Sõja mõju ei avaldu alati otsesõnu ega viivitamatult. Seda näeb tanklas õhuhäire ajal laste hirmunud silmis, kohtab mõtetes, et jalaproteesiga inimesed peavad kannatama pühkimata tänavate tõttu, et mõned neist ei saa minna varjendisse, sest lift ei tööta. Vahel on hirm vaadata mõnd FBs jagatud pilti, eriti kui see on mustvalge ja kui pildil on meesterahvas. Viimasel ajal ütleb selline pilt, et inimene on sõjas hukkunud või kaduma läinud. Vahel otsitakse sedasi neid, kes jäid Vene sõdurite kätte vangi. Enne kui postitan endast pilte – seda juhtub harva –, mõtlen, kas see ikka sobib. Sõjas ei või olla ilus.

Pealinna jõudes vallutasid mind korraga uhkus, helgus ja valu. Lippude väljak Maidanil on kasvanud nii uskumatult suureks. Lippe tuuakse hukkunud pereliikmete ja sõprade mälestuseks ning pistetakse need väljakul kohale, kus kunagi, tundub, et eelmises elus, oli lillepeenar. Nüüd on see mälu, mäletamise ja mälestamise peenar, mille kohal kaigub sadade lippude plagin. Lipud on tihti nimelised, sageli on juures ka pilt, kust vaatavad vastu kaunid, siirad, truud silmad. Kolm Eesti lippu on ka. Korraks tuli välja päike. Selles võis näha midagi sümboolset, aga see valgustas vaid kaugelt lähenevat musta lumepilve. Oli külm, oli tuuline, aga mitte hirmus.

Hirmust ja ebaselgusest peab võrsuma tegu – tuletan ma endale meelde Oksana Zabužko öeldut. Tema essee „Lugedes vene kirjandust pärast Butša tapatalguid“¹ on ka eestindatud. Silmad kardavad, käed käivad, nagu meeldis korrata mu vanaisale. Tänavune vapruse ja murdmatuse nägu on² lumekoristaja proua Olia, kes ei jätnud oma tööd ka pärast seda, kui tema kõrvale kukkus Vene droon. Ta ei olevat üldse aru saanud, mis õieti juhtus ja kust ilmus järsult säde, ning jätkas koristamist. „Sest inimestel on vaja tööle minna, linnas peab liikuda saama.“

Loen sõprade postitusi FBs, paljudel on sama mõte: elame üle, ükskõik mis, ainult mitte venelased. Meie sõduritel rindel on määratult raskem. Ja ainult tänu neile pole me veel X linnas Venemaal töölaagris. Üks kool kutsub oma lapsed koos vanematega ööbima: on soe ja saab seadmeid laadida. Укрзалізниця (Ukraina raudteeamet), millest on sõja-aastail saanud tõeline kangelane, avas jaanuaris oma vagunites nn murdumatuse punktid (пункти незламності). Mitmed kogukonnad, nt tatarlased ja juudid, pakuvad organiseeritult maitsvaid rahvustoite.

Kui Lviv sai Orešnikuga ja Kõjiv samal õhtul muude rakettidega pihta, asusid Dnipro elanikud kaasmaalasi aktiivselt somes toetama: „Lviv, Kõjiv – Dnipro on teiega“, „Lviv, Kõjiv, valus on igaühe pärast, Dnipro on teiega“ ja palju muid selliseid sõnumeid. Me hoiame nõnda ühte, vähemalt sellistel hetkedel. Ja ka siis hoiame ühte, kui kohvikud paljudes linnades pakuvad tasuta jooki ja pirukat või koguni lõunat kommunaal-, energeetika- ja päästeameti töötajatele. OKKO teeb välja kõigile energeetikatöötajatele oma tanklates. Kohvik-raamatupood Zakapelok ootab energeetikavaldkonna töötajaid, et pakkuda neile tulist teed.

Need on vaid mõned näited. Jah, väike­ettevõtetel on tõesti raske, aga nad on inimestele kõige lähemal. Üksteist toetatakse: ostad kohvi saiaga, laed telefoni täis ja istud natuke soojas, sest kohvikus töötab generaator. Kui õhk on ahastusest paks, aitab teiste seas olemine ja teistega koos tegutsemine. Sellest ei räägita, aga seda mõistavad kõik. Ukrainas on ühiskond horisontaalselt organiseerunud: algatused, kodanikuaktivism, vaba­tahtlike liikumine jms. Seda on näha: naabrid tulevad pärast raketirünnakut välja kaevama oma naabreid, kõjivlased hakkasid kohe pärast rünnaku lõppu viima vett ja abivahendeid Ohmatdõti lastehaiglasse. Venemaa rünnakud väsitavad, aga teevad meid tugevamaks – ühtsust tunneme kõige rohkem just hädas.

