise, lugemise, hindamise mustrite, teatavate lugejatüüpide esiletoomine. Üksikautorite või kirjandusliikide eelistamine on sellise vaateviisi puhul osa mustrist, mille muutumine annab märku üldisematest muutustest kultuuris ja ühiskonnas.

Elame parajasti üle üht suuremat muutuste kompleksi, mis haarab korraga infotehnoloogia seni veel ennustamatute tagajärgedega arengut, looduskeskkonda ähvardavate ohtude kuhjumist, geopoliitilisi murranguid kui ka väärtus- ja ühiskonnasüsteemide kriisi. Kõik need protsessid on taustaks põlvkondade vahetumisele, millega kaasnevad suured muutused nii arusaamades kui ka eluviisis.

Oleme raamatuaastat pühitsenud teadmises, et „rahvas algab raamatust“, mida võib tõlgendada kui mõtet, et eestlaste areng metsarahvast talurahvaks ja talurahvast riigirahvaks on olnud otse seotud omakeelse trükisõna ning rahva järjest kasvanud lugemisvõimekusega. Kui nüüd kuuleme aina kõvemat juttu, kuidas keegi varsti enam raamatuid ei loe, kas see tähendab ka rahvale kadu kuulutamist? Selle küsimuse tõsidus andis raamatuaasta lugemisuuringule kaalu, mida senised samateemalised uuringud pole kandnud.

Uuring pidi aitama selgitada, milline on eestikeelse raamatu kandepind lugejaskonnas nii praegu kui ka aastakümnete pärast, millised on selle kande­pinna murenemise ohud ning kas on meie võimuses neid ohtusid ennetada või nende mõju vähendada. Millest räägivad eestikeelse raamatu leviku ja lugemise mustrid? Kas need annavad märku ohtlikest pragudest, kindlana tundunud kultuurilise jalgealuse sulamisest? Kas saame olla kindlad eestikeelse raamatu lugejaskonna püsimises põlvkondade vahetudes? Mida peame ette võtma omakeelse raamatukultuuri kandepinna kinnitamiseks tehisaru ajastul?

Küsimused olid kantud ohutundest, mis tabab meid siis, kui vaatame pilte Gröönimaa liustike libisemisest ookeani­vette. Kõigile küsimustele üks uuring muidugi lõplikke vastuseid ei saa anda. Aga sellega on vähemalt püütud anda võimalikult mitmekülgne vastus põhiküsimusele, mis on kõigi järgmiste küsimuste lähtekohaks.

Kes loeb nüüd ja tulevikus eestikeelseid raamatuid?

On üldteada, et raamatuid on viimasel kolmel aastakümnel loetud järjest vähem. Raamatute lugemise kokkukuivamist Nõukogude ajaga võrreldes on analüüsitud ka Tartu ülikooli varasemates uuringutes.⁶ Digiajastuga kaasnenud lugemise langustrendist kõnelevad paljude riikide regulaarsed lugemisuuringud, mille kohta leidub ülevaade ka kõnealuse vastse raamatu peatükis. Siiski paistab Eesti statistika andmeid vaadates, et kahanemine pole viimasel viiel aastal jätkunud enam endise hooga: kui 2015. aastal oli Eestis raamatuid mitte lugenute osakaal rahva seas 19%, siis 2017. aastaks oli see tõusnud 31%ni ning sellele tasemele ka jäänud kuni 2023. aastani. Meie küsitluses vastas 26%, et nad raamatuid ei loe. Kuid Eesti statistika andmed on kogu elanikkonna kohta. Meie eestikeelse raamatu aastapäevale pühendatud esinduslikus uuringus on keskendutud aga 15–79aastastele eestlastele, mitte kogu elanikkonna lugemisnäitajatele.

Lugejad ja need, kes ei loe

Küsimustikule vastas 1196 inimest. Nendest 7% tunnistas, et ei loe üldse raamatuid, ning 19%, et loeb äärmiselt harva. Need kokku 26% vastajatest, kes loevad väga vähe või üldse mitte, tunnistasime mittelugejateks, kellele me täpsemaid küsimusi lugemiseelistuste kohta ei esitanud. Ülejäänud 74% (889 vastajat) jagunesid omakorda aeg-ajalt, mõnikord lugejateks (47%) ning pidevateks, sagedasteks lugejateks (28%). Mittelugejatele esitati ainult üldised küsimused selle kohta, kuidas nad oma aega veedavad, sh kultuuri- ja spordiüritusi jälgivad ning meediakanaleid ja digivahendeid kasutavad. Nii saime väärtusliku võimaluse võrrelda edasise analüüsi käigus lugejate ja mittelugejate elulaadi. Võrreldes nende lugejarühmade osalemist teistes kultuurivormides, näeme, et huvipuudus raamatute vastu on märk üldisemast eemalejäämisest kultuuriväljalt (joonis 1).

Lugemine ja ebavõrdsus

Võrreldes lugejate ja mittelugejate suhet eri vastajarühmades, saab hinnata lugemisaktiivsuse ja sellega kaasneva kultuurilise pädevuse erinevuste jaotumist. Andmed näitavad, et suurim lugemisega seotud ebavõrdsus ei ole seotud sotsiaalmajanduslike ega piirkondlike tingimustega ega isegi mitte eaga, vaid hoopis kultuurilise asümmeetriaga naiste ja meeste vahel. Naiste suurem lugemisaktiivsus saab alguse juba koolieas ning kandub edasi kogu elukaarel. Kõige „lugemisvaesem“ osa elanik­konnast on praegu Eestis keskealised kesk- või kutseharidusega mehed ning kõige suuremad lugejad on kõrghariduseganaised. Võib oletada, et naiste lugemisaktiivsusest tulenev parem varustatus kultuurilise kapitaliga teravdab naiste ja meeste ebavõrdsest positsioonist tulenevaid sotsiaalseid ja psühholoogilisi probleeme teistes valdkondades, nii pere-, töö- kui ka võimusuhetes (joonis 2). Et see ei ole ainult Eesti probleem, kinnitab ka Soomes tehtud põhjalik lugejate ja mittelugejate võrdlusuuring⁷.

Lugemine ja noored

Üks põletavam küsimus uuringu kontekstis on noorte suhe raamatuga. See teema on omandanud rahvusvahelise tähenduse eriti seoses ühismeedia levikuga. Kõnealune uuring ei kinnita kartust, et noored on lugemise täiesti hüljanud. Pigem leidis tõestust lugemise seos üldisema kultuurihuvi ja vaimset tegevust soodustava keskkonna olemasoluga kodus ja koolis, aga ka näiteks elukohalähedases raamatukogus. Lugemisaktiivsuse jaotus on noorte seas üldiselt samasugune kui kogu elanikkonnas: 32% noorte lugemisaktiivsus on väga suur, lugemisest täiesti võõrdunud noori on 24%, mittelugejaid on aga rohkem hoopis keskealiste seas (33%).

Nooremas põlvkonnas süveneb lõhe aga selle osa vahel, kes on ühismeediasse ära kadunud ega loe või osale ka muudes tegemistes peale ekraanile vaatamise, ning nende noorte vahel, kes on küll igati digiosavatena ka sügavamate vaimsete huvidega, loevad palju ning kel on huvi ja soovi nautida „päris asju“ ning osaleda traditsioonilistes kultuurivormides. Kuid siingi näitavad uurimisandmed ühismeedia kasutamise erinevuste vähenemist earühmade vahel: ka kõige vanemate vastajate hulgas leidub neid, kes veedavad põhilise aja ühismeedias. Üldise tendentsina on aga ühismeedia ülemäärane kasutamine rohkem omane mittelugejatele kui lugejatele (joonis 3).

Kas paberilt või ekraanilt?

Üks uuringu läbiv teema on tehnoloogiliste muutuste mõju lugemisele ja selle võtab kokku küsimus „kas paberilt või ekraanilt?“. Uuring tõendab, et valdava osa (75%) eestlaste puhul on vastus (veel) üksmeelselt: paberilt! Ekraanilt loetakse valdavalt ajakirjandust, raamatuid eelistatakse üle 40aastaste seas ikkagi lugeda paberilt, ehkki teatud olukorras või teatud liiki raamatuid tahetakse lugeda ka ekraanilt või siis kuulata kõrva­klappides. Raamatu puhul tõstetakse esile paberraamatu kui füüsilise objektiga seotud positiivseid aistinguid ning parema süvenemise, „aja mahavõtmise“ võimalust.