Kui Lvivi tabas Orešnik, ei jõudnud ma hirmu tunda. Olin vannitoas. Sealt välja tulles vaatasin sõnumeid: Orešniku oht. Läksin korraks vannituppa tagasi ning kuulsin akna tagant mingit imelikku raginat. Teated selle kohta, mis seal ragises, hirmutasid rohkem kui tabamus ise. Öösel oli taas raketioht, aga siis need ei jõudnud linna. Hommikul sujus kõik nagu ikka: unised inimesed, aeglased liigutused, hea kohv. Põlvini lund täis vanalinna tänavad. Minul oli esinemine – lubasin lugeda oma luuletusi – väikses linnas Lvivi lähedal. Üritusel on uus formaat: mina loen, inimesed punuvad varjevõrke. Sahisev kangas, kääride klõpsud, siit ja sealt läbi kalavõrgu piiluvad silmad. Kui raamatukogus punutakse hommikust õhtuni kaitsevõrke, siis luule­õhtu peab sellele kaasa aitama, mitte tegevust takistama.

Hiljutisel külaskäigul Ukrainasse sai nalja ka. Kord tormasime emaga oma maja keldrisse koos teiste naabritega, sest kuskil töötas juba õhutõrje, väga lähedal ja valjusti. Viskasime joped selga koduriiete peale ning jalanõud paljaste jalgade otsa. Keldris sai kõvasti naerda selle üle, kes mis riides oli tulnud. Meie emaga ei jõudnud isegi sokke jalga tõmmata. Naabrid tunnistasid, et ega jõudnud nemadki. Ja istudki nagu loll, mantli, mütsi ja kinnastega, aga ilma sokkideta – nalja nabani. Suvel tuli koos meiega varju ka suur valge karvane koer, ilmselt kellegi oma, rihmaga, aga kaduma läinud, hirm silmis. Väga viisakas oli ka.

Me kanname enesega kaasas suurt valu nagu Sisyphos kivi, see ei kao hetkekski. Ennast teistega võrrelda pole õige, ega seda teha saagi. Kuid endaga? Paar aastat tagasi? Viis? Kümme? Väga palju valu, mis on segatud raevu, ahastuse, ärevuse ja kohati tuimusega. See kivi on rinna peal ning aeg-ajalt on raske hingata. Igaühel on oma kivi, ja vahel ei mahuta samasse ruumi. Kellegi arvamus on ikka liiga esil. Kellegi kivi on liiga lihvitud. Liiga ümmargune. Kellegi oma on ära peidetud. Aga enamasti on nii, et kui koguneme, oleme koos, siis on natuke kergem. Toetame oma kivi teiste najale. „Raske on kergeks saada“ ütleb Jaan Kaplinski luulekogu pealkiri. Mina ütleksin, et on raske kergeks jääda, kuid kindlasti just seda soovin. Maailm on katki ja läheb aina katkisemaks.

„Tahaks võtta kartulid üles enne õiget aega ja öelda neile, et oleme pääsenud,“ kirjutasin mina 2023. aastal. Ma ei poolda võrdlust „Ukraina = sõda“, sest see pole nii. Ukraina on meile, kes me loeme Sirpi, kõigepealt rikas kultuur. Nagu ütles Anna Verschik oma kõnes kultuurkapitali aastapreemia puhul: ukraina kirjandust peab lugema – ja mitte üksnes selle tõttu, et käib sõda, vaid sellepärast, et ukraina kirjandus on seda väärt. Ka mina soovitan südamest minna poodi ja osta mõni ukraina autori raamat. Või kuulata ukraina filosoofi Volodõmõr Jermolenko taskuhäälingut „Explaining“³ või tulla punuma varjevõrke Ukraina kultuurikeskusesse. Võiks kuulata ukraina underground’i või jatsi, hakata jälgima somes ukraina kunstnikke, näiteks Nikita Titovi. Teha midagi, ükskõik kui suurt või väikest, Ukraina heaks. Siis läheb kergemaks. Päriselt ka.