Nii raamatute, ajakirjanduse kui ka muu teabe edastamine arvuti või nutiseadme kaudu on muidugi tõusuteel, eriti vanuses 25–35 valgekraelistes ametites töötavate ja pidevalt kuhugi kiirustavate pealinlaste ja ka koolinoorte hulgas. See aga on võimendunud meedia kaudu „kogu Eesti“ kohta levivaks kujutluseks (joonis 4).

Raamatute lugejad ja autorid

Küsimustikku oli lülitatud nimeliselt üle 80 eesti kirjaniku, et selgitada autorite tundmise, nende teoste lugemise ja meeldimise alusel välja lugejate kirjanduslik silmaring ning lugemiseelistuste mustrid. Selleks et võrrelda vastajate eesti kirjanduse tundmist ja kirjanduslikke eelistusi, moodustati kirjanike tundmise koondindeksid, jaotades kirjanikud nii põlvkonda kui ka loomingu laadi arvestades kaheksasse rühma⁸. Rühmadena eristati prosaistid ja luuletajad, kodu- ja väliseesti autorid, keerukama ja ladusama vormi harrastajad ning arvesse võeti ka mõningaid kriitikas omistatud rühmatunnuseid (näiteks naiskirjandus). Iga kirjanike rühma tundmist hindasime neljapallisel skaalal (4 – tunneb hästi, 3 – tunneb enamasti, 2 – tunneb mõnevõrra, 1 – tunneb vähe, ei tunne). Kui võrdlesime nende tuntusindeksite keskmisi väärtusi vastajate earühmades, tuli esile eesti kirjanduse tundmises ja lugemises toimuv põlvkondlik pööre (joonis 5).

Näha on keskealistele ja vanematele üldtuntud autorite nimede unarusse jäämist ja üldisemat kirjanduse tundmise langust nooremate kui 35aastaste lugejate seas. Mingil määral on märgata uute eelistuste tärkamist, näiteks kõige nooremate lugejate vastustes kerkisid meeldivuse poolest esile mõned naiskirjanduse esindajad ja vanadele klassikutele lisandunud üldtuntud kirjanikud (Kivirähk). Kuid üldiselt paistab silma nooremate kui 40aastaste vastajate suhteliselt vähene eesti autorite tundmine. Ka koolis kohustuslikult õpitud klassikute tuntus ja meeldivus on noorte seas kolmandiku võrra väiksem keskmisest. Neid andmeid vaadates kerkib küsimus, kas oleme tunnistajaks uuele mälukatkestusele, mis ei ole sedapuhku tingitud (geo)poliitilise, vaid eeskätt tehnoloogilise keskkonna muutumisega kaasnenud lugemishoiakust: tekste loetaksegi ekraanilt vooluna, milles ei eristu üksikud teosed ega autorid.

Lugemishuviliste tüpoloogia

Kultuuri ja lugemise olulisuse, lugemisaktiivsuse ja eelistuste ning kirjanike tundmise tunnuste põhjal koostasime klasteranalüüsi abil lugejate tüpoloogia. See annab võimaluse näha lugemismustreid seostatult lugejate-mittelugejate ühiskondliku taustaga ja arutleda nende tekkepõhjuste, aga ka mõjude üle eesti­keelse raamatu tuleviku seisukohalt. Kokku tuli lugejatüüpe (vt infokast) kuus: kaks väga aktiivset, kolm mõõdukamat ja üks passiivne, raamatukauge (joonis 6).

Vaadeldes lähemalt nende lugejatüüpide osakaalu eri vanusrühmades (joonis 7), võib ette näha, et lähema kümne aasta jooksul hakkavad järk-järgult kahanema ja kaovad lõpuks hoopis aktiivsete ajaviitelugejate ning mõõdukate praktiliste lugejate tüübid, andes järjest rohkem ruumi nii uusi tehnoloogiaid kasutavatele aktiivsetele E-tüüpi globaliseerunud maitsega lugejatele kui ka raamatu­kaugetele F-tüüpi digitarbijatele. Neid kahte digitehnoloogiakeskset rühma on praegu noorte seas kokku juba 59%.

Ehkki mitmekülgselt aktiivne paberraamatut eelistav A-tüüp tundub paremini ajale vastu panevat ning jääb alles ka tulevikus, on tema osakaal siiski ohtlikult kahanev. Tänavuse uuringu järgi otsustades on A-tüüpi aktiivseid eesti­keelse kirjanduse lugejaid 15–79aastaste eestlaste seas 17%, mis teeb kokku umbkaudu 120 000 aktiivset eestikeelse raamatu sõpra. Vanuserühmi võrreldes on aga näha, et 15–24aastaste noorte seas on A-tüüpi lugejaid vaid 13%, nende vanemate põlvkonnas oli neid aga poolteist korda ja vanavanemate põlvkonnas koguni kaks korda rohkem. Seejuures kuulub üle veerandi noortest (27%) aktiivsete virtuaallugejate E-tüüpi. Eesti­keelse raamatu ja kogu eesti kultuuri püsimise sõlmküsimus on see, kas need noored leiavad tee ingliskeelsest fantaasiamaailmast eestikeelsesse raamatuilma.

Ohud eestikeelse raamatu kestmisele

Lugemisuuringu tulemusi kokku võttev järeldus on, et ehkki praegu tagab püsiva mitmekülgsete huvidega ning paberil raamatut lugeda armastava lugejaskonna olemasolu eestikeelsete raamatute väljaandmisele piisava majandusliku kandepinna, ohustavad lugejate struktuuris juba alanud muutused eesti­keelse raamatu tulevikku.

Põlvkondade vahetumisega kaasneb lugemise asendumine digitehnoloogiatest välja kasvanud mitmesuguse vaba aja tegevuse ning teiste teadmiste hankimise viisidega. Vanema põlvkonna lahkumisega väheneb eestikeelse raamatu kirjastamise majanduslik jätkusuutlikkus, kuna raamatuid regulaarselt ostvaid lugejatüüpe on edaspidi järjest vähem.

Koos lugejaskonna kahanemisega tõuseb raamatute hind ja väheneb raamatute kättesaadavus, mis puudutab eriti valusalt aktiivseid raamatuostjate tüüpe ning raamatute jõudmist laste ja noorteni. Kalleid eestikeelseid raamatuid, sh e-raamatuid, ei jaksata osta, sh ka koolides ja raamatukogudes.

Raamatute kirjastamisel suurenevad majandusraskused ja kasvab vajadus riikliku toe järele, eriti eestikeelse aimeraamatu ja väärtkirjanduse väljaandmiseks. Suureneb autoriga paberraamatu ohustatus konkurentsis voogedastuse, aga ka tehisaru toodetuga. See tähendab kasvavat survet riigile, kirjastustele, kirjandusõpetajatele, raamatukogutöötajatele ja raamatupoodide personalile, kes peavad tegutsema eestikeelse raamatu kaitsmiseks hääbumise eest.

On vaja riiklikku programmi, mis tagab stabiilse toe eestikeelsete raamatute loomisele, kirjastamisele ja raamatu­kogude kaudu lugejani jõudmisele olukorras, kus turumehhanismid enam ei suuda tagada eestikeelse trükisõna ja meedia jätkusuutlikkust.

Riiklik raamatupoliitika peaks tagama haridussüsteemile ja kultuuri­asutustele, sh raamatukogudele ja muuseu­midele, vahendid, mida on vaja noore põlvkonna kultuuriteadlikkuse, sh eriti raamatuhuvi toetamiseks. Eriti oluline on tänapäeva eesti kirjanduse tippteoste ning kvaliteetse eestikeelse aime­kirjanduse piisav kättesaadavus koolidele e-raamatutena, et neid saaks lülitada õppekavasse.

Selleks et leevendada ostjaskonna vähenemise mõju, on vaja tõsiselt kaaluda eestikeelsete raamatute kirjastamist toetavaid majandusmeetmeid, sh eestikeelsetele raamatutele ja muudele trükiväljaannetele kehtestatud käibemaksu vähendamist või selle ärajätmist.